ei saanud aru, kas Kli-Kli oli tõesti paanikas või mängis lihtsalt tola.
„Nae-ra-ta,” sisistasin ma läbi hammaste ja, andmaks paharetile eeskuju, manasin näole idiootliku naeratuse.
Kli-Kli luksatas hirmunult ja vedas suu kõrvuni, näidates kogu ilmarahvale nõelteravat hambarida. Nüüd ei olnud paharetil minu jaoks mahti, ta naeratas püüdlikult. Hallas ja Deler olid samuti Halastamatuid märganud – ma nägin, kuidas nende seljad tõmbusid jäigaks. Seevastu Angerjas ei liigutanud kulmugi. Raudne mees.
Halastamatud Jäägrid kõndisid mööda, heitmata meie poole ühtegi pilku, ja Kli-Kli ohkas kergendatult.
„Huuh, pääsesime!”
„Miks sa neid nähes vedelaks lõid?” küsisin paharetilt.
„Tead küll, pärast Viškit…” vastas Kli-Kli murelikult.
„Viškit? Rahune maha, Kli-Kli,” muigas Angerjas. „Ma ei usu, et maagid meie põgenemisest üle ilma kuulutasid. Nad ju ajasid tolles külakeses mingeid pahasid asju ja hoiavad nüüd suu kinni, et mitte äratada tarbetut tähelepanu.”
„Kuid nad võisid saata linna sõnumi!” vaidles paharet Angerjale vastu.
„Ei võinud! Me juba rääkisime sellest, mäletad? Maagid ja need jäägrid, kes jäid Viški lähistele, kükitavad seal vähemalt kolm kuud, enne kui hakkavad meid taga ajama. Kui neil meid pärast üldse veel tarvis on. Aga nendest jäägritest siin ära tee väljagi, nad on lihtsalt Rannengisse majutatud ja neil pole meist aimugi.”
„Muide, Garret,” pöördus Kli-Kli minu poole, „miks sa soovitasid mul naeratada?”
„Sul on nii totakas naeratus,” vastasin õlakehituse saatel.
„Ja siis?” ei saanud kuninga narr minust aru.
„No-oh…” venitasin ma ja mu nägu kiskus vägisi naerule. „Kui sul on see totakas naeratus näol, näed sa välja nagu ehtne idioot. Taipad?”
Paharetil läksid jalad sõlme ja Deler pidi naeru kätte lämbuma. See oli vist üks neid väheseid kordi, kui mul õnnestus seljatada Kli-Kli tema enda trumbiga – nõmeda naljaga.
Rannengi ülikooli suured pronksist väravapooled olid lahkelt pärani ja võtsid avasüli vastu kõiki, kes lähenesid neile Ülalinna, ülikooli ja maagide kooli vahel laiuva pargi poolt. Juba kaugelt võis väraval näha iidse ja auväärse õppeasutuse vappi – graveeringut, mis kujutas avatud raamatut ja selle ümber põimunud viinapuuvääte.
Ülikooli ümbritsev park osutus hiiglaslikuks, majesteetlikuks ja kauniks. Tundsin ennast seal, nagu oleksin sattunud lapsepõlveunenägude muinasjutumetsa, kus tammed toetavad oma roheliste võradega taevast aasta ringi.
Läksime oma teejuhi kannul väravast sisse ning keerasime ühele varjulisele kividest laotud jalgrajale, mis viis hallidest teaduskonnahoonetest mööda otse ülikooli südamesse.
„Miks siin kedagi ei ole?” küsis Deler huviga ringi vahtides.
„Üliõpilased on kas praktikumides või teevad viimaseid eksameid või on juba läinud vaheajale, auväärne. Sõltub teaduskonnast,” seletas noormees õlgu kehitades. „Kui te näeksite, millised joomingud on siin sügise algul! Aga praegu on elu soikus nagu vanas soos, pealegi asub peahoone ülikooli teises otsas, peaaegu kõik teaduskonnad paiknevad seal…”
„Aga see teie…” Deler nipsutas sõrmi, püüdes sõna meelde tuletada, „…raviteaduskond. Kus see asub?”
„Aa! Raviosakond on surnukuuri kõrval, nii et me ei näe ühtegi üliõpilast enne, kui kohale jõuame.”
„Surnukuuri kõrval?” küsis Hallas ettevaatlikult.
„Seda juhuks, kui sinu hamba väljatõmbamisega läheb midagi nihu,” aasis Deler päkapikku. „Et ei peaks surnukeha kaugele tassima.”
„Mida sa, kolelõust, muudkui kraaksud!” vandus Hallas. „Kogu teie härjapõlvlaste sugu muud ei teekski kui kraaksuks häda ja õnnetust. Olete kõik need sajandid aina kraaksunud, sellal kui meie kaevame teie eest šahte ja stolle!”
„Teie kaevasite meie eest?! Te ei suuda ju oma kätega ühtegi korralikku asja teha! Olete kirkameesteks sündinud ja kirkameestena ka surete!”
„Kirkamehed või mitte, igatahes ei varasta me teistelt maagiaraamatuid!”
„Me pole midagi varastanud!” pareeris Deler. „Need kuuluvad õigusega meile.”
„Häh! Me oleme ikkagi teist targemad! Päkapikud avastasid püssirohu saladuse, leiutasid trükimasina ja nüüd me ehitame oma kaevandustes aurukatelt.”
„Jaa-jah! Mis lendab õhku ja lennutab ka teid Nimetamatu juurde!”
„Teil lendas jah õhku! Kuid meie kasutame ikka mõistust ka, kui midagi teeme!”
„Teie?!”
„Aitab!” käratas Angerjas. „Lõpetage naaklus!”
Üllataval kombel avaldasid Angerja sõnad päkapikule ja härjapõlvlasele täpselt samasugust toimet nagu ämbritäis külma vett kahele kaklevale kõutsile. Hallas ja Deler panid suu kinni ja üksnes nohisesid ähvardavalt.
Vastupidi meie teejuhi väidetule kohtasime siiski ka mõnda üliõpilast. Kaks kahvatut noormeest, ära vaevatud eksamitest või noorveini ohtrast degusteerimisest, kõndisid meist mööda, arutledes selle üle, kas valgus on midagi ainelist või on see pelgalt antipimedus ja seda ei saa osisteks jagada.
Üks seltskond studioosusi istus puu all murul ja lehitses laisalt raamatuid.
„Need on kirjandusteaduskonnast,” tähendas me saatja põlglikult, tabanud mu pilgu.
„Boheemlased.”
Kli-Kli röhatas selle sõna peale ilmekalt.
„Mis sa turtsud?” küsisin temalt. „Kultuursed paharetid nii ei käitu.”
„See-eest sina ei tea, kes on boheemlased!” ei jäänud Kli-Kli võlgu.
„Usu või mitte, kuid tean küll,” pidin talle pettumuse valmistama. „Minu õpetaja raamatukogu võiks võistelda kuningliku raamatukoguga.”
„Ma tõesti ei saa seda uskuda. Haritud varas on nonsenss.”
„Aga muidugi. Nagu ka haritud paharet. Mida te Zagrabas peale teie Tre-Tre raamatute üldse loete?”
„Suure Tre-Tre,” parandas Kli-Kli mind masinlikult. „Meil on palju väga vanu raamatuid, Garret-Barett. Hulga rohkem, kui sa arvata oskad! Paljud inimesed on valmis oma hinge pandiks andma, et neid kas või ühe silmaga näha.”
„Seda ma usun. Paljud otsivad mõistust hägustava paharetijampsi salajast retsepti…”
„Blaa-blaa-blaa!” läks narr torssi.
Puude tagant hakkas paistma kollane kolmekorruseline ehitis laia trepiga, mis oli nii paksult täis üliõpilasi nagu Sorna väli päkapikke.
„Eksam?”
