ja Hennul oli täiesti erinev vereringe: Erik äkilisem, aktiivsem ja enesekindlam, Henn vaoshoitum, mõtlikum, kahtlevam. Kui Eriku tunnete diapasoon oli väga lai – raevukalt lüüriline, nagu iseloomustas teda muusikakooli õpetaja, siis Henn ületas elukünkaid ühetasase tonaalsusega. Tema tegelikest tunnetest ei saanud lähedasedki õiget aimu. Tõenäoselt tänu iseloomude erinevusele Erik ja Henn omavahel hästi läbi saidki: nad ei konkureerinud isekeskis mitte millegi pärast, kõige vähem tüdrukute pärast.
Erik oli Hennu solvumistega harjunud. Isegi aastate pärast, kui Henn töötas ajakirjanikuna ja Erik laulis teatris, tõmbus Henn mõne emotsionaalsema vestluse ajal ühtäkki süngeks nagu piksepilv ning lahkus toast. Nii juhtus, kui Erik võttis arvustada Hennu artiklit „Armastus või armutus?” Erik leidis, et too intrigandist naisõpetaja, kes laimas oma kolleegi ja õpilast keelatud suhte pärast, tulnuks vangi panna.
„Ma ei saa aru, miks sa seda pealekaebajat mõista püüad,” ütles Erik tasapisi hoogu minnes. „Tead, Puccini naine ajas kah ühe teenijatüdruku peale laimujuttu – Doria oli tüdruku nimi – et too amelevat tema mehega. Doria oli laimust vapustatud, võttis mürki ja suri. Pärast surma tehti lahang ja siis selgus, et tüdruk oli süütu. Kohus mõistis Puccini naise vangi. See ei ole ooper, see on päris elu.”
„Ma ei ole kellegi poolt. Ma ei tea, mis keemia selle õpetaja ja õpilase vahel tegelikult on,” sõnas Henn vaikselt.
„Kuidas ei tea!” tõstis Erik häält. „Ise ju kirjutasid, et ekspertiis tuvastas: koolitüdruk oli süütu. Ka tema võinuks end ära tappa. Ja see vana krõhva olnuks siis mõrvar, ei vähem ega rohkem – süütu lapse tapja.”
„Süütu võib olla mitut moodi.”
„Ma ei mõista. Sinu arust on süütu süüdi selles, et teda on süüdistatud,” ei leppinud Erik.
„Ma olen Puccini perekonnatragöödia kohta lugenud,” selgitas Henn. „See teenijatüdruk oli tõepoolest süütu, üks teine tüdruk aga mitte. Puccinil oli armuke, järelikult tema naise intuitsioon ei olnud täielikult vale.”
„Ikkagi ta laimas. Ja selle eest pandigi vangi,” jäi Erik jäigaks.
„Ei pandud. Puccini ostis ta karistusest vabaks,” sõnas Henn järk-järgult ärritudes. Ning läks toast välja. Nagu juhtus alati, kui ta tahtis mõttetuks muutunud jutuajamist katkestada, ilma et oleks öelnud, mida mõtles: „Minge te kõik…!”
Eriku ja Hennu emad olid õed. Mõlemad jumaldasid oma isa, kes oli Eesti ajal vürtspoodi pidanud ning võttis pärast sõda resoluutse seisukoha, et tema Vene korra ajal tööd tegema ei hakka. Ega hakanudki. Ta müüs kogutud trääni ja viimases hädas kuldmünte, mida oli parematel päevadel kõrvale pannud. Pieteeditundelised tütred nimetasid isa ärimeheks.
Põhiline tulu oli perekonda tulnud Eriku ja Hennu vanaema tööst: ta kasvatas koduaias tomateid. Tütardel oli napilt nelja klassi haridusega ema pärast häbi. Erikul ja Hennul oli vanaemast kahju.
Kui Hennule andsid inspiratsiooni raamatud, siis Eriku elu sisustasid muusika ja naised, erinevatel aegadel erinevas tähtsusjärjekorras. Ja kus mujal armastus ja muusika veel nii ehedalt ühtiksid kui mitte Haapsalu promenaadil, mida sümboliseerib Tšaikovski pink. Erik, tõsi küll, ei juhtunud Tšaikovski kivikõvale pingile istuma ei poisikesena ega ka kunagi hiljem.
Õige armatsemiseni Erik Haapsalus ei jõudnudki. Kirg kiskus teda tüdrukute maailma siseseinu avastama alles Tallinnas keskkoolis õppides. Maskuliinsed näojooned otsekui mõne antiikeepose kaanepildilt, oivaline torso, sõudja kopsumaht, lummav hääletämber, kitarrimänguoskus – Erik oli tüdrukute vaieldamatu lemmik. Ja ta teadis seda. Kuid see ei teinud temast poosetajat.
Üks paljudest tiirlemistest lõppes sellega, millega vahendite ja teadmiste puudust trotsivad vallatused ikka lõpevad – tüdruk, kõigi parameetrite järgi keskmine, jäi rasedaks. Lõpueksamite ajal oli Eriku tüdrukul juba raskusi enda äramahutamisega nagisevasse koolipinki. Abordist, mida klassiõde pooldanuks, ei tahtnud tulevane isa midagi kuulda.
Erik oli ühtaegu elumees ja aumees. Konservatooriumi laulmist õppima läks ta juba sõrmusega sõrmes. Mõne kuu möödudes selgus, et halastusabielud ei ole kooselu püsivaim vorm. Noori huvitavaid naisi, keda Erik enda külge laulis, oli teisigi. Enamiku muusikaline haridus sisaldas piisavalt taktitunnet, et Eriku noort perekonda mitte lõhkuma tulla. Küll aga oli Erik ise valmis teiste koosellu kutsumata külalisena sisse astuma. Armastust värvata, soov endaga naisi kaasa tõmmata oli tema elueliksiir. Ta ei kiiganud mööduvate iluduste poole vargsi, silmanurgast – ta vaatas vastutulijale otse silma. Kui neiu silmi maha ei löönud või vastas koguni naeratusega, registreeris Eriku aju signaali: ankur heita! Poodides ja teenindusasutustes, kus kliendile naeratamine on töötaja kohustus, sai Erik päeva jooksul kümneid lubavaid signaale. Ta oli nagu Marrakechi turukaupmees – põguski pilguheit tema poole tähendab ostjale paratamatut tehingut. Niiviisi osutusid müüjad Erikuga kohtudes ostjateks.
„Milline ilu!” õhkas ta kaubamajas üht rasedat müüjannat silmitsema jäädes. „Nii kaunist rasedust pole ma varem näinud!”
Noor müüjanna punastas.
„Võtaksin teid kohe naiseks, koos teie lapsega, keda te kaasas kannate,” moosis tiivaripsutaja.
„Mul on juba mees,” poetas rase neiu vabandavalt.
„Mis sellest, mul on naine ka,” naeratas Erik. Tema silmades hõõgus nakatav kutse: „Ole minuga!” Ja tõenäoselt olekski võõras müüjanna temaga kaasa tõtanud. Ainult tunnistaja kõhus segas. Veel sündimata lapse isa ilmselt mitte.
Ametlik lahendus Eriku abitule abielule saabus ilma lisaaja, vägivalla ja kohtuniku sekkumiseta – Eriku abikaasa võttis kaasa oma kaheaastase poja ning kolis kümmekond aastat vanema maalikunstniku juurde. Konservatooriumi lõpetas Erik vaba mehena.
Vabadus oli üürike, sest kaks aastat armeeteenistust ahistas Eriku võimalusi suhete loomisel. Muus osas oli pasunapuhumine vennasvabariigi muusikaroodus sürrealistlik, aga mitte väga jõhker elukogemus.
Paar aastat hiljem, kui Erik juba Tööpunalipu ordeniga akadeemilises teatris lauljana palgal oli, tabas teda elu kõige põletavam armuvalu. Miniatuurset ja rühikat Oljat, kes pärast koreograafiakooli lõpetamist sai teatris balletitantsija ihaldatud koha, märkas Erik teatrimaja pikas ja kitsas koridoris juba tema esimesel tööpäeval. Millised jalad, graatsilised nagu metskitsel, milline kael, uhke nagu luigel! Rusikasuurused rinnad üksnes suurendasid uue baleriini kütkestavust. Puhas silmarõõm!
Erik tänas saatust ja teatrikoridori. Need on kõikide teatrihoonete ametiruumides väga kitsad. Mõistagi on arhitektide eesmärgiks olnud rahaline, mitte kehaline kokkuhoid. Aga kuidas ka ei oleks, just kitsas koridor laseb kohtuda pilkudel, mille eest ei ole võimalik põgeneda, ja kehadel, mis tõmbuvad teineteise poole.
Erik teadis, et iga näitleja peab oma keha kolleegidega jagama. Kehad mängivad üksteisega. Keha ei ole teatris puutumatu, ei ole püha lehm, kellele otsasõitjat mõnes riigis surmanuhtlusega karistatakse. Näitleja keha võivad lüpsta kõik – publik, kriitikud, lavastajad. Keha on kasutamiseks. Ilus keha eriti. Verdi aegadel ei laenutatud teatrist mitte ainult kostüüme, vaid ka naisi, keda pärast nende tarvitamist kutsuti teatrilibudeks. Tsaari-Venemaal oli igal endast lugupidaval vürstil või krahvil baleriinist armuke. Aristokraadid ei käinud balletietendustel mitte kunsti nautimas, vaid armukesi valimas. Oli, kelle seast valida, sest hoolika selektsiooni tulemusena oli balletist kujunenud kaunite venelannade taimelava. Neiud, kes ihkasid baleriinikuulsust, pidid alati arvestama, et neile kleebib külge mõni rikas protežee. Tegelikult baleriinid seda
