pool sinasid väljade taga viinamäed, paremal pool ja ees aga ääretud metsad. Neisse süüvis seltskond sarve puhumisel, hobuste hirnumisel ja koerte kilkamisel.
Ikka tihedamaks muutus mets, ikka varjulisemaks puiealune. Lopsakas lehestik oli nagu katus, millest tungis vaevalt läbi mõni päikesekiir. Põlispuud olid kasvand kägaras kokku, murdes läbi üksteise tihniku, ümbritset ise väätkasvude tihnikust. Hiigla-sõnajalad ulatusid hobuste rinnuni. Koerad ulpisid neis kirglikult, ja ainult latvade liikumise järele võis aimata loomade olukohta.
Tulid lagendikud, kõrgerohulised niidud, tammepõõsalised künkad ja siis jälle metsad ning uuesti metsad.
Lagendikel vabasteti jahikullid, ja nad kadusid nooltena pilvisse, et ilmuda silmapilgu pärast saagiga, mille süda veel tuksus. Õhk nende ümber oli täis lendlevaid udusulgi.
Niitudel söövad hegolehid põgenesid kisendades, kuid koerad ajasid neid ringjooksul tagasi küttide ette. Prints tappis värisevaid gazelle püstoliga. Antiloobid valasid surres kibedaid pisaraid.
Künkal luuras rebane fasaani. Kuid nad kaotasid mõlemad elu, nii rebane kui fasaan.
Siis urisesid griffon-koerad pahaendeliselt, ja tihnikust ilmus hiiglasuur metssiga, plaksutades kihvu. Koerad kargasid ta kallale, kuid ta põgenes vihaselt röhkides.
Prints kannustas hobust ja kihutas looma järele. Ta nägi tema teed räsit rohust ja sõnajalgadest. Ta kaotas kihutades kübara ning käristas kibuvitsapõõsas varuka.
Kõige sügavamas padrikus saavutas ta koertest ahistet looma. See ajas enese püsti, lõuad vahus. Kuid prints lõpetas tema elu pistodaga. Tema käiss kastus üleni kuldi verest.
Prints tõstis sarve huultele ja puhkus. Sarvekaja tiirles üle metsade. Üksteise järele ilmusid jahilised printsi juure.
Päike oli juba õhtukaarel. Seltskond pöördus jahilossi poole. Türklased kandsid metssiga, nuublased puhkusid pasunaid. Koerad rabelesid ja noolisid vigisedes vererada rohus.
Varjulise lagendiku serval oli puude all madal jahiloss. Söömasaalis oli videv ja tundus niiskust. Väljast tungis sisse ainult kõrgete puude rohekas vastukuma. Kamin põles heledalt, heites punast õhetust seintele, mis kaet tuhmund maalidega.
Siin olid faunid ja kentaurid mängudes ning nümfid ja sileenid armustseenides. Amatsoonid kihutasid lehvivate juustega, vibud vinnas, ees põgenevad hirved. Joobnud sileen magas viinavaadi kõrval ja kirglik kentaur ahistas nümfi.
Vaevalt olid jahilised saabund, kui faunideks riietet kokapoisid kandsid auravad küpsised lauale. Tumepunane vein sätendas rohelistes peekrites. Põlev lõke valas üle kõige oma õhetuse.
Sel ajal kui õuekondlased sees sõid ja jõid, küpsetasid koerapoisid väljas metssiga. See pöörles tervena tule kohal, särisedes ja voolates rasva. Koerad vaatlesid teda säravail silmil.
Joomalauas käis vestlus kõige selle vabadusega, mis omane ainult meeste seltskonnale. Leandro jutustas lugusid, mille vaimukusel ja künismil polnud piire. Amatsoonid seintel otse punastasid ja nümfid peitsid kätega palgeid ning niudeid. Kentaurid hirnusid häämeele pärast.
Prints naeris suure suuga, tõstes klaasi. Ta oli läind vanemaks, tema näojooned toorenend, must juus rippus pulstunult ta otsaesisel. Temas oli seda suurust ja mehisust, mida toob kaasa ainult tapmine.
Vaevalt olid nad söönd, kui prints sadulasse hüppas. Kuni teised puhkasid, ratsutas ta üksi metsadesse.
Teda kannustas imelik iha, minna ikka kaugemale, et leida vahest midagi, mis üle kõigi seniste kogemuste. Teda ümbritsevad inimolendid aheldasid ta tõelikkusse. Kusagil pidi algama piir, kus oli kõik ilmvõimatu nagu ta isegi!
Prints kihutas huupi, hoolimata suunast ja valimata teid.
Jatkusid ümarad künkad lopsaka lehtmetsaga. Puusalgad tõusid taeva nagu hiigla-kuhjad. Ojad voolasid küngaste vahel, paisudes järvedeks. Metsamäed heitsid varjusid üle järvede.
Sünge okasmetsa sammastikus oli kollakas hämarus. Äkki tõusis ratsaniku ees kaljusein, millel olid inimnäo jooned. Silmakoopad mustasid süngelt kaljuimaraist kulmude alt, sõnajalad rippusid vurrudena. Suust nirises roostene allik kui veri. Ratsanik vaatles teda silmapilgu. Koletis oleks nagu silma pilgutand, ja hobune norskas pelglikult.
Siis jõudis prints suure jõe ääre. See voolas mudaraskelt läbi metsade. Puud olid langend õõnistet kaldailt, nende ladvad olid voogudes, kuid püsti juured ajasid uusi võsusid. Mõned rampend tüved ujusid pärivett alla nagu mustad krokodillid.
Ratsanik pööris uuesti metsadesse. Ta oli lõpulikult eksind. Kuid temale oli see ükskõik.
Looklev rada viis teda mööda päikeselist nõlvakut eksootilise taimestiku keskel. Mõned topaaskolibrid lendlesid põõsaste ladvul nagu liblikad. Prints peatas hobuse sammu ja vaatles nende kirendust valguse ning varjude vahel.
Siis alanes maa ja harvenes mets. Soiselt pinnalt tõusid mõned kääbuspuud. Nende vahelt paistis üheltpoolt madalale laskund päike ja teisalt kitsas kuusirp. Lähenes õhtu.
Hobune astus aeglaselt, vajutades kabjad musta, muredasse mulda. Sellest tõusid imal-kanged lõhnad, mis täitsid rinna magusa ahistusega.
Roosakas taevas pää kohal hõbedase kuuga ja must maa jalge all raskete lõhnadega äratasid printsi hinges igatsuse varjusid.
Tundus nagu mingisugune kahetsus enese pärast. Taeva ääretu avarus avatles üles, kuid maa lõhnad meelitasid alla. Ja ta oleks tahtnud olla peaaegu inimene, kõigi selle ahelatega: vananemise, kannatuste ning surmaga.
Kuid see oli ainult hetkeline nõrkus. Sest silmapilgu pärast muigas prints üleolevalt nii inimlikule kui mitte-inimlikule ja kannustas hobust kiiremale käigule.
Mets lõppes ja algasid soised madalikud. Jõe mudased harud vajusid uniselt ja raskelt mere poole. Siin-sääl läikisid tinased loigud, kaet piimase uduvinaga. Siis laiusid üle pää ulatuvad kõrkjastikud. Papüüruse päevavarjulised ladvatutid tukkusid liikumata. Nende tagant paistis taevarannal linna siluett.
Mingi vaevalt märgatav jalgrada läbistas maremmade salamaailma. Seda mööda liikus prints pikkamisi, peletades kõrkjastikust õhtupäikesest punavaid iibiseid.
Siis tihenes taimestik pea läbipääsmatuks. Hobune surus enesele selles rinnaga teed. Kuid äkki peatus ta madala savionni ees, millel kõrkjastest katus. Onni olemasolu oli nii ootamatu, et prints silmapilguks jahmatas.
Siis hüppas ta sadulast ja vilistas. Samal silmapilgul ulatus avat uksest ta poole kolm püstoli otsa kui pasunat.
Prints pahvatas naerma: „Auväärt kavalerid, püssirohi on teile kallis. Olen prints Androgüün ja teie sõber, kui soovite.”
Röövlid hüppasid välja, tõmbasid laiad kaabud pääst ja tegid reveraanssi: „Termigisto, Matamoros ja Spavento dell’ Inferno on teie majesteedi teenrid!”
Röövlid kandsid musti mantleid, mille alt paistsid punased kuued. Nende vöövahed olid otse arsenaalid ja nende kannuste läbimõõt oli meeltmasendav.
See oli suurepärane kohtamine, tundmusrikas ja vaba eelarvustest. Siin väljendeti nii palju kaunist irooniat ja üksteise mõistmist, et kohtamist võiks nimetada otse diplomaatiliseks.
Päälik Termigisto kumardas galandilt, hõljutades
