Dorcas: „Kes?”
„Korraldus! Ta on siia oma nime pannud,” ütles Grimma.
„Grimmal on õigus,” lausus Masklin. „Vaadake, siin on kirjas „… Korraldus: Avatakse uuesti…”
Noomid sahistasid jalgadega. Korraldus. See ei olnud kuigi heaendeline nimi. Korralduse-nimeliselt isikult võib kindlasti kõike oodata.
Gurder ajas end püsti ja pühkis oma rüü tolmust puhtaks.
„Lõppude lõpuks on see ainult paber,” ütles ta mornilt.
„Aga inimene tuli siia,” märkis Masklin. „Nad pole kunagi varem siin käinud.”
„Ei tea,” pomises Dorcas. „Sest noh, kõik need ehitised siin… Vanad töökojad. Ja uksed on ka sellised – ma mõtlen seda, et need on inimeste jaoks mõeldud. See on mind alati murelikuks teinud. Kus inimesed kord juba olnud on, sinna tulevad nad tavaliselt jälle. Nad kipuvad tagasi nagu kurivaimud.”
Jälle võttis maad tihe ja pingeline vaikus – selline, mis tekib siis, kui hulk rahvast mõtleb õnnetuid mõtteid.
„Kas sa tahad öelda,” lausus üks noom aeglaselt, „et me tulime nii kaugelt siia ja nägime nii palju vaeva, et me saaksime siin elada, aga nüüd võetakse see koht meilt ära?”
„Ma arvan, et me ei peaks kohe väga ärevusse sattuma…” hakkas Gurder ütlema.
„Meil on siin perekonnad,” pistis keegi vahele. Masklin taipas korraga, et seda oli öelnud Angalo. Ta oli kevadel abiellunud ühe neiuga del Ikatesside perekonnast ja neil oli juba kaks kena lapsukest – kaks kuud vanad ja juba rääkisid.
„Ja me pidime uuesti seemnete muldapanekut katsetama,” ütles keegi teine. „Meil läks terve igavik, et see plats suurte kuuride vahel puhtaks teha. Te kõik teate seda.”
Gurder tõstis anuvalt käe.
„Praegu pole veel midagi kindlat,” rahustas ta. „Me ei tohiks endast välja minna, kuni pole teada, mis toimuma hakkab.”
„Ja kas siis me võime endast välja minna?” küsis keegi hapult. Masklin tundis ära Nisodemuse, Kirjatarvete osakonna noomi, kes oli Gurderi isiklik abi. See noor noom ei olnud Masklinile kunagi meeldinud, Nisodemusele endale aga ei meeldinud üldse keegi, vähemalt tundus nii Masklinile.
„Minule pole, mm, selle koha hingus kunagi meeldinud, mm, ma teadsin, et siin tuleb pahandusi…” kaebas Nisodemus.
„No kuule, Nisodemus,” lausus Gurder. „Pole põhjust niimoodi hakata. Me korraldame Nõukogu istungi,” lisas ta. „Just seda me teeme.”
Kortsus ajaleht lebas teeserval. Vahel tuli tuulehoog ja tõukas seda edasi, samal ajal kui mõne tolli kaugusel kihutasid kõuemürinal mööda autod.
Tugevam tuuleiil haaras ajalehe täpselt samal hetkel, kui mööda kihutas iseäranis suur veoauto, vedades järel õhupööriseid. Ajaleht tõusis tee kohale, laotus laiali nagu puri ja kerkis tuulest kantuna.
Vana kontoriputka põranda all käis Karjääri Nõukogu istung.
Põrandaalune oli noome tuubil täis, väljajäänud tunglesid kontori läheduses.
„Kuulake,” ütles Angalo, „künkal, teisel pool kartulipõldu, on suur vana ait. Me võiksime sinna natuke varusid viia. Selle valmis seada, saate aru. Lihtsalt igaks juhuks. Siis on meil, kuhu minna, kui tõesti peaks midagi juhtuma.”
„Karjääri hoonetel ei ole põranda all ruume, ainult sööklal ja kontoril on,” lausus Dorcas süngelt. „Siin pole nagu Kaubamajas. Siin pole just palju peidukohti. Meil on kuure vaja. Kui inimesed tulevad, peame me lahkuma.”
„Järelikult oleks aita minek hea mõte,” kordas Angalo.
„Üks mees käib seal vahel traktoriga,” teadis Masklin.
„Me saame tema teelt eemale hoida. Pealegi,” lisas Angalo, lastes pilgul üle näguderea käia, „lähevad inimesed mingil ajal võib-olla jälle minema. Võib-olla nad võtavad niipalju kive kui vaja ja lähevad ära. Ja meie saame tagasi tulla. Me võime iga päev kellegi nende järel luurama saata.”
„Mulle tundub, et sa oled sellest aidast juba tükk aega mõelnud,” ütles Dorcas.
„Me rääkisime sellest Maskliniga, kui ühel päeval sealkandis jahil olime,” vastas Angalo. „Õigus, Masklin?”
„Mhh?” küsis Masklin tühjusse vahtides.
„Mäletad, me käisime seal ja ma ütlesin, et sellest kohast võiks kasu olla, ja sina olid nõus.”
„Mõhõh,” tegi Masklin.
„Seda küll, aga talv on tulekul, see, millest te ikka räägite,” lausus üks noom. „Teate küll. Külm. Kõik sätendab.”
„Punarinnad,” aitas keegi teine.
„Ja-jah,” ütles esimene noom ebakindlalt. „Need veel ka. Pole hea väljas liikuda, kui punarinnad ringi põristavad.”
„Punarindadel pole viga midagi,” pistis Morki-memm, kes oli korraks tukastanud. „Minu papa ütles, et punarind on hea söögipoolis, kui kätte saad.” Ta vaatas teisi uhkusest särades.
Sellel märkusel oli kõigi mõttelõngale samasugune mõju kui väga teravatel kääridel tavalisele lõngale. Viimaks lausus Gurder: „Mina ütlen ikkagi, et me ei tohiks praegu väga ärevusse sattuda. Me peaksime ootama ja usaldama Arnold Co (as. 1905) juhtnööre.”
Põranda all jäi vaikseks. Siis ütles Angalo väga tasa: „Sellest on küll kole palju abi.”
Jälle tekkis vaikus. Seekord aga oli see tihke, raske vaikus ning see muutus aina tihkemaks ja raskemaks ja ähvardavamaks nagu mäe kohale kogunev äikesepilv, kuni lõpuks on esimene välgusähvatus hoopis kergenduseks.
See tuligi.
„Mida sa ütlesid?” küsis Gurder aeglaselt.
„Ainult seda, mida kõik mõtlevad,” vastas Angalo. Paljud noomid vahtisid maha.
„Ja mida sa sellega mõtled?” nõudis Gurder.
„Kus see Arnold Co (as. 1905) siis on?” küsis Angalo. „Kas tema aitas meil Kaubamajast minema saada? Kuidas täpselt? Ta ei aidanudki!” Angalo hääl värises natuke, justkui kuulaks ta isegi oma sõnu jubedusega. „Meie tegime kõik. Me õppisime uusi asju. Me tegime kõik ise. Me õppisime raamatuid lugema, teie raamatuid, ja me saime uusi asju teada ja tegime kõik ise…”
Raevust kaame Gurder hüppas püsti. Nisodemus tema kõrval lõi endale käe suu peale, nagu oleks ta liiga jahmunud, et midagi öelda.
„Arnold Co (as. 1905) tuleb noomidega kõikjale kaasa!” karjus Gurder.
Angalo põrkas tagasi, kuid tema isa oli olnud üks sitkemaid noome Kaubamajas ja ka tema ei andnud kergesti alla.
„Te mõtlesite ta lihtsalt välja!” mühatas ta. „Ma ei ütle, et Kaubamajas polnud… midagi, aga see oli Kaubamajas, praegu aga oleme me siin
