ta ongi siis mullast tehtud pallile mitu tiiru peale teinud, ilmselt ta kõndis selle peal,” arvas Grimma. „Ühesõnaga, ta kõndis mullapalli peal. Tegi sellele mitu tiiru peale.”
„See on sõnum Arnold Co’lt,” lausus Gurder mõtlikult. „See on mõeldud meile. Sõnum!”
„Meile on saadetud sõnum!” kuulutas Nisodemus, kes seisis Gurderi kõrval. Ta tõstis käed. „Kuulake, oh õiged, meile on tulnud sõnum kaugelt…”
„Ja-jah, Nisodemus,” tegi Gurder tema hüüdmisele lõpu. „Pane nüüd suu kinni, tubli poiss.” Ta vaatas Masklinile piinliku ilmega otsa.
„See ei paista küll eriti tõenäoline – kõndis mullast palli peal. Sest noh, selle pealt kukub ju maha. Või läbi, sest muld on ju pude. Kui see on ikka mullast pall, ma mõtlen seda,” pomises Masklin.
Nad vaatasid uuesti pilti. See koosnes tillukestest täppidest. Need andsid kokku naeratava näo. Sellel olid hambad ja habe.
„See tundub loogiline,” ütles Gurder juba enesekindlamalt. „Arnold Co (as. 1905) on saatnud Pojapoja 39, et see… et see…”
„Ja need kaks nime, kes Kaubamaja asutasid,” jätkas Masklin. „Ma ei saa sellest aru. Mina mõtlesin, et Arnold Co (as. 1905) lõi Kaubamaja.”
„Järelikult need kaks asustasid selle,” pistis Gurder. „See on ju arusaadav. Kaubamaja on suur. Seal on palju ruumi.” Ta tundus natuke ebalev. „Üks lõi ja teised asutasid… või asustasid,” kordas ta endamisi. „Täiesti loogiline. Muidugi.”
„Hü-va,” venitas Dorcas. „Vaatame siis, mis meil siiamaani on: see sõnum ütleb, et Pojapoeg 39 on Floridas – mis iganes see siis ka poleks…”
„Läheb Floridasse,” parandas Grimma.
„Florida on selline mahl,” ütles üks noom abivalmilt vahele. „Ma tean, sest ühel päeval me käisime prügimäel ja seal oli üks selline vana mahlapakk ja sellel oli kirjas „Apelsinimahl Florida”. Ma ise lugesin,” lisas ta uhkelt.
„Läheb selle mahla sisse, nagu ma aru saan,” jätkas Dorcas kahtlevalt, „kõnnib mullapalli peal ja kihutab ülehelikiirusel. Ja nähtavasti see kõik meeldib talle.”
Noomid jäid selle üle järele mõeldes vaikseks.
„Pühadest lausungitest on tihtipeale raske aru saada,” ütles Gurder tõsiselt.
„Siis on see küll kohe hirmus püha,” lausus Dorcas.
„Ma arvan, et see kõik on lihtsalt kokkusattumus,” ütles Angalo väärikalt. „See on lihtsalt jutt mingist inimesest, täpselt selline, nagu me raamatutest oleme lugenud.”
„Ja kui paljud inimesed suudavad mullast palli peal kas või seista, rääkimata selle peal kõndimisest?” nõudis Gurder.
„Hea küll,” ütles Angalo, „aga mida me siis tegema peame?”
Gurder maigutas paar korda vaikselt suud. „Noh, see on ju ilmselge,” lausus ta lõpuks kõhklevalt.
„Räägid siis äkki meile ka?” küsis Angalo hapult.
„Noh, ee… See on, ee… ilmselge. Me peame minema sinna, kus, ee… sinna kohta, kus see mahl on…”
„Ja edasi?” õhutas Angalo.
„Ja, ee… otsima üles Pojapoeg 39 – ja see peaks lihtne olema, sest meil on tema pilt…”
„Ja edasi?” küsis Angalo.
Gurder vaatas teda kõrgilt. „Ära unusta käsku, mille Arnold Co (as. 1905) Kaubamajja üles pani,” ütles ta. „Kas see ei öelnud: „Kui te ei näe seda, mida soovite, siis küsige, palun”?”
Noomid noogutasid. Paljud neist olid seda näinud. Ja ka teisi käske: „Pood tühjaks! Kõik peab kaduma!” ja liikuvate treppide juures „Koeri ja ratastoole tuleb kanda”. Need olid Arnold Co (as. 1905) sõnad. Neile ei saanud vastu vaielda… Aga teisest küljest, noh, see oli olnud Kaubamajas, aga nüüd olid nad siin.
„Ja edasi?” küsis Angalo jälle.
Gurder hakkas higistama. „Noh, ee… ja siis me palume, et meil karjääris rahus elada lastaks.”
Järgnes kohmetu vaikus.
Siis ütles Angalo: „See on küll kõige jaburam…”
„Mida nad sellega ikkagi mõtlesid, et kihutab ülehelikiirusel?” küsis Grimma. „Kas ta jookseb väga kiiresti?”
„Ülehelikiirusel lendavad mõned lennukid,” seletas transpordiasjatundja Angalo.
„Nii et ta lendab lihtsalt lennukiga? Või lendab ikkagi ise?” ei saanud Grimma aru.
Kõik pöördusid Masklini poole, kelle sissevõetus lennujaamast oli viimasele kui noomile teada.
Teda polnud.
Masklin võttis Asja selle orvast välja ja sammus tagasi välja. Asi ei pidanud juhtmetega ühendatud olema. Piisas sellest, kui ta oli nende lähedal.
Endises töödejuhataja putkas oli elekter. Masklin jooksis üle tühja platsi lagunenud hoonete vahel ja surus end läbi ühest praost lääpas ukse sees.
Siis pani ta kasti keset põrandat ja jäi ootama.
Alati läks natuke aega, enne kui Asi üles ärkas. Ta vilgutas arusaamatult tulukestega ja piiksus kummaliselt. Masklin arvas, et see on masina jaoks seesama, mis noomidele haigutamine ja ringutamine, kui nad hommikul üles ärkavad.
Viimaks küsis Asi: „Kes siin on?”
„Mina olen,” vastas Masklin. „Masklin. Kuule, ma tahan teada, mida tähendab sõna „sidesatelliit”. Ma olen enne ka kuulnud, et sa kasutad seda sõna. Sa ütlesid, et kuu on ka üks neist, eks?”
„Kuu on Maa kaaslane. Aga sidesatelliidid on kunstlikud kuud, tehiskaaslased. Neid kasutatakse sidepidamiseks. Sidepidamine on informatsiooni vahetamine. Antud juhul vahendatakse raadio- ja televisioonisignaali.”
„Mis see televisioon on?” küsis Masklin.
„Süsteem piltide saatmiseks läbi õhu.”
„Kas seda tehakse tihti?”
„Kogu aeg.”
Masklin tegi mõttes märkuse, et tal oleks teinekord meeles õhust pilte otsida.
„Saan aru,” valetas ta. „Nii et need satelliidid – kus nad täpselt on?”
„Taevas.”
„Mina pole vist küll ühtegi näinud,” märkis Masklin kõhklevalt. Tema peas hakkas kuju võtma üks mõte. See mõte ei olnud veel päris kindel. Loetud ja kuuldud killukesed ja jupid ühinesid. Kõige tähtsam oli neid mitte tagant kiirustada, et neid mitte ära ehmatada.
„Nad on orbiidil, paljude miilide kõrgusel. Selle planeedi ümber on neid väga palju,” ütles Asi.
„Kust
