et see sinu upitamine on vale, aga mulle tundub, et tema nagu ütleb seda millegi muu pärast.” Olle kortsutas kulmu ja mõtles natuke.
„No igatahes, mida ma tahan öelda: ära lase endale pähe istuda, Agatha. Elus on palju muudki kui see, mida meie ema sul näha laseb. Kasvad suuremaks, siis tee midagi põnevat. Mine reisi, leia sõpru, käi lahedates kohtades, õpi midagi, mida sa ise tahad. Ära jää kinni sellesse, mida sult oodatakse.”
Ma vaatasin teda tõsiselt. Minuga polnud kunagi nii räägitud. Ma tundsin ennast täiskasvanuna, kellega räägitakse tõsistel teemadel. Mul on kahju, et ma tema nõu kuulda ei võtnud, et ma lasksin endale pähe istuda ning et ma jäin ise ka seda imelapse-imidžit uskuma. Elus ei tule midagi niisama ja imelapsed on sageli imed ainult omaenda vanemate silmis. Mina astusin ellu, uskudes, et kõik uksed on mulle valla, sest mulle oli õpetatud, et ma olen niivõrd eriline, et mind võetakse kõikjal avasüli vastu.
Kui ma lõpuks oma elu üle ise kontrolli võtsin, siis olid konfliktid nii visad lahenema, et ma otsisin endale töö Tallinnas. Esimese kuu elasin sõbranna juures ja käisin nädalavahetuseti kodus. Põhiliselt just Olle ja Miia juures, sest ema läks ainuüksi minu nägemisest närvi. Ma olin juba piisavalt süüdistusi ja näägutamist kuulnud, et sellest jätkuks mu lastelastelegi.
Olle aitas mul mu uude korterisse kolida, kui olin Tallinnas töö leidnud. Minu elamine Tallinnas on lihtne – ühetoaline korter vanas puumajas. Tuba on suur, köök keskmine ja vannituba õige tilluke. Minule sellest kõigest täiesti piisab. Mu köögi- ja toaaknad avanevad tagahoovi, kus kasvavad õuna- ja kirsipuud. Oma aknalaua küljes ja akna all kasvatan ma lilli ja maitsetaimi. Sooja ilmaga vean välja lamamistooli ja loen vana kirsipuu all raamatut.
Aeda pean küll ülejäänud viie korteriga jagama (meil on kaks ühe-, kaks kahe- ja kaks kolmetoalist korterit) ja aeda me kõik korraga ära ei mahukski, aga õnneks pole meid tavaliselt ka hulgakesi väljas. Ma ei tunne eriti teisi elanikke, tean ainult, et teist ühetoalist korterit üürib üks venelannast tudengineiu ja et mõlemas kahetoalises elavad vanapaarid ning kolmetoalistes perekonnad – ühes noor, kahe väikese lapsega pere, teises natuke vanem perekond, kus üks poiss on hilisteismeline ja vist iga hetk kodust lahkumas ning teine umbes kümneaastane.
Minule mu kodu meeldib. Pikad õrnad helesinised kardinad rõõmsa kollaseks värvitud seina tausta. Diivanvoodi, telekas, valge põrand ja triibulised vaibad. Vanakraamipoest ostetud laud ja toolid, kapid ja riiulid. Valgete kividega kahhelahi. Väga eestiaegne ja vanamoodne tuba.
Colin ei oska mu korteri kohta midagi arvata. Ta teadis, et see on vaid ühetoaline, kuid talle, nagu paljudele ameeriklastele, ei meeldi eriti vanad majad. Meie oma on küll mõni aasta tagasi üle värvitud ning näeb parem välja kui mõni teine, ent Colin on siiski kahtlev, kas sellises majas ikka tuleks elada. Talle meeldib vanu maju vaadata, aga nendes elamine on tema jaoks kummastav mõte.
Mäletan, kui ta mulle esimest korda külla tuli.
„Tahaks kohe duši alla minna,” ütles ta, kui oli kohvrid maha pannud. „Kohe esimese asjana. Ma olen higine ja lend oli nii pikk.”
„Aga palun,” vastasin ja ulatasin talle rätiku.
Ta naeratas mulle sellise ilmega, mis varjab teatud tagamõtet.
„Kas läheme koos?” küsis ta.
„Ee … Noh, meeleldi, aga …” ma avasin vannitoa ukse.
„Mh?” tegi Colin ja kergitas hämmeldunult kulme. „Kuidas … See on ju …” Ta hakkas rabatult naerma.
„Ha-haa, maailma kõige väiksem kemps!” hirnus ta. „Issand! Kuidas sa siia mahud? Kas sa tõmbad põlved lõua alla, kui potile istud? Jessake, kui mina lähen, siis anna andeks, aga ma pean vist ukse lahti jätma, et jalad ära mahuksid. Või istun külili? Oota, selleks pole ka ruumi, kui just jalgu vanni ei pista.” Ta vaatas mind uskumatu pilguga.
„See pole võimalik. See on … See on nali. Üheski majas ei saa nii väikest vannituba olla.”
„Nii väike see nüüd ka pole,” kaitsesin ma.
„On. See on just nii väike.”
Lõpuks läks ta ikkagi pesema, ent välja tulles vaatas ta mulle suurte silmadega otsa, üleni lõdisedes.
„Kallis …” alustas ta. „See on võimatu. Ma lõin ennast mitu korda ära. Ma pidin pead kogu aeg madalal hoidma, et mitte muhku saada. Ja see on nii väike. Nüüd ma tean, mida klaustrofoobid tunnevad. Ja ma ei saa vannist väljagi astuda, sest pott on otse ees! Mitte kusagile pole võimalik astuda, mitte kusagil ei saa riideid vahetada, põrand ujub …” Ta oli nii endast väljas minu jaoks nii tühise asja pärast, et see ajas mind naerma.
„See pole naljakas! See on maailma kõige väiksem ja kitsam vannituba. Kuidas keegi seda üldse kasutada saab, on mulle lihtsalt üle mõistuse.”
„Ma olen väiksemaid näinud,” ütlesin ma. „Hotellides ja kajutites ja …”
„Jah, kajutites, aga mitte elumajades!” vehkis Colin ärritunult kätega.
„Rahune ometi.”
„Ma ei saa!”
Sellest Tallinna elust räägin ma ka kunagi edasi, nüüd jäin ma jälle heietama, aga kõigepealt veel natuke mu perekonnast.
Minu isapoolsed vanavanemad on elus, elavad Tartu lähedal maal. Nad on küllaltki ebasümpaatsed ja vähese haridusega, lihtsameelse mõtlemisega inimesed. Kord ütlesin Colinile, et kui Eestis oleksid redneck’id, siis minu isapoolsed vanaema-vanaisa kuuluksid nende ridadesse. Tõlkes tähendab see „punakaela”. See on umbes sama, mis meil „maakas”. „Punakael“ on vist tulnud sellest, et põllutöölised pidid päevad läbi päikese käes põllu peal küürutana, ja sellest põles nende turi punaseks.
Nagu paljud rumalavõitu inimesed, tunnevad nemadki suurt uhkust teadmiste üle, mis neil puuduvad. See on kõige hullem ja ohtlikum rumaluse vorm, sest need on inimesed, kes üritavad teha asju, mida nad ei oska, ning armastavad kangesti rääkida teemadel, millest nad midagi ei tea. Ja kui nad ise aru saavad, et nad mingil alal pädevad pole, siis on nad selle suhtes üleolevad. Stiilis „pole mul neid peeni värgendusi vajagi teada!”. See on väga ärritav.
Neil on ühtlasi kohutavalt igav elu, ehkki nad ise seda muidugi ei mõista. Ma ei tea, ma olen vist tõesti üks ärahellitatud linnavurle, aga ma ei mõista mõne maainimese kinnisideid täiesti tühiste asjade suhtes. Ilmselt tuleb see sellest maru igavast elust, mida nad ise ei tunneta. Ma räägin muidugi ainult mõnest maal elavast inimesest, küllaltki arvestatav osa neist on täiesti mõistlik, erinevalt jällegi paljudest olenditest, keda Tartus ja Tallinnas näha võib. Aga nüüd tagasi mu vanavanemate juurde.
Külakesest, kus nad elavad, võiks teha telesarja, kui nende jutte uskuda. Nad on igavusest välja mõelnud niivõrd võimatuid kõlakaid ja need on omavahelise suhtluse küla sees peaaegu võimatuks muutnud.
Näiteks on minu vanaemal kindel veendumus, et tema naabrinaine olevat tema kassi ära tapnud (too oli kaduma läinud ja mina kahtlustaksin pigem rebast või teisi kasse). Tal on kujunenud teooria, kuidas see kõik juhtus, mismoodi naabrimutt oma joodikust pojaga nende aeda ronis (selle tõestuseks oli tal mingi viltune aialipp), kassi ära virutas ja siis kuskil ära tappis. Miks peaks naabrinna seda tegema või miks ta just kassi valis, selmet mõnd maaelus hädavajalikku looma maha koksata, ei ole vanaema suutnud meile veel arukalt selgitada. Tollal oli neil ainult üks lehm ja üksainuke siga,
