oleks konservitehase direktorist lugu kirjutanud, vaevalt sattunuks ta mitukümmend aastat hiljem siia spaasse. Henn oli Tambetiga juba ammu „sina” peal. See mees oli Hennu elu mitut moodi mõjutanud. Ka pärast seda, kui Tambet Alver oli kõige oma esimese miljoniga Tallinna kolinud, kuna ei suuremad rahavood ega ka ärimehe arhitektist elukaaslane polnud soostunud Tartusse tulema.
Sekretär kinnitas portreeloo Tambet Alverist nööpnõeltega toimetuse kotiriidest autahvlile, kus külg külje kõrval, mõnikord üksteist ära varjates, seisid kolleegiumile meelepäraseks osutunud tööd. Henn ei näidanud välja rahulolu kiituse üle, aga kui tema lugu jäänuks kolleegidel märkamata, olnuks ta arvatavasti pettunud. Veel rohkem oleks noort ajakirjanikku kurvastanud, kui abikaasa ja vanemad poleks teda hea sõnaga tunnustanud. Ta vajas tugevat tagalat. Kodune heakskiit, eriti ema uhkus oma poja töö üle, oli õnneks garanteeritud.
Siis tuli aasta 1984.
Nüüd teadis Henn täpselt, et see oli 1984. aasta, sest lõpuks ometi saabus hotellituppa, õigemini tema tahvelarvutisse pretensioonika pealkirjaga loo „Armastus või armutus?” pdf-versioon. Kursusekaaslane oli olnud edukas jäljekütt.
Henn ei olnud kunagi oma artikleid kääridega välja lõiganud ega neid arvutimällu salvestanud. Nagu poisikesena loodud luuletused ja näidendid, nii jäi ka ajakirjandustöö sellesse aega, kuhu ta kuulus. Henn ei võtnud midagi kaasa. Pealegi oli ta endist viisi täiuslikkusetaotleja, rahulolematu peaaegu kõigega, mis ta oli kirjutanud. See-eest teiste kriitikat oli tal raske taluda. Isegi nüüd, mitukümmend aastat hiljem.
„Parem… kui te ei oleks üldse kirjutanud,” oli öelnud hommikumantlis naine, kellega ta pidi õhtul restorani minema. Henn ei mäletanud, et kunagi varem oleks teda tabanud sedavõrd karm, suisa purustav hinnang. Henn hakkas juba kahetsema, et oli selle naise õhtusöögile kutsunud.
Naise nime Henn ei mäletanud ega saanud seda teada ka artiklit üle lugedes – nimed olid välja jäetud. Jumal tänatud, kiitis Henn oma toonast diskreetsust. Aastate tagant hinnates tundus talle, et lugu oli hoolikalt tasakaalustatud: kõigile konfliktis osalejatele oli sõna antud, kõiki oli autor üritanud mõista, kedagi ei tambitud maha. Faktide õigsuses polnud põhjust kahelda, suurem osa neist oli võetud kohtutoimikust.
Artikkel pealkirjaga „Armastus või armutus?” oligi algselt mõeldud kohtuistungi ülevaatena. Kuid väljaspool kohtusaali avanes Hennu ees märksa keerulisem taust kui see, mis vaatas vastu toimikust. Henn – tollal alles kahekümne kuue aastane ambitsioonikas ajakirjanik – uskus, et just tema suudab mõista neid kummalisi suhteid, milledest läbinägemine käis kohtule üle jõu.
Too pikantne lugu algas sellest, et keskealine meesõpetaja kaebas kohtusse ühe oma kolleegi, pensionieas naisõpetaja. Meesõpetaja süüdistas kolleegi laimamises: naisõpetaja oli nii teistele õpetajatele kui õpilastele avalikult rääkinud meesõpetaja armusuhtest 17-aastase õpilasega. Naine oli tütarlast nimetanud armukeseks, meest liiderdajaks. Sama sisuga kaebekirja oli eakas õpetaja, vaieldamatu autoriteet aineõpetajana, läkitanud ka parteikomiteesse.
Kohtus kinnitas psühholoogiaekspert jutulevitaja pedagoogilisi möödalaskmisi. „See konfliktne inimene ei lähe ühestki asjast vaikides mööda, ei säästa teisi ega iseennast,” iseloomustas psühholoog õpetajat, kes üksiku inimesena elas õpilaste ühiselamus. Ta oli kooli kasvatuskomisjoni esimees. 17-aastasel tütarlapsel ei olnud mingit lootust varjata oma õhtusi jalutuskäike koos meesõpetajaga. Ega ta eriti üritanudki.
Kahtlustuste kasvades pidas õpilane paremaks kolida üürituppa. Aga üürileandja astus kohtus naisõpetaja poolele: „Mehel endal kaks last, aga alalõpmata käib autoga toda võõrast piigat sõidutamas. Ja kes teab veel, mida nad teevad.”
Meesõpetaja vastu rääkisid faktid, et ta oli hiljaaegu oma naisest lahku läinud ning et just tema oli tüdrukule toa üürinud. Iga kahe kuu tagant oli ta tüdruku uude kohta viinud. Küll olnud eelmine tuba liiga umbne, küll perelapsed liiga lärmakad.
Puhtamaid suhteid lubas uskuda neiu ema selgitus. Ema teadis, et see mees tema tütre eest hoolitseb. Ema oli meesõpetajale tänulik, sest ta ise elas Eestimaa teises nurgas.
Kohus andis meesõpetajale õiguse, toetudes kohtuekspertiisi tuvastatud faktile: neiu oli neitsi. Kohtunik, vanem meesterahvas, rõhutas seda fakti varjamatu mõnutundega. „Neitsi, järelikult seksuaalselt seni veel puutumata, nagu ekspert kinnitas, ja meil pole alust kahelda eksperdi hinnangus, sest mu arusaamist mööda ei ole neitsinaha tuvastamine, khmmm, väga keeruline ekspertiis. Järelikult süütu, täiesti süütu,” kõneles musta talaari kandja väärikalt.
Kohus otsustas, et sõnade „armuke” ja „liiderlik” kasutamine õpilase ja meesõpetaja suhtes on olnud laim.
„Armusuhet ei takista mingi membraan,” porises otsuses pettunud naisõpetaja kuuldavalt. „Ja ta võis selle sinna tagasi panna. Tänapäeval on kõik võimalik.”
Kohtuistungil vanamoeline naisõpetaja Henn Paavelile sümpaatset muljet ei jätnud. Ometi jäi ajakirjanik ka pärast kohut kahtlema meesõpetaja ja tema õpilase suhete siivsuses. Ta otsis asjaosalised enne loole punkti panemist uuesti üles ja vestles nendega ükshaaval, tundide kaupa.
Kibestunud naisõpetaja muutus Hennu silmis mõistetavamaks. „Inimese elu peab olema selline, et poleks midagi varjata. Selles asjas… ma usaldan oma intuitsiooni,” ütles kogenud pedagoog. Kooli vilistlased, kellega Henn rääkis, kiitsid vana õpetajat. Lõpuaktusel, ütlesid vilistlased, kingitakse talle rohkem lilli kui ühelegi teisele õpetajale. Ta on tüdrukutele ema eest, ta on imehea kokk ja valmistab õpilastele aeg-ajalt ühiselamu köögis toitu. Temagi oskab armastada, ja teda armastatakse.
Meesõpetaja muutus antipaatsemaks. Ta oli umbusklik, hoidus silma vaatamast. Ainus selge vastus tuli küsimusele, kas oli ikka arukas algatada kohtuprotsess, mis nii või teisiti neiule varju heitis.
„Laimule tuli piir panna. Muidu ei oleks ma enam saanud pedagoogina edasi töötada,” ütles protsessi võitja otsustavalt.
„Aga õpilane?” küsis Henn.
„Me saame hakkama,” vastas õpetaja.
Neiu klassikaaslaste hoiakud olid heitlikud. Enne kohut kinnitasid nad nagu ühest suust: „Ta on andekas tüdruk, palju lugenud, kinnise iseloomuga, ei saanud väga lähedaseks meile kellelegi, kuid niisugused armusuhted on tema puhul mõeldamatud.” Kohtusse ilmus neljast kutsutust vaid üks õpilane, temagi jäi oma tunnistuses ebalevaks. Ajakirjanikuga kokku lepitud kohtumisele ei tulnud enam keegi. Võimalik, et ringkaitses pedagoogid olid jõudnud laste ajud ära pesta – kolleegid mõistsid meesõpetaja moraalitu käitumise hukka. Ammu enne kohut. Ja ka pärast kohut.
Ja neiu ise? Tema mõistatuslikkus jäigi Hennu kõige enam piinama. Henn ei suutnud teda oma kasina elukogemuse najal läbi näha. Tüdruk oli kooljalikult kahvatu. Tark, selles polnud kahtlust. Manipuleeritav, allaheitlik? Arvatavasti mitte. Ta võinuks olla väga kirglik – noore mehena tajus Henn tüdrukus mingit salapärast jõudu, peidetud iseseisvuse võlu. Tema külmus oli kõrvetav ja erutav. Henn tajus, et on selle neiuga koguni lähedane.
Nii sisemiselt kui väliselt. Ka Hennul olid sisselangenud põsed, terav nina, pisikesed rahutud silmad.
„Kas ma peaksin teadma midagi, mida ma veel ei tea,” uuristas Henn käiku neiu hingekoopasse. Neiu ainult raputas pead.
„Kas te armastate seda meest?” küsis Henn otsekoheselt.
„Mis asi on armastus?” tuli vastus. Tütarlapse hajevilolek oli kadunud. Ta vaatas ajakirjanikule otse silma.
„Tunne…
