Debatil peab ju teatavasti olema kaks või enam poolt, vastasel juhul lõpeks monoloog üsna pea.
Siin on veel üks mure. Ameerika uudistekanalid on suures osas 24-tunnised. Uudiseid toodetakse ööpäev läbi, ent isegi nii suures riigis nagu USA ei juhtu pidevalt midagi põnevat. Ühte ja sama teemat käiatakse tundide, isegi päevade kaupa. Kujutage ette kui „Reporter” või „Aktuaalne Kaamera” kestaksid terve päeva. Uudiseid vahepeal eriti juurde ei tule, nii et tuleb leida vahendid, et sama juttu elus hoida. Tunniajasest „Reporterist” vähemalt kaks kolmandikku on niikuinii jama, mis siis veel saaks, kui see veelgi pikem peaks olema.
MA TAHAKS RÄÄKIDA VEEL ÜHEST NALJAKAST, ENT NATUKE ARMSAST asjast. Eestlane pole, nagu teada, suur protestija või miitingutel käija. Me elame ennast välja nagu ühes tillukeses küberriigis kohane – netikommentaarides. Kui meile ei meeldi mõni konkreetne isik või rühm, me räägime neist taga. Mitte aga ameeriklased. Oo ei.
Tõsi küll, ma pole märganud, et nad oleksid nii protestimeelsed kui ehk mõni Lõuna-Euroopa rahvus. Võib-olla pole ma lihtsalt piisavalt uudiseid vaadanud, aga mulle ei tule meelde lugusid transpordiseisakutest või tänavarahutustest. Wisconsini osariigis oli mõni aeg tagasi küll ulatuslik protest, aga üldiselt ei saaks öelda, et ameeriklased mulle väga streigilembestena tunduksid.
Ärge siiski arvake, et nende meelsus seepärast avaldamata jääb. Nemad protestivad nende jaoks moraalselt valede või teistsuguste ideaalidega inimeste vastu. Heaks näiteks on siinkohal kantribänd Dixie Chicks. Ühel Londoni kontserdil ütles üks ansambli liikmetest, et tal on häbi, et president George W. Bush on pärit tema koduosariigist Texasest. Ameeriklased läksid ogaraks, hakkasid Dixie Chicksi plaate kokku ostma ja põletama, protestisid nende kontserdikohtades, mõni ostis isegi pileti, et saaks vahetult „buu” karjuda.
Eks Biitlitel oli sarnane kogemus mürgliga, mis läks lahti pärast Lennoni väidet, et nad on populaarsemad kui Jeesus. Põletati plaate, peeti sõna otseses mõttes sütitavaid kõnesid, räägiti popkultuuri deemonlikkusest jne. Good old-fashioned family fun time1.
Family values ehk perekondlikud väärtused – idee, mis on tõelisele sini-punaverelisele ameeriklasele tähtis nagu lipp, NASCAR-autovõistlus või Suur kanjon. Nagu usk, nii on ka perekond üks nende ühiskonna alustalasid ning sellega seotud väärtused on kallimad kui hea kõhutäis Big Mac einet.
Ma nokin, muidugi. Tegelikult on seda päris nunnu vaadata, kuidas ameeriklased lähevad puhevile nagu isatuvid, kui tunnevad, et keegi on nende moraalsele kannale astunud. Nad usuvad täiesti siiralt, ilma igasuguse sarkasmita, et nende riik ongi maailma parim ning Jumal ise valvab nende üle. Katsugu ainult Ansip või keegi väita, et Eesti on maailma parim riik. Sellele järgneks sihuke kriitika pasatorm, et maa must. Keegi meie poliitikutest ei julgeks midagi nii suurejoonelist ja grandioosselt optimistlikku väita. Väga vähesed usuksid seda, isegi mina ei usu, ja ometi ma armastan oma kodumaad.
Aga need inimesed siin, nemad usuvad täie siirusega, et on osa suurest ja võimsast rahvast, kes elab parimal maal, mis üldse olla saab. Ja see on nii jube armas, mis sest, et see on natuke nagu omas mullis elamine. See polegi tähtis, sest selles on midagi hingeliigutavat, isegi kui see mind samas ka naerma ajab.
RASSISM AMEERIKAS ON ÜHEST KÜLJEST PALJU VÄIKSEM NÄHTUS kui ta on Eestis ja teisest küljest palju suurem. Suurem juba selle poolest, et mustanahalisi ja muude rasside esindajaid elab siin kordades rohkem. Ärgem aga unustagem, et rääkides musta nahaga inimesest USA-s, räägime me segregatsiooni ja integratsiooni ajaloost, mis on meil samuti rahvuspõhiselt jututeemaks, kuid mille kulg on olnud pisut teistsugune.
Me oleme küll valged, aga me ei tunne seda valge mehe häbi, mida tunnevad valged ameeriklased, kelle esiisad on kunagi orje pidanud. See võibki olla eestlaste seas lokkava rassismi põhjuseks – me pole kunagi kedagi orjastanud, seega ei näe me ka, miks peaks me selles teemas kuidagi eriti tundlikud olema.
Mis on muidugi hea põhjendus, kui olete debiil. Mind on see alati üllatanud, et üks kunagine orjastatud rahvas ei suuda mõista teise rahva kannatusi, kutsub neid rahumeeli n-sõnaga ja viskab õlleklaasi ääres mustade üle nalja. Kas me ei peaks pigem just eriti mustanahalise inimese püüdlustele kaasa elama ning tema minevikku mõistma? Olen kuulnud lauseid nagu „nad on ju meist rumalamad” ja „vaata ainult neid kohti, kus nad elavad”. Teate ikka, kelle kohta veel selliseid ütlusi pilluti? Eestlaste kohta.
Ja nüüd kardame ise võõraid – küll musti, küll venelasi, küll keda iganes, nagu kunagi meid ennast põlati ja kardeti.
See tuletab mulle meelde, et minu keskkooliaegne pinginaaber Marina tegi mulle täna videokõne. Nagu tema nimest võib järeldada, on tegemist venelannaga. Me istusime kõrvuti kuuendast klassist peale. Ta tuli meile viiendasse klassi, üsna hirmul ja murelik. Ta oli küll hoolega eesti keelt õppinud, ent siiski – see oli tema jaoks esimene klass võõras keeles.
Marina räägib siiani aktsendiga, sellisega, mida on meeldiv kuulata – pehme ja kergelt veniv eesti keel. Alates sellest, kui pinginaabriteks hakkasime, aitasime teineteist oma emakeeltes ning, mis seal salata, tegime ka teineteise kodutöid. Minu kergeks pahameeleks oli minul gümnaasiumi ajal tema abi kordades rohkem vaja kui temal minu oma. Tal tekkisid küsimused ainult seoses sõnavaraga, kui ta luges mõnda keerulist või harvemesinevat sõna, mille tähendust ta ei teadnud. Luuletused olid Marina jaoks mõnikord peavalu, poeetiline keel on ebakonventsionaalne ka emakeele rääkijate jaoks. Paljude lindude, loomade ja taimede nimed lähevad tal ka siiamaani segamini. Sellest pole midagi, sest ainus lind, kelle venekeelne nimi minul meeles püsis, on жаворонок, ja seda ka tolle multikate pealelugeja pärast.
Igatahes, miks ma äkki Marinast rääkima hakkasin. Aastaid tagasi andsin ma talle hüüdnimeks Babuulja, nime, mis mulle tookord nalja tegi ja mis teda ikka veel pea iga kord naerma ajab. Loomulikult ei ole selles nimes midagi pahatahtlikku, kuid aeg-ajalt tunnen süümekaid ning ma küsin üle, on ta ikka täiesti kindel, et tal pole midagi Babuuljaks olemise vastu.
„Mis?” imestab ta siis. Või õigemini: „Mjiis?” Ning sellele järgneb alati seletus, kuidas see on tema meelest nii naljakas sõna, et selle peale pole võimalik solvuda.
Marina saadab mulle pea iga nädal tekste, mida ma tema jaoks tõlgin. Tal on ülikoolis väga palju ingliskeelseid tekste, mina tõlgin need eesti keelde ja tema sealt omakorda vene keelde. Ükskord ma küsisin, kas tal poleks lihtsam neid otse vene keelde tõlkida, mispeale ta vastas: „Aga ma ju õppisin inglise keelt eesti keeles.” Ja lisas siis tõrjuvalt käega vehkides, et kõik kolm keelt läheksid tal peas segamini, lihtsam on tegeleda kahega korraga.
„Mujidu on nagu üks puntras nikkumine nende sõnadega,” seletas ta (Marinal on üsna vürtsikas suuvärk ja „puntras nikkumine” on väljend, mida ta sageli kasutab).
Kui jõudsime keskkooli, avastas osa meie klassivendi, et klassiõde, kes oli alati suhteliselt neutraalselt lihtsalt olemas olnud, kandis korraga nende jaoks silti – venelane. Samuti tekkisid neegri-sildid külge kõigile ja kõigele, millel seos mustanahaliste inimestega.
„Kuule, tibla,” kutsus üks neist Marinat ühel korral enda juurde. Marina, kes polnud harjunud seda sõna kuulma, ei pannud seda esimesel korral tähelegi. Seda võeti muidugi kui vastuhakku tervele Eesti riigikorrale.
„Kuule, tibla, ma räägin sinuga!”
Marina vahtis kõnetajat segaduses ilmel, mõistmata, kas temaga tehakse nalja või mis. Kas tegemist oli veidike ekstreemsema variandiga minu nöökivast Babuulja-hüüdnimest? Või oli sellel tolal tõsi taga?
„Jah?” küsis Marina ebakindlalt.
„See
Hea vanamoodne perekondlik meelelahutus. Ingl k.
