ootame veel pool tundi ja kui ta välja ei tule, siis ma kaon,” ütlesin otsustavalt.
Bass ohkas tusaselt.
„Äkki ma lähen sisse ja kontrollin?”
„Jaa-jaa, puudub veel, et Kra sulle kolki annaks. Püsi paigal!”
Külm noolis ahnelt sõrmi, seetõttu hakkasin jalalt jalale hüppama ja käsi kokku lööma, püüdes kas või nõnda endale sooja teha. Bass ütles veel paar korda, et läheb taverni ja kontrollib, kuidas kolme kuldraha omanikul läheb, kuid pärast lühikest vaidlemist minuga jäi siiski paigale.
„Äkki on vend end pikali joonud?” küsis mu sõber kõhklevalt, kui mulle hakkas tunduma, et sõrmed on jääpurikateks muutunud.
„Võib…olla,” vastasin hammaste plagisedes. „Ma ei taha enam muud kui sooja saada.”
„Seal ta on!” ütles järsku Bass ja näitas sõrmega mehe poole, kes sel hetkel kõrtsist välja astus. Ma vaatasin teda hindavalt ja langetasin otsuse: „Töllmokk.”
„Ma ju ütlesin,” sõnas mu kambajõmm nina luristades. „Oh, nüüd me alles hakkame elama!”
„Vara rõõmustad,” ütlesin ma tulevast ohvrit pilguga saates. „Kas uurisid välja, kus ta raha hoiab?”
„Mh-mh. Paremas taskus. Kukkur on seal.”
„Lähme.”
Me püüdsime liikuda nii, et ta meid ei märkaks. Ronida tema taskusse praegu tähendaks norida pahandusi. Rahvast oli vähevõitu, märkamatult ei õnnestu ligi hiilida, nii et pidime passima sobivat hetke.
„Oled sa kindel, et ta kallas sisse kaks kannutäit veini?” sosistasin ma võõrast silmist laskmata.
„Mis siis?” sisistas Bass vastu.
„Tal on väga kindel samm. Üldse mitte purjus inimese moodi.”
„Purjus inimesi on erinevaid,” ei olnud Bass nõus. „Minu papsist ei saanud üldse aru, kas ta oli purjus või kaine. Alles kui haaras puuhalu ja hakkas ema taga ajama, siis sai.”
Mees kõndis samal ajal Eeslinnas ilma nähtava sihita, nagu jänes viskab metsas jälgede segamiseks haake. Me hoidsime tahapoole ega tikkunud talle silma alla, kuni ta jõudis Turuplatsile. Rahvast oli seal palju ning meil oli lihtne läheneda talle päris selja taha.
Noogutasin kiirelt Bassile ning too vupsas kõrvale.
Püüdsin hingata läbi nina, astuda mehega ühte jalga ja vaigistada närvilist värinat. Sõrmed olid külmast kanged ja mitte nii kärmed kui tavaliselt. Kui mehe taskus poleks olnud kolme kuldmünti, ei oleks ma ilmaski hakanud riskima.
Keegi tõukas mind selga, mind lausa pressiti hetkeks mehe vastu ning, kasutades ära seda jumalate kingitust, torkasin ma käe tema taskusse.
Leidsin otsekohe kukru, kahmasin selle pihku ja kavatsesin plagama pista, kuid võõras krabas mul käest kinni.
„Vahele jäid, varganägu!” sisistas ta.
Ma kiunatasin peenikese häälega ja püüdsin end vabaks tõmmata, kuid mees oli palju tugevam ja mu käsi ei liigahtanudki tema karukämblas. Välgunoolena kihutas peast läbi mõte, et nüüd olen ma küll omadega vahel.
Ei tea kust välja ilmunud Bass lendas härjale tagant peale ja virutas jalaga tema pihta korraliku litaka. Too möiratas ja lasi mu lahti.
„Paneme ajama!” hüüdis Bass ja andis jalgadele valu.
Pikemalt mõtlemata sööstsin sõbrale järele, hoides ihaldatud kukrut tugevasti peos ja kuuldes, kuidas maruvihane mees meie kannul jookseb.
„Vargad!” karjus ta. „Võtke vargad kinni!”
Me murdsime rahvahulgast läbi ja sööstsime Turuplatsilt mingisse kitsasse tänavasse. Neetud mees ei jäänud meist kuigi kaugele maha.
Joosta oli raske, kasukas kammitses jalgu ning tagaajaja sammumüdin tuli järjest lähemale. Bass lidus mu ees, nii et päkad välkusid, vahemaa meie vahel muudkui kasvas. Oigasin mõttes nördimusest: tuleb nii suure vaevaga hangitud kasukas maha visata! Pistnud kukru hambusse, hakkasin jooksu pealt nööpe lahti tegema. Soe rõivatükk lendas mu õlgadelt ja kukkus lumme. Kohe hakkas kergem joosta, ma lisasin kiirust ja jõudsin Bassile järele.
„Põiktänavasse!” hüüdsin ma talle ja keerasin järsult paremale.
Bass järgnes mulle, aga meie jälitaja, olnud juba valmis mul natist kinni krahmama, kihutas esimese hooga mööda. Nüüd avanes meile õhkõrn võimalus kaduda Eeslinna kitsaste tänavate labürinti.
„Ta krutib meil pead otsast,” ähkis Bass raskelt lõõtsutades.
Ma ei vastanud talle, vaid püüdsin veelgi kiiremini joosta, lootes väga, et kamraadi sõnad täide ei lähe. Sööstsime järgmise nurga taha ja kuulsime, kuidas meile järgnev mees karjub, et rebib meil kohe käed otsast. Mul hakkas võhm otsa saama, kuid neetud võõras ei paistnud tundvat mingit väsimust.
Äkitselt sirutus mingist varjulisest seinatühimikust välja kätepaar ning, krabanud minul ja Bassil natist kinni, tõmbas meid pimedasse orva. Bass pistis hirmust ulguma ja kätega vehkima, minagi püüdsin ennast vabaks rapsida ja kinnihoidjale virutada.
„Jääge vait, kui elu armas!” sosistas keegi. „Olge vakka!”
Selles hääles oli midagi, mis sundis meid hoobilt vait jääma.
Meie tagaajaja kihutas meist müdinal mööda, sõimates nii, et tänav kajas.
Meid päästnud mees kuulatas meid ikka veel lahti laskmata, kas õhk on puhas, mina aga üritasin samal ajal kukrut oma taskusse peita.
„Ära näe vaeva,” sõnas võõras. „Ma ei näppa taskupuistaja tagant.”
„Ma ei ole taskupuistaja!” protesteerisin külmast hambaid plagistades. Tundsin oma kasukast puudust.
„Ei olegi taskupuistaja?! Aga kes sa siis oled?!” küsis meid päästnud mees.
„Ma olen varas!”
„Va-aras? Või nii! Vannun Sagoti nimel, et sinust võib-olla saabki hea varas – minu abiga. Aga võib-olla ei saa ka, väikemees. Las ma vaatan oma tänast saaki.”
Mees lasi käed lahti, astus valguse kätte ning silmitses mind ja Bassi tähelepanelikult.
„Kes te sihukesed siis olete?” küsis meilt võõras.
„Mina olen Nihverdis Bass,” sõnas Bass ja lörtsutas nina.
„Mina olen Kirbu-Garret,” vastasin ma, uurides meie ootamatut päästjat.
„Näed siis,” sõnas mees naeratades. „Aga mina olen For. Liimjad Käed.”
„Garret, kas sa tunned seda tegelast?” Hallase hääl tõmbas mind mälestusteradadelt tagasi.
„Jah, see on mu vana… sõber,” pobisesin ma.
„Väga vana!”
