kes on nime saanud „Vendade Lõvisüdamete” tegelase järgi. Olle on endale pähe võtnud, et ta on ise nime saanud Lindgreni „Bullerby laste” tegelase järgi. Tegelikult oli emal ja isal lihtsalt kokkulepe, et poisile paneb nime isa ja tüdrukule ema. Isa tahtis poisile muhedat nime, nagu ta ise ütles. Olle oli nimi, mis emale absoluutselt ei meeldinud, aga kokkulepe jäi kehtima ning isa jäi endale kindlaks.
Kumbki neist pole kunagi poole sõnagagi maininud Bullerby last Ollet kui inspiratsiooni mu vennale nime panemisel. Tema aga väidab, et kuidagi oli see ikka isal mõttes, kas või alateadvuses. Ma ei tea, kas isa on „Bullerby lapsi” üldse kunagi lugenudki. Kui ta oleks Ollele oma lemmikraamatu järgi nime pannud, oleks mu venna nimi Dracula.
Minu nimi on küll kirjanduslikku päritolu, Agatha Christie on minu ema lemmikkirjanik. Ma pole aga kindel selles, kui hea mõte oli Ollel oma pojale just Joonatan Lõvisüdame järgi nimi panna. Mitte et raamat oleks halb või tegelane ebameeldiv, otse vastupidi. Aga mäletatavasti Joonatan sureb oma venda päästes ja tema vend sureb õige varsti pärast seda haiguse tagajärjel. Võib-olla mitte just parim inspiratsioon, aga noh, pole minu laps, ja lõppude lõpuks on nimi ju kena.
Minu ema on hambaarst ja isa … ma pean alati korraks mõtlema, millega mu isa tegelebki. Mu isa on alati olnud alalhoidlik ja üritanud jääda nii märkamatuks kui võimalik. Kõik tema juures on tavaline. Ta välimus pole meeldejääv, tema hääl pole kõlav ja ta töötab soojustusmaterjalide firmas … koordinaatorina? Jah, see peaks ta olema, ta istub kontoris, helistab ja tegeleb tellimuste ning väljasõitude ja muu säärasega. Kõik minu isa juures on ebamäärane ja jääb halvasti meelde.
See on omamoodi huvitav. Kuidas saab inimene nii hall ja märkamatu olla? Mida on tal küll varjata, et ta ennast nii nähtamatuks muudab? Ta naerab teiste inimeste naljade peale, aga ei ole kunagi ise mingit humoorikust üles näidanud. Ta on täpselt nii palju edukas, et normaalses koguses raha teenida, aga mitte nii ambitsioonikas, et teha midagi natukenegi põnevamat. Tal on perekonnas piisavalt autoriteeti, et me lastena tema sõna kuulasime, aga mitte piisavalt, et takistada meil teismeeas teda täielikult eiramast. Tal on mõni sõber, kõik temast karismaatilisemad, ta lihtsalt kuidagi liugleb nendega kaasa, noogutab ja naerab. Ma kahtlustan, et nad jätaks ta lihtsalt sinnapaika, kui neid ei seoks aastatepikkune suhe ja kohusetunne.
Ta on nii ebahuvitav, et mõnikord ta huvitab mind. Ta üritab ennast pidevalt keskpärasusega ümbritseda, erilisus kas häirib teda või ta eirab seda. Kui ma väike olin ja millegi loomingulisega hiilgasin, siis suhtus ta sellesse masendava ükskõiksuse ja tuimusega. Mul on üsna meeldiv lauluhääl ja väiksena olin ma küllalt andekas kirjutaja3. Minu ema oli kõigest sellest vaimustuses, isa aga käis minu koori esinemistel, tüdimus näol, samal ajal kui ema ta kõrval säras. Minu kirjutamisvihikuid luges ema kõva häälega ette, naljakate asjade peale naeru kihistades, uhkusest lausa üle keedes. Isa luges neid, kulm kortsus, justkui oleksid kuueaastase kirjutatud tobedused talle üle mõistuse.
Samas jällegi, kui ma ülikoolist paberid välja võtsin / välja kukkusin, oli ema täiesti pöörane ja tige, isa aga lihtsalt kehitas õlgu ega öelnud suurt midagi. Alles nüüd olen ma hakanud aru saama, miks see nii on.
Ma olin lõpuks ometi tavapärane. Kogu oma lapsepõlve olin ma olnud ebatavaline, aga nüüd tõestas minu ebaõnnestumine, et ma siiski olen tavaline. Lõpuks ometi mahutusin ma tema raamidesse, kus kõik on keskpärane. Nüüd töötan ma veel tüüpilisel „halli massi” töökohal ja ma mõtlen, et ka see rõõmustab mu isa. Midagi silmapaistvuses häirib teda. Võib-olla ta kardab.
Ollega on rahul nii ema kui isa. Ta töötab üsna tavalisel töökohal, ta pole kunagi mingite eriliste annete või heade hinnetega hiilanud, ent samas suutis ta edukalt läbida kõrgkooli ning teenib küllalt head raha, niisiis – kõik on rahul.
Ent siiski, mu isa eksib, arvates (ja rahulolu tundes), et Olle on sama iseloomutu ja hall nagu ta ise. Olle on üks kõige paremaid inimesi siin ilmas ja kõige heasüdamlikum tegelane, kes minu elus kunagi figureerinud.
Tema heasüdamlikkusel ei paista piire olevat. Ta on alati sõbralik ja naeratav, kuulab ära kõigi mured ega mõista iial kedagi hukka. Mul on ka rõõm näha, et Joonatan on oma isa sarnaseks muutumas.
Oleme Ollega alati hästi läbi saanud. Kuueaastane vanusevahe ei lasknud meil küll kuni praeguse ajani sõbrad olla, aga meie vahel pole iialgi tekkinud selliseid konflikte nagu teistel õdedel-vendadel. Võimalik, et ka see on tänu sellele, et ta on minust vanem.
Kui ma olin päris tita, siis olevat Olle minu vastu suurt huvi tundnud. Ma ei tea, kas ta oma mudilasearuga mind just armastas, aga ma pakkusin talle lõputuid uurimisvõimalusi. Mõni neist polnud ehk just kõige ohutum katse, näiteks lapsevankriga mäest alla tuhisemine, Olle jalad alusraamil ja mina vankris kriiskamas.
Olle ei tundnud eales kadedust, et ma tähelepanu endale tõmbasin, kuna üsna märkimisväärne osa mulle suunatud tähelepanust tuli temalt. Tal oli isegi väike vihik, kuhu ta kritseldas märkmeid minu tegemiste, arengu ja tervise kohta. Tal oli väga põhjalik ülevaade minu kaka värvi ja konsistentsi kohta, iga viimane kui viirus ja haigushoog sai üles märgitud. Kunagi oli ta isegi mingil moel emalt saadud klaaspudelikesse minu okset kogunud, ehkki nüüdseks on see eksponaat kaduma läinud.
Kui ma suuremaks kasvasin ja tema juba kümne- ja enama aastane oli, siis kaotas ta minu vastu huvi, aga ei muutunud kunagi ebameeldivaks. Alles siis, kui mina olin kaksteist ja tema kaheksateist, hakkasime rääkima ja suhtlema ning Olle võttis mind kaasa, kui ta läks loomade varjupaika vabatahtliku tööd tegema.
Mäletan seda esimest korda, kui Ollega varjupaika sõitsime. Ta oli äsja load saanud ja juhtis ema autot pisut närvilise ilmega. Lõpuks hakkas ta rääkima ja küsis:
„Kuidas sul koolis läheb?”
„Hästi,” vastasin ma uhkelt. „Mul on kõik viied, mitte ühtegi nelja.”
Olle naeratas kummaliselt, mitte nii nagu ema, kui ta mu üle uhke oli.
„Võiksid ikka natuke aega maha võtta, tead, kõik ei ole elus ainult õppimine.”
„Ja saada ainult kolmesid nagu sina?”
Olle turtsatas.
„Jah, mitte päris nagu mina … Aga noh, niimoodi, selle kahe vahepealselt.”
„Ma ei taha,” vastasin. „Ma tahan sel aastal ka kiituskirja saada. Sel aastal võin ma isegi ainuke olla.”
See oli tõsi. Kõiki minu klassikaaslasi oli tabanud see imelik varateismeline periood, kus üritatakse kõigest väest täiskasvanu olla4. Minulegi oli see mingil määral mõju avaldanud, aga see kool-ja-õppimine-on-nõme-mõtteviis ei tulnud mulle ka mitte kunagi hiljem pähe.
„Jah, vaata …” alustas Olle ja jäi korraks mõttesse. „Agatha, elus on muudki peale õppimise.”
„Ma tean,” vastasin. Nii nohik ma ka polnud, et mitte olla teadlik elu muudest tahkudest.
„Mõnikord ma mõtlen …” Ta jäi korraks vait ja sõitis suurest rekkast mööda. „Kas sa ikka saad hakkama.”
„Ikka saan.”Vastupidine poleks mulle eales pähe tulnudki.
„Asi on selles, et mõnikord ma mõtlen, et ema peab sind mingiks imelapseks. Ma olen selliseid näinud küll, mul endalgi klassiõed ja tuttavad … Üks läks kümnendas peast segi, hakkas niimoodi mässama, igasugu lollusi tegema. Tead küll.”
Noogutasin.
Äkki olen praegugi?
Seda on alati nii piinarikas jälgida.
