Talle meeldis küsimusi esitada, mitte neile vastata.
„Te mõtlete vist voodis koos olemist,” ütles koolitüdruk. „Te mõtlete, et armastus on ainult voodis.”
Henn ei mõelnud enam midagi. Tema keel jäi kurgulakke kinni. Tema, viieaastase abielustaažiga ajakirjanik, oli korraga kimpus 17-aastase õpilase julgetele mõtetele reageerimisega. Aga ta ei tahtnud oma haprust välja näidata ning teatas elutargalt: „Armastus ei vaja voodit.”
„Loomulikult ei vaja,” teadis neiu. „Saab ka teisiti.”
Hennul kadus isu rohkem materjali koguda. Ta kirjutas kohtutoimikust ümber värvikamad lõigud ning põimis need kokku oma muljete ja järeldustega. Ilmus lugu „Armastus või armutus?”, mille moraal oli lihtne: kohtus kaotasid mõlemad osapooled. See lugu tekitas linnas enneolematut furoori. Kõik rääkisid ühe koolitüdruku romaanist õpetajaga. Henn sai ligi sada kirja. „Armastus või armutus?” kinnitati nööpnõelte abil autahvlile, kvartali lõpus premeeriti Hennu kahekümne rublaga. Henn ostis selle raha eest Saksa DV päritolu Zekiwa, pehmete vedrudega lapsevankri, mille kaubamaja osakonnajuhataja oli talle kui tuntud ajakirjanikule kõrvale pannud. Hennu aastane tütar ei teadnud armastuse armutusest sellal midagi. Henn ise ka ei teadnud.
Alles nüüd, aastakümneid hiljem, hakkas Henn taipama, et võib-olla kaotas selle artikli kirjutamisega ka tema ise. Kas sellele vihjaski naine pärast liftist väljumist? Kas kellegi käes oli siiski tõde, mis ei ühtinud kohtus mõistetud õigusega?
Henn Paavel sulges oma puutetundliku arvuti. Milline paradoks – tundlik arvuti. Kas maailmas üldse leidub midagi, mis oleks arvutist tundetum, ratsionaalsem, masinlikum?
Ta riietus kiiresti. Spaahotellis kõlbab ka teksade ja pulloveriga restorani minna. Halb, et kitsukesed standardtoad polnud varustatud fööniga. Ei saanud juukseid õiges suunas koolutada, need kuivasid nii, nagu ise tahtsid. Peaasi, et toavõti kiirustades lauale ei ununeks, nagu Hennul sageli oli juhtunud.
Õnneks oli õhtune lift inimtühi ega peatunud igal korrusel. Lift kolksus alla nagu tühi ämber kaevurakete vahel – lootusega, et peatselt tuleb vastu puhas, selge vesi.
Naine, kelle nime Henn ei mäletanud, ootas teda hotelli vestibüülis.
teine peatükk
Jüriöö tänaval, Haapsalu vaiksel kõrvaltänaval tohtis rahumeeli jalkat mängida. Ainsaks mureks olid maadligi aknad, mida pall võis juhtumisi tabada. Ühe sellise akna vastu pall tol pärastlõunal põrkaski, õnneks pehmelt. Erik jooksis palli järele ning jäi ammuli sui aknast sisse vahtima – toas võttis naabritüdruk Eda parajasti kleiti seljast.
Eda märkas piilujat, kuid ei sattunud kimbatusse. Naeratades astus ta akna juurde – nüüd juba päris alasti – ja avas selle. Eriku jalad olid justkui juured maa sisse ajanud.
„Kas ma meeldin sulle?” küsis Eda, kes oli Erikust vähemalt kaks korda vanem. Võib-olla rohkemgi.
Erik ei olnud pikatoimeline poiss, pigem püsimatu rüblik. Aga seekord jäi ta sõnatult seisma. Nii tumm oli ta viimati olnud siis, kui hävituslennuk – Haapsalu külje all paiknes sõjaväelennuväli – lendas sedavõrd madalalt ja nii kõrvulukustava möiratuse saatel üle majakatuse, et vanaema pidi lastelastele rahustavat suhkruvett tooma.
„Tule homme tagasi. Siis võid tuppa ka tulla,” ütles paljas neiu ja sulges akna.
Erik ei olnud kade poiss ning võttis järgmisele esitlusele kaasa oma noorema sugulase Hennu. Naabritüdruk ei lasknud ennast Hennust esiotsa häirida. Aga ühel päeval sosistas ta Erikule, et too võiks edaspidi üksipäini tulla. Olevat üks salaasi ajada, millesse ainult suuremaid poisse võivat pühendada. Eda lubas akna lahti jätta. Kui see päev saabus, mõtles Erik kodus välja hädise hädavale, kõmpis Hennu eksitamiseks sootuks teises suunas, ümber kiriku, kuni tuli suure ringiga Jüriöö tänavale tagasi ning hüppas Eda aknast sisse.
Eda pani ette mängida aluspükste jalast rebimise mängu. Võidab see, kel õnnestub teise tagumik esimesena paljaks võtta. Teisele haiget teha ei tohi. Eda reeglite järgi sai võitja õiguse puudutada ükspuha millist kohta kaotaja kehal. Seepärast pidid mõlemad mängijad kõik riided peale aluspükste juba enne mängu algust ära võtma.
Erik sai aru, et tegu on natuke nagu keelatud mänguga. Aga see tegigi asja põnevaks. Eda oli Erikust, tollal peaaegu kaheteistkümnesest poisist, suurem, raskem ja tugevam. Eriku keha oli tema vanuse kohta hästi arenenud, ta oli sitke ja osav, kuid küllap oleks tüdruk oma tahtmise saavutanud, kui ta vaid oleks tahtnud. Aga poisi kannikate nägemine teda ilmselt ei huvitanud. Eda oli jalga pannud lohvakad roosad aluspüksid, mida Erikul oli üsna hõlpus allapoole kiskuda. Eda punnis vastu ja siples, aga pigem selleks, et poisi võidul oleks tõelise vallutuse kaalu.
„Minu võit!” hüüdis Erik, kui oli tema eest põlvili pageda püüdval tüdrukul aluspüksid kintsudeni alla tõmmanud. Eda ei püüdnudki pükse üles tagasi tõmmata, vastupidi, ta pöördus ümber, tiris varvastega püksid päris alla ning jäi poisi ette lamama, jalad laiali.
„Sinu võit,” ütles kaotaja naeruselt. „Katsu mind nüüd sealt, kust sa tahad.”
Erik kangestus. Ta oleks tahtnud täiskasvanud mängukaaslast katsuda sealt alt, ligipääsmatust linnupesast, mille vaataminegi oli temaealistele kinos keelatud nagu Fantoomi-film. Aga ta ei jõudnud. Märgaine täitis tema aluspüksid. Erik teadis väga hästi, mis see on. Ta oli end paar korda varemgi näppinud.
„Erik, sa oled mees!” hüüdis Eda. „Ja mina olen järelikult naine, kui minu tussu sind niimoodi erutas!”
Erik oleks tahtnud maa alla vajuda. Kleepuv ollus püksis, põlvitas ta endist viisi tardunult tüdruku ees. Tal oli jube hea olla, aga samas kohutavalt piinlik. Tegelikult polnud ta tundnud nõksatusi alakehas mitte siis, kui jäi jõllitama tüdruku jalgevahet, vaid juba siis, kui tal õnnestus tüdrukult püksid jalast rebida. Võit oli erutanud.
Eda tõmbas roosad aluspüksid tagasi jalga.
„Ma ei vaata sind, Erik,” ütles tüdruk. „Ma keeran selja. Sina anna mulle oma püksid, ma pesen need püssirohust puhtaks, siis mine kööki ja katsu oma suurtükk kraanikaussi upitada. Said aru? Koju pead minema ainult dressipükstes. Sul ikka teised aluspüksid on seal? Kui homme tagasi tuled, saad need tagasi. Aga – see on ainult meie salamäng. Ei kellelegi sõnakestki.”
Erik, ikka veel sõnatu, tegi, nagu kästud.
Kui ta aluspükstele järele tuli, õpetas Eda talle, kuidas mehed naisi võtavad. Just nimelt „võtavad”, jäi Erikule hästi meelde. Eda oli võtnud oma jalge vahelt väikese punaka plekiga lapi ja näidanud poisile, kuhu too peaks oma tilli pressima. Eda pidi Erikut oma kätega juhatama, sest poiss kippus metsa ära eksima. Aga kohe, kui tüdruk oli puudutanud kivistunud elundit, järgnes plahvatus.
„Nüüd sa, poiss, tead, et jõuluvana ei ole olemas,” naeris Eda. „Aga on midagi veel imelisemat.”
Ehkki Erik ei jõudnud kordagi naabritüdruku salajasse ihukoridori, oli ta edaspidi siiski arvamusel, et just Eda oli temalt süütuse võtnud. Just Eda oli ta naiste juurde ja sisse juhatanud. Miks ta seda tegi, jäi Erikule mõistatuseks. Hiljem oli ta arvanud, et Edal võis olla mõni õnnetu romaan, et ta oli meeleheitel ja pettunud. Aga ta ei käitunud nagu hüljatud naine. Võib-olla oli ta ise süütu ja lootis avada ja avastada uut elu. Võib-olla lõi temas välja emalik instinkt väikest poissi õpetada. Võib-olla oli ta lihtsalt nümfomaan. Pedofiil
