ka tema armastas naisi. Peaaegu kõiki.
Ent kusagil väga sügavas hingesopis oli peidus veel üks tõde, mis Erikule haiget tegi. Olja. Eriku eelistused ei olnud lähtunud jaatusest, vaid eitusest. Olja eitamisest. Erik oli ajapikku märganud, et tema kolmas naine oli baleriini vastand, peaaegu kõiges. Ei parem ega halvem Oljast, aga temaga võrreldamatu. Ning just sellisena vaigistaski Eriku kolmas naine tema valu, aitas edasi elada. Erik armastas kõiki naisi, sest ta oli ilma jäänud ühe naise armastusest.
Otsekui vastukaaluks kodusele tuulevaikusele ägestus juhtiv solist teatris aina sagedamini. Eriti sageli prõmmis ta direktori kabinetis. Tema meelest oli administratsioon oma tasku täitmisele pühendunud, etendusi valesti planeerinud, repertuaari valikul puusse pannud.
„Kas see, mida me teeme, on kunst?” küsis ta kunstinõukogu koosolekul ärritunult. „Kas me vaimustame ja õilistame inimesi? See, mida meie teeme, on haige ekskrement!”
Erik oli läinud marru, kui Orffi „Kuu” peamine rekvisiit – Kuu – etenduse käigus laest kolinal alla sadas, mistõttu üks näitleja sai käele marrastuse ning etendus tuli kümneks minutiks katkestada. Kuud ei õnnestunudki enam oma kohale kinnitada. Erik ei nõudnud mitte ainult lohaka lavatöölise, vaid ka lavastusala juhataja vallandamist, sest etenduse katkestamine olevat enneolematu blamaaž. Mõned kolleegid toetasid Erikut avalikult, mõned pärast koosolekuid isekeskis, kõige rohkem oli käegalööjaid. Leiti, et teatris võib kõike juhtuda („Ei või!” oli Eriku seisukoht) ning ülemustega tüli norida on mõttetu („Ei ole!” kuulutas Erik).
Lisaks korralagedusele teatris tegi Erikut närviliseks veel üks asi: teda vaevasid rahamured, mida ta koduseinte vahel ei tahtnud tunnistada ega välja näidata. Kahetoalise korteri vahetamine kolmetoalise vastu oli võimalik ainult pangalaenu abil, mille pitsitust Erik oli järk-järgult aduma hakanud.
Aga pitsitus ei tulnud mitte ainult pangast.
Tädipoeg Hennu sünnipäevapeol lõi talle külge kunagi konservitehast juhtinud ärimehe Tambet Alveri abikaasa Kai. Ärimehel ei olnud sellest sooja ega külma, kui tema naine ooperilaulja põske paitas. Erik – vana kala naistega suhtlemisel – tundis poisikeselikku kohmetust. Kai oli just saabunud Baden-Badeni tervisvetelt. Ta oli puhanud ja erk.
„See on ikka midagi muud kui Haapsalu haisev muda või Laulasmaa kloor,” kudrutas ta. Kai ei olnud ise kunagi Haapsalu või Laulasmaa spaasse sattunud.
„Muidugi,” kiitis Erik viisakalt takka. Tema oli ainult Haapsalus käinud.
„Aga kas te teate, kus on kõige parem koht šopata?” patras Kai vahetpidamata edasi. „Arvate, et Helsingi? Jumal hoidku – igav ja üksluine linn. Pariis ja London on laialivalguvad – Lafayette rahvast täis, Harrods steriilne. Barcelona on liiga tujukas, kuigi kaubavalik on põnev. Teate, minu lemmiklinn on Viin, usute või mitte.”
„Usun küll,” kostis Erik segadusse aetuna. Viin oli juhtumisi Eriku unistuste linn. Kui ta saaks kordki elus Wiener Staatsoperit külastada, oli ta aeg-ajalt õhanud. Oojaa. Rahakott seadis Viini-unelmale tõkked ette.
„Milliseid brändipoode võite leida Kärntnerstrasselt!” jätkas ärimehe naine. „Valentino, Bonita, Gucci, Sisley, Palmers, Marionnaud. Fantastiline!”
Nüüd sekkus vestlusse ka Tambet Alver.
„Viin on vist ainus linn, kus ma koos naisega šoppamas olen käinud. Õudne viga!” jutustas ärimees õhinal. „Õnneks leppisime kokku, et läheme eri suundades. Mul oli vaja talle midagi jõuluks osta. Mõtlesin, et öösärgi. Aga õiget suurust oli võimatu valida. Small, medium või large – kust mina tean. Ju mul oli seal poes nii loll nägu ees, et müüja astus ligi ja pakkus oma abi. Tema number olevat nelikümmend – võrrelgu ma tema keha oma naise omaga ja tehku sellele vastavalt otsus. Silmitsen siis toda müüjat – oli sihuke tugeva kondiga Tirooli talunaine, uurin pealaest jalatallani, aga otsustada ei suuda. Ütlen müüjale, et kuivõrd tal on riided seljas, ei saa ma tema kehast suuremat sotti. „No nii palju fantaasiat peaks teil ikka olema,” ütles tema vastu. Ei olnud suu peale kukkunud. Mina ütlesin seepeale, et talle oleks parem, kui ma ei kujutaks midagi ette…”
„Kus teie sisseoste teete?” küsis Kai Teemusk-Alver äkitselt vahele. Ta pöördus Erik Roosi poole, nagu poleks ta oma meest olemaski.
„Noh… Põhiliselt Prismas ja Rimis.”
Seltskond, kes oli jäänud Alverite ostuelamusi kuulama, puhkes heatahtlikult naerma. Erik oli öelnud tõtt, aga ennast nõrkemiseni eksponeeriva Kai Teemusk-Alveri suhtes mõjus see vaimuka irooniana.
„Nojah, muidugi, laulja ei lähe Viini šoppama, vaid muusikat kuulama,” kädistas Kai ja istus Erikule lähemale.
„Jah, me käime Viinis joodeldamas,” püsis Erik lainel.
„Räägime siis muusikast. Kuidas teile Savonlinna ooperifestival meeldib? Minu meelest on see üks mõttetult üles haibitud üritus,” teatas Kai.
„Arvate nii?” kergitas Erik kulme. „Õigupoolest ma ei tea. Ei ole Soomes käinud.”
„Mida? Kas sa ei ole Savonlinnas käinud või ei ole Soomes käinud?” küsis ärimees Tambet ärevalt.
„Ei ole jõudnud Soome jah.”
Nüüd täitis ruumi piinlik vaikus.
„See ei ole võimalik, et sa ei ole Soomes käinud, ei ole,” kordas Tambet Alver silmi pungitades.
Järgmisel päeval kandis miljonär Eriku arvele viisteist tuhat krooni. Erik protestis. Mitte moe pärast, vaid päriselt, sest ta ei tantsinud kunagi kellegi pilli järgi. (Otseses tähenduses tegi ta seda muidugi iga päev.) Kuid annetaja bravuur ei vaibunud: „Vaatad koos naisega Savonlinnas neid etendusi, mida tahad, ööbid selles hotellis, kus tahad, ja kui tagasi tuled, laulad paremini kui varem. Seda ma tahan. Aga ära loodagi, et ma sind kuulama tulen. Elus on rohkem teatrit kui teatris. Teater mind ei huvita.”
Targem – kes tavaliselt on ka vaesem – andis järele. Erik avastas, et tegelikult ei olegi Tambet temast väga erinev inimene. Nad mõlemad otsisid naudinguid. Erinevatest kohtadest küll.
Too juulikuine nädal Soomes asendas Erikule ja tema abikaasale mesinädalaid. Isegi vihmane ja kõle ilm ei seganud nende andumist muusikale ja teineteisele. Kui külm niiskus hakkas meelisklusi ja kaisutusi segama, ostis Erik baarist kaks pitsi Finlandia vodkat. Nad olid joobes vabadusest ja õnnest. (Raha lugeva inimesena Erik siiski kahetses, et ei olnud Eestist märksa odavamat Viru Valget kaasa võtnud.) Erikut ei heidutanud, kui „Aida” etendus lausvihma tõttu pooleteiseks tunniks katkestati. Teatris võib kõike juhtuda, mõtles ta seekord.
Pärast etendust kohtas Erik nelja eesti lauljat ja tegi neile suureliselt viinad välja. Kolleegid olid tööl – nad laulsid sajasuises ooperikooris. Savonlinna festival on suveprojekt, see ei sega põhitööd kodus. Üks neist tagareas laulvatest kaasmaalastest oli Milanos professor Tozzi juures koolitatud bass. Ka tema, kolme lapse isa, pidi raha lugema.
„Mida hullem majanduslik olukord, seda suuremad on eeldused suureks kunstnikuks saada. Balzac kirjutas oma parimad romaanid siis, kui tema mööbel oli aresti alla pandud. Mul on veel voodi, laud ja toolid kodus alles, järelikult staariks ei kõlba,” porises bass.
„Ma ei usu, et vaesus on ühtki kunstnikku inspireerinud,” esitas Erik oma nägemuse. „Suurimad inspiratsioonihetked on lahvatanud ikka naiste mõjul.”
Eriku abikaasa, kes lauljate juttu vaikselt pealt
