pere vahtis teda šokeeritult, samas kui Mariettast lausa kiirgas rahulolu. Mina hakkasin naerma, ajades tema ameerikaliku absurditajumatuse täielikku ummikusse.
„Me peame samuti jõule,” ütlesin ma ning naeratus Marietta näos kivistus. „Meil on jõulupuu, jõululaulud, kingitused, isegi jõuluvana. Paljud käivad kirikus.”
Paus.
„Aa,” ütles Marietta pettunult, „ma mõtlesin, et teil oli see keelatud …”
„Kunagi oli,” vastasin ma. „Tänapäeval peavad kõik pühi.”
„Mm,” mõmises ta vastu ning tõmbus tagasi.
„Selle raundi võitsin mina,” teatasin ma pärast uhkelt Colinile, kelle kõrvad juba ainuüksi sellest meeldetuletusest uuesti roosaks läksid.
„Lollakas vanamoor …” alustas ta.
„Ta on vana, seniilne, üksik ja mõistus jäi tal viiekümnendatesse maha,” targutasin vastu.
Üks asi, milles Marietta näib veendunud olevat, on minu soov saada kätte roheline kaart või elamisluba ja siis Colini juurest jalga lasta. Ta püüab igal võimalusel panna mind üles tunnistama, kui halb on elu Eestis ja kui väga ma armastan Ameerikat. Iga kord jookseb ta vastu isamaalisuse kindlameelset seina. See teda muidugi kuigivõrd ei morjenda, sest otse loomulikult valetan ma tema arvates oma Ida-Euroopa kolka kohta. Mis teda pigem segadusse ajab, on see, et ma ei paista sugugi Ameerikat armastavat. Kõigis võrdlustes on Eestis asjad alati paremad (eriti kui ma temaga räägin). Ta tahaks nii-nii väga, et ma ometi libastuksin ja väljendaksin oma soovi siia elama tulla – tema peas on see täiesti kindel ja seda ei muuda ma ilmselt kunagi. Kuid mäng jätkub ja tema on pidevas kaotusseisus. Ja minul, õelal inimesel, on vanainimese kimbatust nähes nii lõbus.
Colinile on ta korduvalt öelnud, et jätku ta ometi see idaeurooplane maha ja võtku ameeriklasest naine, korralik ja katoliiklik. Otse loomulikult olen ma uskmatu, seega Ameerikas vähemuses. Suurem osa sellest suurest rahvast on jumalakartlik ning seda ei maksa alahinnata. Nemad ise võtavad oma usku väga tõsiselt ja ka mina ütlen seda väga tõsiselt – ärge ameeriklaste seltskonnas mingeid usuteemalisi nalju või kriitikat küll lendu laske, kui te pole just sada protsenti kindel, et nemad ise ka religioonikauged on. Mul pole hetkel rohkem aega, ent homme peaksin usust ja poliitikast rääkima. Just nimelt koos. Homme seletan, miks.
MÕNI AMEERIKLANE OLEKS VÄGA SOLVUNUD, ET MA KÕNELEN ÜHES peatükis koos nii usust kui ka poliitikast. Seda seetõttu, et usk ja poliitika on teema, kus ameeriklased jagunevad kaheks.
On neid, kes võtavad USA põhiseaduse paragrahve, mis sätestavad usuvabaduse ning kiriku ja riigi eraldatuse, sõna-sõnalt. Nemad peavad ka mitteusklikkust usuvabaduse osaks ning tunnevad end väga häiritult, kui riigiasjadesse üritatakse mingeid usulisi põhimõtteid tuua. Seda tehakse aga paraku pidevalt.
Teised on need, kelle esindajad on vist lausa üritanud vaielda kiriku ja riigi eraldatust puudutava osa vastu, väites, justkui tähendaks see ikkagi midagi natuke teistsugust. Nende inimeste meelest on usuvabadus nende usu vabadus ning nende vabadus seda usku igal pool rusikaga rinnale tagudes kuulutada. Usuvabadus on ainult usklike vabadus ning kes usku ei kuulu, sellele usuvabadus järelikult ka ei laiene.
Ma ei saa aru, miks meie meedias eestlaste usuleigust aeg-ajalt välja üritatakse vabandada. „Eestlane ju ikka mingisse kõrgemasse võimu usub.” Ma ei oska öelda, kui paljud eestlased usuvad konkreetselt kõrgemasse jõudu ning kui paljud meist usuvad vaid sellise jõu võimalikkusse. Ma arvan, et tüüpiline eestlane on ikka pigem agnostik, tema vastus usulistele küsimustele on „ma ei tea”.
Ja milleks üldse häbi tunda? See on ju hea, et me mitteusklik rahvus oleme. Usk seisab progressil jalus ning kui te ainult teaksite, milliseid fanaatikuid siin leidub, muutuksite veelgi vähem usklikumaks kui enamik teist niigi on. Ma pole kunagi religioossust millekski võluvaks pidanud. Väärtuste kandja? Missuguste väärtuste? Mõni väärtus on meile loomupärane ainuüksi sellepärast, et oleme inimesed, võimelised empaatiaks ja õiglustundeks, ning mõni teine väärtus on lihtsalt ajast ja arust. Ma ei näe mingit põhjust häbeneda seda, et me rahvusena ei usu mingi kõrberahva muinasjuttudesse.
Olgu meie usklikkusega kuidas on, aga vähemalt ei tekita usk Eestis konflikte, siin aga küll. Sõidad mööda teed ning tee ääres on reklaamplakatid kristlike sõnumitega. Nagu oleksin osaliselt keskaajas. Telekas on saated, kus esinevad preestrid ja muud kirikuinimesed, Colin on mulle näidanud videoid, kus usutegelased räägivad „Pokémonide” ja „Harry Potteri” kahjulikkusest. Mõelge, kui meil oleks selline saade, kus kästaks mitte osta Kiviräha „Lottet” või „Videviku” saaga filme. Oleks ju sutsu totakas, kas pole?
USA PRESIDENDIVALIMISTE KAMPAANIA ON HEA MEELELAHUTUS. Meie, eestlased, oleme harjunud oma poliitikute üle naerma, neid kritiseerima jne. Me ei kujuta ettegi, kui mõistlik on meie poliitiline elu võrreldes siinsega.
Las ma kirjeldan. Üks teemasid selles kampaanias (debatid toimuvad vabariiklaste kandidaatide vahel, otsustamaks, kellest saab presidendikandidaat) on rasestumisvastased tabletid. See pole muidugi tähtsaim teema, olulisim on siiski majandus, aga üks ülimalt tähtis ja läbiarutatud teema on see kindlasti.
Saatejuht Jon Stewart näitas klippi saatest, kuhu oli kutsutud n-ö ekspertgrupp, kes siis arutles naiste reproduktiivtervise üle (ei mäleta, kas juttu oli ka abordist vms). Kõik külalised olid mehed.
Mis juhtuks siis, kui Aarne Rannamäe kutsuks „Vabariigi kodanikesse” kohale meestest koosneva rühma, et arutada rasedusvastase pilli moraalset mõju. See oleks tsirkus ja mitte keegi ei võtaks seda tõsiselt. Siin mõni inimene võtab. Ja selliste asjade nimel minnakse ka hääletama. On lausa poliitikuid, kes ei usu evolutsiooni (samuti suur teema Ameerika meedias – kas õpetada lastele bioloogias evolutsiooniteooriat või seal kõrval ka kreatsionismi ehk jumalikku maailmaloomist). Ja need poliitikud saavad hääli, mitte neid ei saadeta ravile, nagu meil seda tehtaks! Uskumatu komöödia, tõepoolest. Mul on hea meel, et eestlane ei hääleta selliste isiklike teemade põhjal, vaid mõistusele tuginedes.
Seks, geid ja usk on Ameerika poliitikas niivõrd proportsioonist väljas, et ma ei oska selle olukorra naeruväärsust tema täielikus lolluses teieni tuua. Paljud liberaalsete vaadetega ameeriklased on mõistagi minuga ühel nõul, et sellised isikliku eluga seotud teemad ei tohiks olla määravad maailma võimsaima riigi pealiku valimisel ning et need teemad on ülepaisutatud. Mida nad aga ise ei märka, on see, et nemad ise lasevad ennast samuti sellest kaasa viia. Nad on sama suur osa sellest jaburast debatist kui nende vastasedki. Siin tuleb jälle mängu see, et nii mõnigi ameeriklane ei suuda olla ilma oma arvamust valjul häälel väljapasundamata. Ja jällegi, see on võluv sama palju kui see on tobe. Mingit jaburat teemat hoiavad üleval mõlemad konfliktipooled ja kui päris aus olla, siis pole see nii lihtne nagu Colin väidab selle olevat – „konservatiivid on lollid ja liberaalid ainult natuke targemad”.
Ka „targad” tegelevad mingi teemaga täpselt sama süvitsi ning ainult see, et nemad seda teemat rumalaks peavad, ei takista neil nautimast võimu, mida teise poole mõnitamine neile annab. Tõelised targad annavad teatavasti järele ning kui nad seda teeksid, poleks teemad nagu religioon, homoseksuaalsus, relvad ja seksuaaltervis saanud iialgi nii domineerivaks osaks poliitilises diskursuses. Need on aga teemad, mis inimesi sütitavad. Kas siis poolt või vastu, see polegi oluline. See ärritab inimesed üles ning jätab neile mulje, nagu neil oleksid moraalsed vaenlased. Ja seda teevad ka need meediategelased, nagu eelpool mainitud Jon Stewart, kes on tegelikult intelligentsed. Üks vanimaid meelelahutusi on rumalate üle naermine. Ma ei saa selles süüdistada liberaalset meediat, kuid nad ei mõista, et teemasid, mis võivad teisi inimesi kahjustada, populariseerivad nemad täpselt sama
