lauljakarjäär oli sujunud üha ülesmäge, isikliku elu tagasilöögid olid töötahet pigem võimendanud. Ta suhtles peaaegu iga nädal oma pojaga ja toetas oma esimest naist rohkemgi, kui seadus kohustas, sest maalikunstnik oli otsustanud minna uut inspiratsiooni otsima.
Kuulsad ooperiloojad on armastajate duetid kirjutanud eeskätt sopranile ja tenorile, sest just kahe kõrge hääle ühinemine annab etendusele vajaliku dramaatilise värvingu. Nii ongi noori õnnetuid armastajaid – Romeot ja Juliat, Violettat ja Alfredot, Luciat ja Edgardot – läbi aegade kehastanud paksud tenorid ja silmatorkavalt korpulentsed sopranid, kes võiksid oma kangelastele olla tublideks vanemateks. Erik Roos oli elus suur armastaja, jätkuvalt heas füüsilises vormis, kuid baritonina jäi tema saatuseks mängida peamiselt negatiivseid kangelasi, kellest ta ise oli oluliselt noorem ja meeldivam: kasuahnet krahvi, silmakirjalikku preestrit, julma vangivalvurit, kurja deemonit. Iseäranis kaugele Eriku enda natuurist jäi kurva kuju rüütel Don Quijote, kelle kehastamise eest ta pälvis teatriühingu aastapreemia.
Rolle Erikule jagus. Ta oli teatri staar. Ta põlgas amatöörlust. Teda kohutas, et isegi teatri parimal tenoril lipsasid „kuked” sisse ja et kooriliikmeist ei tundnud mitmed noodikirja. Teda häiris ülepingutatud teatraalsus. Tema mäng oli loomulik, keha ei olnud krampis ning käed ei tolgendanud sihitult nagu paljudel lauljatel partneri etteaste ajal. Ta ei osalenud etenduses ainult häälepaeltega, vaid kogu kehaga. Ta valitses oma keha. Mis oli eelduseks teiste, eeskätt naiste kehade üle valitsemisel.
„Selleks, et üleöö korralikuks lauljaks saada, olen harjutanud kakskümmend aastat,” ütles ta ühes intervjuus tagasihoidlikult. Erik suutis range distsipliini ühendada vabameelse loovusega, kuid tema süda ja pea olid teineteisest helikindlate vaheseintega eraldatud.
Kodus, üheksakorruselises korterelamus, ei tohtinud õhtutundidel valju häält teha, seepärast jäi Erik koos kontsertmeistriga sageli poole ööni teatrisse hääleharjutusele. Kontsertmeister oli umbes kolmekümne viiene kena ja lustlik naine, kes olnuks valmis Erikuga seksima kas või tiibklaveri peal. Iga kord, kui nad olid koos läbi võtnud Mozarti „Armujoogi”, lootis kontsertmeister, et nüüd võtab Erik läbi ka tema. Seda ei juhtunud. Erikul ei olnud tuju. Või siis oli ta naiste valimisel nõudlikumaks muutunud. Või, mille peale naised ei tulnudki, pühendus töö ajal ainult tööle.
Kriitikuid vaimustas Erik Roosi hea karakteritunnetus, tema tundeküllane väljendusviis, tema intonatsiooni puhtus, tema kristallselge artikulatsioon, tema vokaalne ulatuvus. Saabus ka ametlik tunnustus: Erik Roosile omistati Eesti NSV teenelise kunstniku austav nimetus. Kuid tunnustus hilines – õues kärgatasid juba kõueraginad. Kui Erik Kadriorgu teenelise kunstniku tunnistusele järele kutsuti, oli tal raske mõista, milline riik teda tänada tahab. Hiljem selgus, et viimasel hetkel jagatud ENSV tunnustus osutus pigem raskendavaks asjaoluks, justkui vihjeks tulevastele ajaloouurijatele, et see mees on ilmselt kellelegi teeneid osutanud, kui ta juba teeneliseks nimetati. „Selline au ajab hauda,” lõõpis Erik. Tegelikult talle meeldis, nagu igale normaalsele teatriinimesele, olla tunnustatud.
Erik Roos abiellus kolmandat korda oma neljakümne neljandal eluaastal temast kaks aastat vanema naisega. See abielu ei ületanud seltskonnakroonika uudiste lävepakku, sest Eriku väljavalitu polnud telenägu, raadiohääl ega muidu seksikas kiisu, vaid pidas teatris juurdelõikaja ametit. Tal oli eelmisest abielust kaasa võtta kaks teismelist tütart. Kõik kolm mahutasid end nüüd ära Eriku uude kolmetoalisse korterisse. Naine oli elanud endiste omanike sugulastele tagastatud majas ja tõstetud sisuliselt tänavale.
Mida Erik küll temas leidis, küsiti siin ja seal. Teatris teati, et juurdelõikaja – rätsepast üks aste madalam amet – on südamlik, töökas, mõistev, arukas, normaalse väljanägemisega naine, ent millega ta ikkagi Eriku-suguse naistemehe ära võlus? Sest võlutud Erik oli. Õrn, pisiasjadeni küündiv soe hoolitsus, mida ta oma väljavalitu vastu üles näitas, üllatas kolleege.
Eriku abikaasa pihtimus tema sõbrannasid ei üllatanud: „Ta on mees, kes paneb naise tundma end printsessina. See ju ongi iga naise unistus.” Hääl ei olnud kaugeltki ainus südamete sulatamise moodus Eriku armuvõtete varamus. Hääl oli meeldiv kaasnähe, nagu aromaatne parfüümitester koos kiletatud naisteajakirjaga. Põhiline, millega Erik naisi vallutas, oli tema galantsus. Ta oskas alati leida sobiva hetke lillede kinkimiseks ja armurohuna mõjuvad sõnad kingituse hingestamiseks. Kui ta abikaasale – viimasele kindlasti, aga tõenäoselt ka eelmisele kahele – kevadel nartsissikimbu ulatas, sõnas ta luuleliselt: „Meenutagu need kaunid, truudust sümboliseerivad õied, et ilu elab üle ka kõige külmema talve ja kõige rängemad katsumused.” Erik nautis võimalust muuta teda ümbritsevaid inimesi õnnelikumaks.
Tädipoeg Hennule pajatas Erik:
„Jah, mul on olnud nooruses palju naisi. Oojaa! Aga nüüd vajan ma suhet ainult ühega. Vajan naist, kes vajaks mu käsivart, millele toetuda. Käsivart, mitte juurikat. Mõistad? Vajan naist, kes toob tuppa sisenedes kaasa sooja õhuvoolu, aga mitte tuuletõmbuse.”
„Mõistan,” mõistis Henn. „Aga mõistan ka neid, kes on eluaeg ühe naise küljes rippunud ja hakkavad vanas eas paljusid taga ajama.”
„Ei ole midagi naeruväärsemat kui noort tüdrukut taga ajav armunud vanamees,” sõnas Erik.
„Tagaajamine ei tähenda tingimata armumist,” õigustas Henn. „See on nagu viimane tiivasirutus enne mahakukkumist. Ja võib ka nii olla, et vanem mees naudib noore naise ilu üksnes esteetilises mõttes. Paitab silmadega, nagu väljendub mu tuttav literaat Andreas Wiik. Mis selles halba on?”
„Kui see ei ole naeruväärne, siis on see kurb.”
„Ka kurbus võib olla ilus. Kas sina oled nüüd õnnelik?” küsis Henn.
„Olen üleni õnnelik,” kinnitas Erik.
Ta oligi.
„Tead, miks ma ei vaja kahekümneaastast tibi,” ütles Erik. „Ma olen nii kõva täkk, et isegi vanemad naised ajavad mu perutama.”
„Tõesti?”
„Ah, see oli mage nali,” ohkas Erik. „Võib-olla olen seksist tüdinud. See pole enam oluline.”
„Ei usu. Erik, see, mis sa enne ütlesid, oligi kogu tõde,” sõnas Henn tähtsalt. „Sina ei pea naisi hindama nende vanuse järgi. Iga naine on sinu jaoks naine. Kas sa mäletad Eda, Haapsalu Eda?”
„Muidugi mäletan, aga tema…”
„Tema oli sinust ju palju vanem.”
Erik oli sõnatu. Nagu siis, kui ta esimest korda, ja esimest korda edutult, oli püüdnud naisterahvaga vahekorda astuda. Edaga.
„Mu praegusel abielul pole Edaga mingit pistmist,” tõrjus Erik.
„Me ei tea, mis me saatust mõjutab,” nohises Henn.
„Kogu tõde on see, et kui naised muutuvad aastate jooksul targemaks, siis mehed lapsikumaks,” võttis Erik otsad kokku.
„Võib-olla,” leppis Henn kompromissiga. „Aga sinu kohta see ei kehti.”
Erik oli varemgi endamisi juurelnud põhjuste üle, miks see vanem naine – mis vanem, eakaaslane ju! – oli talle meeldima hakanud. Võib-olla oli selles armusuhtes siiski ka vaevumärgatav piisk kaastunnet, mida Erik ei tahtnud endale tunnistada. Kaastunnet selliste naiste vastu, kes on üle elanud sünnitamise valud, pühendunult lapsi kasvatanud ega ole teeninud meestelt õiglast tähelepanu. Aga kas seda laadi kaastunne väljendab üksnes mehe omakasupüüdmatut lugupidamist nende sümpaatsete inimolendite vastu? Mitte ainult. Erik uskus,
