siis,” lausus Ümiseja pärast pisikest pausi. „Me peaks jooma Kõutsi mälestuseks.”
„Olgu muld talle sulgkotiks ja muru tekiks,” tõstis Laternamees kruusi.
„Viibigu ta valguses!” toetas Hallas.
„Mõnusat talve talle!” soovis Angerjas.
Me jõime vaikides, kruuse kokku löömata.
Nii see elus käib: keegi on juba valguses, keegi aga ikka veel elus. Kõuts jäi igaveseks Hargani kõnnumaale vana jääraku juurde mullarüppe. Esimene langenu nende hulgas, kes tulid mind Hrad Speini saatma. Ma loodan väga, et peale Metsikute Südamete jäljeküti ei saa meie retkel rohkem keegi hukka.
Aeg lendas märkamatult, inimesed tulid ja läksid, kiviraidurid, doralislased ja jäägrid tõmbasid end plaanikindlalt täis ning kahe tunni möödudes, kui minu ees seisis kolmas kruus ja Hallase ees kaheksas „tervendav rüübe”, ilmus ei tea kust vilepilliga vanamees ja hakkas mängima lõbusat džangat.
Kõik, kes olid kainemad ja võimelised kindlalt jalgel seisma, kukkusid tantsu vihtuma. Arnh krabas kättpidi kaasa teenijatüdruku, kes algul kiljus nördimusest ja pärast vaimustusest, ning ühines tantsukeerisega. Kiviraidurid laulsid rõõmsalt kaasa, doralislased tagusid rusikatega vastu lauda ning meiegi jalad kõpsusid, püüdes püsida muusika taktis.
Päkapikk ja härjapõlvlane võivad ära juua rohkem kui terve inimkari, seejuures purju jäämata. Kuid Hallas oli juba küllalt saanud ning tema keel muutus tuntavalt pehmeks, nina punetas, silmad lõid kilama. Ravi apoteoosiks sai päkapiku siiras armastusavaldus Delerile.
„Hei, sina! Kaa-aabulott! Õkk… Mida ma küll teeks, kui mu ees poleks sinu koledat lõusta…” pudistas päkapikk tömbi keelega ja üritas sõbrale suud anda. „Tüü-üüdruk! Õkk… Kor-ra-ta!”
Möödus veel jupike aega, kuid mu kaaslased ei mõelnudki kuhugi minna. Neil oli nüüd uus meelelahutus: Murm ja Ümiseja hakkasid doralislastega jõllitamismängu mängima. Kumbki pool püüdis teisesse augu puurida. Kiviraidurid muutusid reipamaks, taibates, et neil võivad olla tekkinud liitlased, jäägrid aga murdsid pead, kummale poolele eelseisvas löömingus asuda.
Taverni vajus ülemeelik kamp härrasid üliõpilasi, plaanides tähistada edukat eksamisooritust. Hallas jäi Laternamehe õlale toetudes tukkuma ja Deler ohkas kergendusest – väsimatu päkapikk oli lõpuks vakka.
Kuidagi ootamatult puhkes meie lauas vaidlus Siala eri rasside köökide üle. Härjapõlvlane tagus endale rusikaga rindu ja kuulutas, et keegi ei oska teha paremini süüa kui tema rahvas, mispeale Kli-Kli tegi ettepaneku Hallas üles ajada ja küsida tema arvamust selle kohta. Deler ruttas ütlema, et ei maksa tema paarimeest äratada, päkapikud ei jaga toiduvalmistamisest nagunii mõhkugi – piisab, kui meenutada seda rokka, mis ta on meie retke ajal vaaritanud.
„Üldiselt on paharetid meistrid valmistama ükskõik missugust toitu,” avaldas oma arvamuse Kli-Kli.
„Väga võimalik, ainult et normaalsed inimesed ei suuda seda lobi süüa,” turtsus Laternamees.
„Teid, Metsikuid Südameid, saab vaevalt normaalseteks inimesteks nimetada,” pareeris Kli-Kli.
„Kindlasti pugite oma reididel Tühimaale igasugu rämpsu!”
„On sedagi juhtunud,” nõustus Laternamees. „Mäletan, et kord pidime sööma lumetrolli liha ja ma ütlen teile, oli see alles solk!”
„Ptüi!” Ümiseja väristas end seda meenutades.
„Ah, mis te ajate,” ei olnud Deler teistega nõus. „Liha nagu liha ikka, ainult kerge roisumekk oli küljes.”
„Just-just! Seesama armas mekk jah,” kinnitas Laternamees. „Mul tahtis kogu sisikonna pahupidi keerata!”
„Seda ma küll ei märganud,” irvitas härjapõlvlane. „Pärast nädalast lumes nälgimist sööstsid sa selle liha kallale nii, nagu oleks see olnud vasikalihakotlett, mitte troll. Ajasid näost sisse kahe suupoolega! Aga kui oleksid oodanud, kuni ma selle korralikult läbi küpsetan, mitte õginud toorelt, oleks päris hea olnud.”
„Jätke juba!” ei pidanud Kli-Kli vastu, nuusutades julgustuseks õlut oma kruusis. „See ka mõni eksootiline roog! Trolliliha!? Häh!”
Kli-Kli vedas näole grimassi, nagu sööks ta trolliliha viis korda päevas.
„Kas sa oled siis maitsnud mingeid ebatavalisemaid roogasid?” küsis Angerjas huviga.
„Või veel!” lausus Kli-Kli uhkelt. „Meil on sellisest toidust olemas isegi üks iidvana joomalaul.”
„Lase tulla,” palus Mumr.
„Parem mitte!” kukkus Deler kätega vehkima. „Küll ma teid rohenahku tean. Hullemad kui habemikud! Kui teie hakkate laulma, pistavad kõik koerad penikoorma raadiuses ulguma!”
„See on huvitav laul. Selle pealkiri on „Kärbes taldrikus”,” irvitas narr.
„Joo oma märjukest, Kli-Kli, ja ole kuss,” hoiatas Laternamees paharetti range häälega. Väike sindrinahk ohkas leplikult ja pistis nina kruusi sisse.
„Kenad härrad!” Meie laua juurde astus mingi vanamees. „Aidake santi, ostke talle kruus õlut!”
„Sa ei paista eriti sandi moodi,” porises Deler, kelle jumalad olid helduseannist ilma jätnud.
„Kuid ma olen,” ohkas kerjus traagiliselt. „Ma uitasin kümme aastat kauge sultanaadi kõrbetes, kõik mu jõud ja varandus jäid sinna liiva.”
„Tohoh!” mühatas Deler umbusklikult. „Sultanaadis!? Arvan, et sa ei ole elu sees jõudnud Rannengi müürist kaugemale kui kümme jardi.”
„Mul on tõestus,” ütles vanamees. Ta kippus tuikuma, olles ilmselgelt juba jõudnud täna midagi hinge alla visata. „Näe!”
Vanamees tõmbas oma vana lapitud mantli alt välja midagi, mis meenutas sõrme, ainult et see oli kolm korda suurem ja roheline, pealegi okkaline ja väikeses lillepotis.
„Mis loom see veel on?” küsis Deler, tõmbudes arusaamatust objektist ettevaatlikult eemale.
„Oh teid, noori,” vangutas vanamees pead. „Ei ole teile ka midagi õpetatud. See on kaktus!”
„Mis kurjavaimu kaktus?” ei saanud härjapõlvlane aru.
„Kõige ehtsam! Haruldane kõrbelill, tuntud oma raviomaduste poolest, õitseb ainult üks kord saja aasta jooksul.”
„Täielik jaburdus!” kuulutas Arnh oma otsuse, kui oli haruldase kõrbelille kahtlustaval pilgul üle vaadanud.
„No kuulge, ostke taadile õlut,” sekkus lahke Laternamees.
„Ja mitte ainult taadile,” porises Hallas silmi avades. „Mulle ka! Ainult mitte õlut, vaid seda värki, mis ma enne jõin. Hammas hakkas jälle valutama!”
„Maga edasi,” sisistas härjapõlvlane. „Sulle aitab tänaseks.”
„Phäh!” turtsus päkapikk. „Või veel! Mingi vanamehenäss saab juua, aga
