urises Gurder, tegemata Masklinit kuulmagi. „Täpselt sellised need Pudukaupade omad on! Te olete alati liiga uhked olnud! Liiga ennast täis! Me sõidame natuke maad veoautoga ja arvame kohe, et teame kõigest kõike! Võib-olla nüüd me saamegi, mille oleme ära teeninud!”
„… praegu pole selle jaoks õige aeg ega koht…” torkas Masklin vahele.
„See on lihtsalt tobe ähvardus! Miks sa ei suuda seda endale tunnistada, vana lollpea? Arnold Co’d ei ole olemas! Kasuta ükskord oma aju, mille Arnold Co on sulle andnud!”
„Kui te vait ei jää, löön ma teie pead kokku!”
Paistis, et sellest oli abi.
„Hüva,” jätkas Masklin juba tavalisema häälega. „Minu meelest oleks mõistlik, kui kõik läheksid ja teeksid edasi… mida iganes nad teevad. Niimoodi keerulisi otsuseid ei langetata. Me kõik peame natuke järele mõtlema.”
Noomid voorisid välja, tundes kergendust, et äike on möödas. Masklin kuulis, kuidas Gurder ja Angalo väljas edasi vaidlesid.
„Mitte teie kaks!” hüüdis ta.
„No kuule…” hakkas Gurder ütlema.
„Ei, nüüd kuulake teie, teie mõlemad!” nähvas Masklin. „Võimalik, et meil on suur probleem käega katsuda, aga teie hakkate vaidlema! Te peaksite targemad olema! Kas te ei saa aru, et te ajate noomid ärevile!”
„Aga see tuli ära öelda,” pomises Angalo.
„Praegu,” ütles Masklin rõhuga, „peaksime me sellele aidale veel kord pilgu peale heitma. Ma ei saa öelda, et mõte sinna kolimisest mulle meeldiks, aga on hea, kui meil on, kuhu minna. Pealegi annab see kõigile tegevust ja niimoodi ei jää neil muretsemiseks aega. Mis te ütlete?”
„Küllap vist,” ühmas Gurder vastu tahtmist. „Aga…”
„Ei mingeid agasid enam,” katkestas teda Masklin. „Te käitute nagu lollpead. Teised vaatavad teile alt üles, nii et te peate neile eeskujuks olema, kas kuulete?”
Noomid põrnitsesid teineteist vihaselt, kuid mõlemad noogutasid.
„Olgu siis,” ütles Masklin. „Nüüd läheme kõik välja, teised näevad, et te leppisite ära, ja nad ei muretse enam. Ja siis võime hakata plaane tegema.”
„Aga Arnold Co (as. 1905) on oluline!” ütles Gurder.
„Ilmselt küll,” heitis Masklin, kui nad välja päevavalguse kätte astusid. Tuul jäi vaiksemaks, jättes maha külma sügavsinise taeva.
„Ei ole siin mingit „ilmselt”,” porises Gurder.
„Kuula nüüd,” ütles Masklin, „ma ei tea, kas Arnold Co on olemas või kas ta oli Kaubamajas või elab ta lihtsalt meie peas või midagi sellist. Aga ma tean, et ta ei kuku lihtsalt taevast alla.”
Kui ta oli seda öelnud, vaatasid kõik kolm üles. Kaubamaja noomid judistasid end natuke – ikka veel nõudis omajagu julgust, et vaadata lõputusse taevasse, kui sa olid harjunud pea kohal nägema ilusaid sõbralikke põrandalaudu. Kuid Arnold Co’st rääkides oli kombeks üles vaadata. Kaubamajas olid üleval olnud Juhatus ja Raamatupidamine.
„Imelik, et sa nii ütlesid. Seal on midagi,” märkis Angalo.
Midagi valget ja enam-vähem ristkülikukujulist triivis aeglaselt läbi õhu ja muutus üha suuremaks.
„See on lihtsalt mingi paber,” ütles Gurder. „Tuul on prügimäelt midagi siia kandnud.”
Nüüd oli see juba täiesti kindlalt palju suurem ja keerles aeglaselt õhus, langedes karjääri poole.
„Ma arvan,” lausus Masklin aeglaselt, kui vari üle maa tema poole kihutas, „et me peaksime natuke eemale…”
See kukkus talle peale.
Muidugi oligi see kõigest paber, ajaleht. Aga noomid on väikesed ja ajaleht oli kukkunud kõrgelt, seepärast jätkus kokkupõrke jõust, et Masklin pikali lüüa.
Kuid üllatavamad olid sõnad, mida ta selili kukkudes nägi. Need olid „Arnold Co”.
3
I Ja nemad ootasid paremat tähendusmärki Arnold Co’lt (as. 1905) ja märk tuli.
II Ja mõned kõnelesid nõnda: Ja-jah, olgu pealegi, aga tegelikult on see ainult kokkusattumus.
III Kuid teised ütlesid: Isegi kokkusattumus võib olla märgiks.
Masklin oli Arnold Co (as. 1905) suhtes alati avatud meele säilitanud. Kui järele mõelda, siis oli Kaubamaja olnud ju üsna võimas – kõik need liikuvad trepid ja muu –, ja kui seda ei olnud loonud Arnold Co (as. 1905), kes siis veel? Lõppude lõpuks jäid niimoodi järele ju ainult inimesed. Masklin ei pidanud inimesi küll nii rumalaks kui enamik noome – inimesed on suured ja aeglased, kuid neis on mingi juhm sihikindlus. Kindlasti oleks võimalik õpetada neid lihtsamaid ülesandeid täitma.
Teisest küljest oli maailm miilide suurune ja keerulisi asju täis. Arnold Co’lt (as. 1905) tundus olevat palju oodatud, et tema oleks selle otsast lõpuni valmis teinud.
Niisiis otsustas Masklin Arnold Co (as. 1905) kohta mingeid lõplikke otsuseid mitte teha, lootuses, et kui Arnold Co (as. 1905) on tõesti olemas ja ta Masklini kohta teada saab, ei pahanda ta väga.
Avatud meelega on aga teadupärast see häda, et kõik tahavad tulla ja sinna midagi sisse panna.
Taevast kukkunud luitunud ajaleht oli hoolikalt ühe vana kuuri põrandale laotatud.
Ajaleht oli sõnu täis. Enamikust sõnadest sai ka Masklin aru, kuid isegi Grimma pidi tunnistama, et ta ei oska aimatagi, mida mõned neist võiksid tähendada, eriti kui neid ühtejutti lugeda. „ŠOKEERIV KOOLISKANDAALI GALLUP” näiteks oli paras mõistatus. Samuti „HINNARALLI PÄÄDIS KAOSEGA”. Samuti „MÄNGI SUPERBINGOT OMAENDA BLACKBURY LEHE LENNUKAS NÄDALALÕPULISAS”. Aga need mõistatused pidid ootama.
Praegu tunnistasid kõigi silmad üsna väikest, umbes noomisuurust lapikest ajalehes, mille kohal oli sõna „SELTS-KOND”.
„See tähendab seltskonda,” seletas Grimma.
„Tõesti või?” ühmas Masklin.
„Ja selle all ütleb kiri: „Lõbujanuline miljonärist naistemees Richard Arnold, kes on maakerale mitu tiiru peale teinud, kihutab järgmisel nädalal ülehelikiirusel Florida päikesepaistesse, et näha Arnsat 1, esimese Arnco Inter… national Grupi ehitatud sidesa…” Grimma kõhkles, „… telliidi st… arti. See hüpe tulevikku leiab aset kõigest mõned kuud pärast Arnold Co, siinsamas Blackburys asunud kaubamaja hävimist tulekahjus…””
Noomid, kes olid vaikselt koos temaga lugenud, judistasid end.
„„… Arnold Co Kaubamaja oli esimene Arnoldi ketis ja pani aluse mitme… miljonilisele äriühendusele. Selle asutasid 1905. aastal Alderman Frank W. Arnold ja tema vend Arthur. Poja… poeg Richard, 39, kes…”” Grimma hääl
