siin olid väravad selleks, et pikk koletis rööbastelt ei põgeneks ja mööda maanteid ringi kihutama ei hakkaks.
Edasi tulid jälle põllud, kruusaaugud – head kalastuskohad noomidele, kellele meeldis kala –, siis aga tuli lennujaam.
Masklin oli suvel tundide kaupa lennukeid jälginud. Ta pani tähele, et need sõitsid alguses maa peal, siis tõusid järsult üles nagu linnud, muutusid aina väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks kadusid.
See oli tema kõige suurem mure. Masklin istus algava vihma käes oma lemmikkivil ja hakkas selle üle muretsema. Viimasel ajal tegid talle muret nii paljud asjad, et ta pidi need üksteise otsa virna laduma, aga kõige all oli alati olemas see suur mure.
Nad peaksid minema sinna, kuhu lennukid lähevad. Niimoodi oli Asi talle öelnud, kui see temaga veel rääkis. Noomid olid tulnud taevast. Tegelikult veel kõrgemalt kui taevas, ja seda oli natuke raske mõista, sest taeva kohal saab ju ometi olla jälle ainult taevas. Ja nad peaksid tagasi minema. See oli… midagi e-tähega. Ettemääritus? Jah, ettemääritus. Kunagi olid noomidel olnud oma maailmad. Kuidagi olid nad aga siia sattunud ega pääsenud enam minema. Aga – see oli selle juures kõige murettekitavam – see laevaks nimetatud asi, see lennuk, mis lendas kusagil tõeliselt kõrgel taevas, tähtede vahel, oli seal kusagil veel alles. Esimesed noomid olid selle maha jätnud, nad tulid väiksema laevaga siia alla, see aga kukkus puruks ja nad ei pääsenud enam tagasi.
Ja Masklin oli ainus, kes sellest teadis.
Vana kloostriülem, see, kes oli olnud enne Gurderit, tema oli ka teadnud. Grimma ja Dorcas ja Gurder teadsid kõik natuke, aga nende mõtetel oli muudki tegemist, nad olid praktilise meelega noomid ja viimasel ajal oli vaja nii palju organiseerida.
Häda oli selles, et kõik seadsid end karjääris sisse, nagu jääksid siia pikemalt elama. Me teeme sellest oma väikese maailma, täpselt nagu oli Kaubamaja, mõistis Masklin. Enne arvasid nad, et lagi on taevas, nüüd aga usume, et taevas on lagi.
Me jäämegi siia ja…
Mööda teed tuli karjääri poole veoauto. See oli nii ebatavaline vaatepilt, et Masklin taipas korraga, et ta oli seda juba tükk aega vaadanud, ilma et oleks seda tegelikult näinud.
„Mitte kedagi ei olnud valves! Miks mitte kedagi valves ei olnud? Ma ütlesin, et alati peab keegi valves olema!”
Pool tosinat noomi sibasid läbi kuivava kanarbiku karjääri värava poole.
„Sacco kord oli,” pomises Angalo.
„Ei olnud midagi!” sisistas Sacco. „Mäletad, eile sa palusid mul ära vahetada, sest…”
„Mind ei huvita, kelle kord oli!” hüüdis Masklin. „Mitte kedagi polnud valves! Aga oleks pidanud olema! Õigus?”
„Anna andeks, Masklin.”
„Jah. Anna andeks, Masklin.”
Nad ronisid nõlvast üles ja surusid end kuiva rohutuusti taga vastu maad.
Veoauto kohta oli see auto väike. Üks inimene oli juba autost välja roninud ja toimetas midagi värava juures.
„See on maastikuauto,” lausus Angalo teadjalt. Ta oli Kaubamajas enne Pikka Sõitu lugenud kõike, mida ta sõidukite kohta leidis. Talle meeldisid sõidukid. „See pole tegelikult veoauto, see on rohkem selleks, et inimesi…”
„See inimene paneb midagi värava külge,” katkestas teda Masklin.
„Meie värava külge,” ütles Sacco halvakspanevalt.
„Natuke imelik,” tähendas Angalo. Mees kõndis aeglaselt ja mõtlikult nagu inimesed ikka tagasi auto juurde. Lõpuks auto tagurdas, keeras ringi ja sõitis mürinal minema.
„Sõitis nii kaugele ainult selleks, et värava peale mingi paber panna,” pomises Angalo, samal ajal kui kõik noomid end püsti ajasid. „Küll inimesed on ikka kummalised.”
Masklin kortsutas kulmu. Muidugi, inimesed on suured ja rumalad, kuid nad on ka kuidagi sihikindlad ning tundus, et neid juhitakse paberite abil. Kaubamajas ütles mingi paber, et Kaubamaja lõhutakse maha – ja tõepoolest, see lõhutigi maha. Paberitega inimesi ei saa usaldada.
Ta osutas roostes traatvõrgule, mida mööda osaval noomil oli lihtne üles ronida.
„Sacco,” ütles ta, „too see siis alla.”
Mitu miili eemal laperdas põõsa küljes teine paberitükk. Vihmapiisad langesid padinal selle päikesest pleekinud sõnadele ning leotasid paberi läbi, nii et see muutus raskeks ja vettinuks ja…
… rebenes lahti.
Paber latsatas rohule. Tuulehoog pani selle liikuma.
2
III Aga siis tuli märk ja noomid küsisid: Mida see tähendab?
IV Ja see polnud mitte hea.
Gurder ronis neljakäpakil üle paberi, mille nad olid väravalt alla võtnud.
„Muidugi ma oskan seda lugeda,” ütles ta. „Ma saan kõigist sõnadest aru.”
„Räägi siis,” õhutas Masklin.
Gurder muutus kohmetuks. „Häda on mul sellega, mida laused tähendavad,” ütles ta. „Siin on kirjas… kuhu ma jäingi… täpselt, siin on kirjas, et karjäär avatakse uuesti. Mida see tähendab? See on ju juba avatud, iga tobu saab sellest aru. Lagedat maad on miilide kaupa.”
Ka teised noomid kogunesid paberi ümber. Nende uues elukohas oli tõesti lagedat maad miilide kaupa. See oligi selle juures kõige hirmsam. Kolmest küljest piirasid karjääri korralikud kõrged kaljuseinad, aga neljandas küljes… noh, noomidel oli tekkinud harjumus selles suunas mitte vaadata.
Seal oli liiga palju tühjust, mis jättis neile mulje, et nad on veel väiksemad ja väetimad, kui nad niigi olid.
Kuigi paberil öeldu mõte jäi segaseks, paistis see väga ebameeldiv.
„Karjäär on ju auk maa sees,” lausus Dorcas. „Auku ei saa uuesti avada, lahti teha, kui seda pole enne täis aetud. See on ju loogiline!”
„Karjäär on koht, kust saadakse kive ja kruusa ja liiva,” ütles Grimma. „Selle teevad inimesed. Nad kaevavad augu ja kasutavad materjali, noh, teede ja igasugu selliste asjade tegemiseks.”
„Kindlasti sa lugesid seda kuskilt,” tähendas Gurder hapult. Ta kahtlustas, et Grimmal puudub austus kõrgemalseisjate vastu. Lisaks oli uskumatult ärritav, et ta oskas kõigist oma sugupoole puudustest hoolimata paremini lugeda kui Gurder.
„Ja lugesingi,” vastas Grimma ja heitis pea kuklasse.
„Aga, saad aru, Grimma,” seletas Masklin kannatlikult, „siin ei ole enam kive. Sellepärast ongi siin tühi auk.”
„Õige tähelepanek!” lausus Gurder karmilt.
„Siis teevad nad augu suuremaks!” heitis Grimma. „Vaadake neid kaljusid seal –” kõik vaatasid kuulekalt „– need on kivist!
