on siis selge,” lausus Masklin rahulikult. „Ja nüüd oleks meil parem hakata teed eriti hoolikalt silmas pidama. Ja me peaksime mõned rühmad vanasse aita saatma. Ja hea oleks vaadata, kui palju kraami noomid suudavad kaasa võtta. Lihtsalt igaks juhuks.”
Grimma ootas Masklinit väljas. Ta ei olnud rõõmus.
„Ma tunnen sind,” ütles ta. „Ma tean küll, selline ilme on sul näol siis, kui sa tahad panna teised tegema midagi sellist, mida nad teha ei taha. Mis sul plaanis on?”
Nad astusid ühe roostetanud laineplekitahvli varju. Masklin heitis vahel pilgu taevasse. Hommikul oli ta arvanud, et taevas on lihtsalt sinine asi, kus teinekord on pilved. Nüüd teadis ta, et see on täis sõnu ja nähtamatuid pilte ja seal vuhisevad ringi masinad. Miks see küll nii on, et mida rohkem sa teada saad, seda vähem sa tegelikult tead?
Lõpuks ütles ta: „Ma ei saa öelda. Ma pole isegi päris kindel.”
„See on kuidagi Asjaga seotud, eks?”
„Jah. Kuule, kui ma peaksin, ee… natuke pikemaks ära jääma…”
Grimma pani käed puusa. „Tead, ma pole loll!” nähvas ta. „Või et Pojapoeg 39 läheb mahla sisse, no tõepoolest! Ma olen läbi lugenud peaaegu kõik raamatud, mis me Kaubamajast kaasa tõime. Florida on, noh, üks koht. Täpselt nagu karjäär. Arvatavasti isegi veel suurem. Ja see on kaugel. Selleks, et sinna jõuda, tuleb üle väga laia vee minna.”
„Ma arvan, et see võib olla veel kaugemal, kui me Pika Sõidu ajal tulime,” lausus Masklin vaikselt. „Ma tean, sest ühel päeval, kui me lennujaama vaatamas käisime, nägin ma teisel pool tee ääres vett. Paistis, et see ulatus lõputult kaugele.”
„Ma ju ütlesin,” pistis Grimma rahulolevalt. „Ilmselt on see ookean.”
„Seal oli üks silt,” jätkas Masklin. „Ma ei mäleta kõike, mis seal kirjas oli, sest ma ei oska nii hästi lugeda kui sina. Üks neist sõnadest oli vist res… er… vuaar.”
„Näed siis!”
„Aga proovida tuleb.” Masklin kortsutas kulmu. „On ainult üks koht, kus me võime end julgelt tunda, ja see on meie kodu,” ütles ta. „Muidu peame me igavesti põgenema.”
„Noh, minule see ei meeldi,” teatas Grimma.
„Aga sa ise ütlesid, et põgeneda ei meeldi sulle ka,” lausus Masklin. „Kolmandat võimalust ju pole. Las ma lihtsalt teen proovi. Kui see õnneks ei lähe, tuleme me tagasi.”
„Aga mis siis, kui midagi viltu läheb? Mis siis, kui sa tagasi ei tule? Siis on minul…” Grimma jäi ebalema.
„Jah?” küsis Masklin lootusrikkalt.
„Siin on minul hirmus raske noomidele kõike seletada,” lõpetas tüdruk kindlalt. „Lennujaama minek on rumal mõte. Ma ei taha sellega mingit tegemist teha.”
„Oh.” Masklin paistis pettunud, kuid trotslik. „Noh, ma lähen ikkagi. Anna andeks.”
5
V Ja Suur Masklin küsis: Mis konnad need on, kellest sa kõneled?
VI Ja Grimma vastas: Sa ei saaks niikuinii aru.
VII Ja Suur Masklin ütles: Sul on õigus.
Öö tuli tegus…
Aita oli mitme tunni tee. Rühmad läksid välja rada valmis vaatama ja retke ette valmistama, hoides ühtlasi ka rebaste suhtes silmad lahti. Rebaseid ei nähtud viimasel ajal küll tihti – üksikut noomi võiks rebane küll tahta rünnata, aga kolmkümmend hästirelvastatud ja innukat jahimeest oli hoopis teistsugune pakkumine, ja rebane, kes kas või huvi üles näitaks, pidi olema väga rumal. Need vähesed rebased, kes karjääri lähedal elasid, pöörasid tavaliselt noomi nähes kiiresti otsa ringi. Neile oli selgeks saanud, et noomid toovad pahandusi.
Mõnele neist oli see õppetund olnud valus. Üsna varsti pärast noomide karjääri kolimist oli üks rebane sattunud paari ettevaatamatu marjakorjaja peale. Ta oli meeldivalt üllatunud ja pistis nad nahka. Veel enam üllatus ta aga samal õhtul, kui kakssada süngenäolist noomi tema uru üles otsisid, urusuu ette lõkke läitsid ja ta odadega surnuks torkasid, kui ta suitsust vesiste silmadega välja jooksis.
Masklin oli öelnud, et paljud loomad tahaksid noomilihaga maiustada. Aga nad peavad selgeks saama, et see on võitlus elu ja surma peale – kas meie või nemad. Ja nad peavad selgeks saama, et surma saavad alati nemad. Mitte ühelgi loomal ei tohi enam tekkida isu noomiliha järele. Need ajad on möödas.
Kassid olid palju arukamad – ükski kass ei tulnud karjääri lähedussegi.
„Muidugi pole selle kõige pärast võib-olla üldse mõtet muretseda,” lausus pabistav Angalo umbes koidu ajal. „Võibolla me ei peagi kuhugi kolima.”
„Täpselt siis, kui me hakkasime end siin koduselt tundma!” ütles Dorcas. „Aga ma arvan, et kui me korralikult vahti peame, saame me kõik viie minutiga liikuma. Ja kohe hommikul saame me hakata toiduvarusid aita viima. Seda võib niikuinii teha. Siis on need olemas, kui vaja peaks minema.”
Noomid käisid vahel lennujaama juures. Tee peale jäi prügimägi, mis oli peamiseks riide ja traadi hankimise kohaks, kaugemal asuvad vett täis kruusaaugud meelitasid aga neid, kellel jätkus kannatlikkust õngitsemiseks. Lennujaama juurde oli üsna meeldiv päeva tee, mis kulges suurelt jaolt mööda mägraradasid. Tuli ületada ka üks maantee – õigemini mindi läbi küll selle alt, sest mingil põhjusel olid just sinna, kus rada pidi teega ristuma, pandud torud. Oletatavasti olid mägrad need pannud. Igatahes kasutasid nad teealust tunnelit palju.
Masklin leidis Grimma vana kuuri all asuvast kooliurust, kirjutamistundi andmast. Tüdruk vaatas teda pahaselt, käskis lastel iseseisvalt jätkata – ja kas Nicco Pudukaubad tahaks ülejäänud õpilastele ka seda nalja rääkida, mille peale ta naeris? Ei? Siis jätkaku tööd – ning tuli välja koridori.
„Ma tulin lihtsalt läbi, et öelda, et me hakkame nüüd minema,” lausus Masklin, näperdades oma mütsi. „Suur hulk noome läheb prügimäe juurde, nii et sinnamaani saame me nendega koos. Ee…”
„Elekter…” ütles Grimma ebamääraselt.
„Mis?”
„Vanas aidas pole elektrit,” seletas Grimma. „Mäletad, mida see tähendas? Kui öösel kuu ei paistnud, ei olnud muud teha kui urus konutada. Ma ei taha seda aega tagasi.”
„Noh, võib-olla olime me selle tõttu paremad noomid,” pomises Masklin. „Meil polnud kõiki neid asju, mis meil täna on, aga meil oli…”
„Külm, hirm, rumalus ja nälg!” nähvas Grimma. „Sa tead isegi. Proovi Morki-memmele vanadest headest aegadest rääkida, küll sa siis näed, mida ta ütleb.”
„Me olime… koos,” ütles Masklin.
Grimma uuris oma käsi.
„Me olime lihtsalt ühevanused ja elasime samas urus,” ütles ta äraolevalt. Ta tõstis pilgu. „Aga nüüd on kõik teistmoodi! Näiteks… noh, võtame näiteks need konnad.”
