kübaral kõrbend püssirohust. Nende näod olid nagu päikeselõõsas ja rajuilmus tuuldund viinakotid.
Otse printsessi vastu üle laua nõjatas seljatoele lord Byron – sisimate asjade minister. Ta oli ainus valitsusliige, kelle printsess ise kutsund ametisse. Tema must juus pöördus kõrva juures kergemeelse lokina põsele. Ta oli riietet väljaspool aega ja kohta kõige uuema moe järele. Tema suurel dekolteel roosatas Püha Amori ordumärk, mis annetet haruldaste teenete eest.
Printsess avas ühelhoobil koosoleku ja šokolaadikarbi.
„Nii siis, mu herrad,” lausus ta, pistes šokolaadi ahvi suhu, „riigis on kõik rahulik, nagu ma kardan.”
„Riigis on kõik rahulik!” põrutas krahv Moncrif rusikaga lauale. Selle eest vastutan mina!”
„Kas tõesti?” kihistas krahv Balletti imestades maski tagant. „Vabandage, olen siis eksind. Ah, see informatsioon on aina puudulik!”
„Mis tahate sellega öelda, krahv Balletti?” müristas krahv Moncrif väljakutsuvalt.
„Mitte midagi, täiesti mitte midagi,” libistas krahv Balletti, keereldes leentoolis. „Olen vaid kuulnud, et mustade saarte taga on näht meriröövlite laevu ja valgete mägede taga liiguvad beduiinid. Kuid ma ei taha sellega midagi öelda.”
„Meriröövlid ja beduiinid?” imestas Moncrif „Kuid need on ju välisasjad, herra krahv Balletti!”
„Seda küll, seda küll,” kihistas Balletti, „kuid nad kipuvad saama siseasjadeks, herra krahv Moncrif – he he he!”
Kõnelus oli riivand kohe alguses kõige valusamat punkti. Ja sedamaid segunesid vaidlusse admiral Bravo ning maršall Tabacchino.
Nad olid vastolus nagu maa ja vesi. Nende sõjamehelik iroonia oli mürgine ja järsk. Ning nende teened riigi püstipüsimisel olid suuremad kui riik ise.
Maršall soovitas asuda kõrve valdamisele laevastikuga, admiral aga meriröövlite vastu minna ratsaväega. Näis, nagu oleksid nad siinsamas üle laua tahtnud alustada lahingut.
Õhus tundus juba nii palju püssirohu suitsu, et ahv leentoolis aevastas.
Printsess oli kõige lõbusamas meeleolus. Algusest pääle oli koosolek muutund huvitavamaks, kui oleks võind arvatagi. Poliitika polnud kaugeltki nii fantaasiavaene asi! Ja printsess süvenes temasse vallatleva tõsidusega.
Eriti sellest silmapilgust pääle, kui krahv Moncrif süüdistas krahv Ballettit osasaamises meriröövlite saagist ja krahv Balletti krahv Moncrifi altkäemaksu võtmises beduiinidelt.
Printsess unistas ajaviiteks, kumma ta enne laseks puua, kas välis- või siseministri. See oleks tähtis nimelt tseremoonia mõttes. Sest esimesel puhul peaks paluma auvõõraks diplomaatilise, teisel aga sandarmite korpuse.
Muidugi, see oli ainult vallatu fantaasia. Sest temale oli ükskõik, kumb neist rohkem varastas.
Varsti oli raske enam eraldada vaidlejate nägusid. Need sulasid purskavas ägeduses ühte. Vähemalt ses mõttes oli valitsus ühtlane.
Kuuldus ainult Moncrifi ähkiv möirgamine: „Herra krahv, te unustate, et olen teist vanem!”
Mispääle vastas Balletti vingerdav sisin: „Herra krahv, te unustate et olen teist vanem minister!”
„Mu herrad,” segas end printsess naerdes vahele, „püsige asjast kaugemal. Teie fantastika muutub liig tõeliseks. Ja lisaks, te ehmatate mu ahvi. – Nii, väike Joujou, poliitika on raskemeelne asi. Sina õnnelik, – sa ei valitse isegi ennast, veel vähem teisi!”
Kuid valitsusel ei paistnud enam riigi piiridki olevat selged. Näis, nagu oleks mõni minister müünd osa riiki ilma teise teadmata.
Toodi fantastilised kaardid veel fantastilisemate mandrite ja meredega. Nad olid papüürusest ja pergamendist ning pärit veel geograaf Ptolemaiose päivist. Kaardid rullusid krabinal lahti ja ministrid peitusid päidpidi nende alla.
Printsessile oli äkki kõik igav. Lord Byron haigutas nagu mees, kellele jatkub kõige väiksemastki riigist, et seista veel uhkelt püsti. Printsess kumardas üle laua tema poole.
„Nad oskavad teha isegi narruse igavaks!” sosistas ta ohates. „Olen vananend viie aasta võrra nende vaidlusest!”
Siis tõstis ta sõrme huulile, haaris lord Byroni käe ja nad ruttasid kikivarvul välja. Ahv ärkas ja jälgis hüpeldes neile.
Kaartite alt kostis ministrite lämbuv jagelemine. Kaardivirn kasvas nende pää kohal. Ja arvatavasti saidki nad selle all surma.
3
Suurel terrassil ootasid juba Lucinda, Amaryllis ja Ardelia ühes Leandro, Lelio ning Florimondiga.
Daamid kandsid hüatsindilisi mantleid ja kullat kingi. Nende pääd loorkübarate all paistsid lillenuppudena, nende juuksed laskusid kuldspiraalidena.
Meeste lokit päid katsid punased beretid sulgedega. Nende roosad vestid olid üleni kaet emaileerit nööpidega. Lelio ühe sääre trikoo oli roheline, teine valge. Leandro pahem säär oli ülevalt alla mustvalgete joontega, parem aga täiesti paljas. Florimondi püksimanšetid olid roosad.
Seltskond veetis oma aega, vaadeldes papagoide võitlust. Papagoid sõimlesid koledal kombel. Leandro rääkis küllaltki kahemõttelisi anekdoote Ardelia kõrva. Lelio aga vaatles Amaryllist ning õhkas.
Moorlased õritasid papagoisid, upakile nende ümber, sõrmed maas. Nad paistsid päikeses kui mustast puust mänguasjad. Ja päike ise lõkendas klaaskuplites selle heledusega, mis omane talle ainult minevikus ning muinasjutes.
Printsess rõõmustas kõike seda nähes nõnda, et tal oli avatlus muutuda terveni poole nooremaks. Ainult lord Byroni lähedus sundis teda püsima naise huvitavas eas.
Kuid ta plaksutas käsi, naeris häälekalt ja hüüdis omi lemmikuid nimepidi, nii et ahvgi tundis armukadedust.
Täis kergemeelist kiha ja elavalt lobisedes laskus seltskond suurelt terrassilt. See alanes päratu laia trepina üle vallide, kantud võimsaist kaartest. Moorlased jälgisid seltskonda, kandes helepunaseid, kellukeste ja narmastega ilustet päevavarje.
Kahelpool terrassi peegeldasid bassäänid marmorsammaste alastust ja kuubusteks ning püramiidideks pöet küpresse. Nende taga algasid parkidesse süvenevad alleed, täis saladusi ja üllatusi nagu labürint.
Seltskond kadus sellesse roheliste saladuste ja üllatuste riiki.
Kui kergemeelne oli Avenue des ah ah ha! Kui nukrustav-magus Vallatu Mõttekese Jalgrada! Kui sügavsisulised anonüümid alleed, mille hämarust võis võrrelda ainult alkooviga!
Puie varjust kostsid õrnad kvartetid, mis vaikisid seltskonna möödudes, et jatkata teises kohas jälle. Purskkaevud lobisesid oma sisurikast meeletust varjamata ilmale. Ja grotid kuulatasid armuõhkeid, et kajastada neid üksteisele edasi.
Ühe groti Veenus-kuju oli ühtlasi purskkaev, otsekui elav. Must Neptunus heitis temasse kõõrdi pilke, nagu haududes meeles kalastamisplaane.
Tiigid mädanesid grottide ees, laotades imal-uimastavat lõhna. Kuid Leandro Malaspina pargimeistrite suurteos võlus sellepärast veel enam. Ta lisas oma
