Päikese kiir jooksis elava olevusena üle tee. Ja mõned taltsutet faunid ning nümfid kilkasid puude varjus.
Puie müürisse lõigat väravaist paistsid ääretud perspektiivid veestikkude ja maastikkudega, millel uitsid kaelkirjakud.
Siis avanesid jalutajate eneste ees päikeseküllased niidud. Hõbedased ja lillad põõsad olid paisat niitudel segamini. Magnoliate, lirio- ja rhododendronide õiemäed kuhjusid üllatavas ebasümmeetrias.
Otse ees hõbetasid kunstlikud järved veel kunstlikumate saartega. Rannal kõikusid gondoolid nagu mustad luiged kullat tiibadega.
Printsess istus gondoolis, toetudes kergelt lord Byroni õlale. Lord Byroni juuksekihar ta põsel oli otse sini-must.
Leandro näpitses mandoliinil ja Lelio lautol menuetti. Punaste vöödega gondoljeerid kõikusid kõrgeil keuladel kui mustad varjud. Baldakiinide kuldnarmad lainetasid. Nii sõudis laevastik rannalt.
Järv oli peegelvaikne, ta hõbe paistis sügavale läbi.
Ardelia, Amaryllis ja Lucinda algasid vaikse häälega laulu, millega ühinesid Lelio ning Florimond. Laul kandus ühest gondoolist teise, voogades lainena. See oli kurb-magus viis:
Õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele – gondoljeer, gondoljeer, vii mind ära – õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele…
Ses laulus kostis igatsus, mis köitis südame nimetu valuga. Neile helidele vastasid rannult nümfide hääled kui vaevalt kuuldavad vastukajad.
Daamide silmad niiskusid. Isegi printsessi hääl murdus, nagu kaebuses millegi veel täiuslikuma järele, sest unistuski pole täiuslik!
Gondoolide laevastik randus vaikselt.
Ile d’Amouri üksindased puiesalgad ja lillelised luhad otsekui alistusid saabuvate meeleolule. Nad olid päikese helenduses liikumata vait. Isegi paradiisilinnud lohistasid hääletult omi sabu rohus.
Pajukil olev vana Paan, saare komendant, tervitas saabuvaid rannal hambutu naeratusega. Ta kandis täna oma parimat paraad-vormi. Siis eemaldus ta, algades muistset lugu meriroost vilel.
Pittoresk seltskond lähenes kergelt lobisedes Amori templile. Kesk niidu rohelust kirendasid kuldsed, hüatsindilised ja neegermustad värvilaigud. Ebasümmeetriliste rühmade kohal kõikusid punased päevavarjud.
Templi fassaadi kandis rida kõige kergemeelsemaid sambaid. Nende vahel avanes uks nagu araabia gazeel. Ukse bareljeef kujutas Leda sülelust luigega, võrratu avameelselt ja graatsiliselt.
Jäägu siin kirjeldamata paviljooni sisemus! Ärgem rääkigem midagi ta intiimest ruumest, mis kahemõtteliselt lõhnastet, ja grotina süvenevast alkoovisaalist, mille ehitand maur Al Gever. Ärgem lausugem ka sõnagi ta suurepärasest sirmide kollektsioonist, estampide kogust ja erootilisest biblioteegist, milles leidus kõige täielikum manuel érotique ja kõige täpsem Vātsyāyana Kāmasūtra tõlge suurepäraste jaapani joonistustega.
Olgu ainult tähendet, et ses paviljoonis asetses ka sisimate asjade ministri, lord Byroni intiim-kantselei. Selle rokokoo-stiili sisseseade oli imeväärne.
Kuid täna ei läind printsess ei alkoovisaali ega kantseleisse. Võib olla, viirastas ta kõrvus veel hommikune lõolaul, kuid igatahes tundis ta poolehoiet loodusele.
Ta istus ootamatult murule, toonitades selle rohelust oma suurepärase kostüümiga. Ja kõigile meeldis äkki loodus. Isegi Leandrole ning Ardeliale, kes valisid paviljooni intiimsuse asemel puude varju.
Lagendik templi ees oli muutund äkki vallatlevaks laagriks patjade, vaipade ja päevavarjudega. Moorlased asetasid kahelepoole haruldasi sirme, nagu oli piirand prints Vathek omi idülle kauni Nuronihariga.
Otse printsessi ees laskus niit iiristest sinava rannani. Kesk muru seisis üksik skulptuur – hermafrodiidi kuju, perversilt väänat taha poole, nagu meeleheites, kumba oma olemust eelistada.
Mõned hiigla-amorphophallused ümbritsesid teda: punased karikad, millest kerkisid kollased keeled. Purskkaevu vesi kuju ees tõusis pisardumata, tantsides tasa õiena ja langedes siis pea hääletult.
Ilmusid kääbused punastes kuubedes. Mõned neist serveerisid kandikuil lüürilist šokolaadi, viinakobaraid ja vafleid. Teised aroomistasid lõhnaõlidega õhku lagendikul. Paabulinnud liikusid aeglaselt laagri ümber, laiutades sabu kui lehvikuid.
Printsess puhkas, toetudes patjadele. Tema jalge ees lamas lord Byron, kelle lokkisid liigutasid moorlased lehvikutega. Tema pikad valged sõrmed mängisid mantlitupsudega.
Printsess vestles ministriga poliitikast, nimelt sisimaist asjust. Nende unistavais silmis virvendas salatuim diplomaatia. Ja vestlus käiski enam silmade kui huulte kaudu.
Printsessi ripsmete varjud langesid põskedele. Karmiin-punased huuled tuksusid suudlustena. Nende iroonilist joont rõhutas suunurga kohal pisuke muš.
Aegajalt kumardas lord pää alla. Tema sõrmed värisesid. Siis tõstis ta jälle palge, ja magus-irooniline pilkude kõnelus jatkus. See oli kui tuleleek, mida painutab ja tõstab tuulukene.
Edasi-tagasi heideti tundmuspalli. Heideti vastasmängija silmadesse, heideti huulile, heideti üle päägi. Ta veeres rohtu, kadus, leiti uuesti. Ta kuumenes liikumisest, nii et silmad ei jõudnud teda enam taluda. Jäi ainus tundmus – langeda ühes tema raskusega ja murduda tema koorma all!
On magus murdumisvalu!
Printsess oli kolmekümne-aastane. Tema kehavolüümid olid paisund, tema ülemist huult kattis ihar taimeudu. Mingit nägu tõmbles, värvit huuled värisesid. Ta oli keskealine naine, võrratute kogemustega.
Ta kallutas pää taha ja sulges silmad. Tema lopsakas lõuaalune oli avatlevalt lahti. Siis ulatas ta pimesilmi kaks sõrme lord Byronile.
Päike oli zeniidis, oli kuum, oli surmvaikne.
Äkki avas printsess silmad, nagu tajumata olukohta. Eksleva pilguga vaatas ta enese ümber.
Sinine taevas oli päädpööritav. Muru silmipimestavalt sini-roheline. Purskkaev ei sulisend, vesi oli õhku jäänd rippu. Paradiisilinnud seisid liikumata nagu india portselaanist.
Kõik oli rauges liikumattuses, kõik oli zeniiti jõudnud.
Lucinda ja Amaryllis noppisid mäenõlval kannikesi. Nad olid alla kumardund, seljad murul puhkajate poole, käed linnukaeltena välja sirutet. Nende sääred paljastusid põlvini, ja sukkade nooletikandid osutasid teed ülespoole.
Printsess ei näind enam muud kui neid sääri. Kui nõtked, kui saledad, kui magusad olid nad! Printsessi ninasõõrmed värisesid.
Ta tundis äkilist kuuma. Neitsite luigejalad lõikasid mõõkadena tema meeltesse. Nende keha seisand põletas kui tulikahi. Silmipimestav vägivallajanu tärkas temas.
Neitsite jalad hakkasid äkki kõrkjastena vabisema. Nende näod õhetasid hirmust ja häbist. Nad värisesid lindudena mao tõmbesilme ees, usaldamata end liigutada.
Mingi valu läbistas printsessi keha ja ta oleks tahtnud kisendada. Mantlile tikit mesilased nõelasid läbi riide, tuues tuska kui sünnitus. Ta tundis mahlade voolamist eneses, vere pakitsust soontes ja keha metamorfeerumist.
Äkki puhkes ta teravalt naerma ja hüppas pantrina püsti. Astudes hoolimatult üle patjade, serviisi ja moorlaste läks
