hoolitsesid külalise eest, nagu võivad seda teha ainult röövlid. Suur karikas tumepunase viinaga käis ringi. Iga lonks sellest pani mühama pää kui tulisõõm. Ja prints kummutas seda meelsamini kui keegi teine.
Nad jõid üksteise terviseks. Nad pidasid üksteise auks kõnesid. Nende hääled paisusid.
Lõppeks oli kõnelus nagu kõuemürin, täis enese ja üksteise ülistusi ning hirmsaid ähvardusi eemalolijaile.
Oleks võimata kirjeldada selle kõneluse aineid ja arengut, – nii mitmekesine ja vaheldusrikas oli see. Ta riivas poliitikat ja naisi, kunsti ja filosoofiat, – üldse kõike, mis taeva ning maa vahel.
Ta laskus alla nukrustava pihtimiseni, avaldades delikaatseid südameasju. Spavento dell’ Inferno nuttis kõva häälega, näidates oma paljastet rinda, mis oli tätoveerit täis õrnade tütarlaste nägusid. Tema hell süda oli haavat veriselt nende poolt. Kuid sellest hoolimata oli ta vankumatu kavaler. Ja kes selles oleks kahtlend, selle pääluu oleks ta purustand!
Matamoros kõneles oma vägitegudest maal ja merel. Ta oli üksi kinni püüdnud sada sandarmi ja nende silma ees paljaks röövind kolm karavani. Ta oli noppind Seba kuningaemanda süütuse, kuigi daami kaitsesid kolmsada ja kolm eunukki. Samal hoobil oli ta läbi võtnud ka kuninganna viiskümmend toaneitsit, otsekui kuulus spordimees Herkules.
Tema vahvus oli nii suur, et ta seda isegi kartis. Ta palus hardalt, et seltsimehed teda kätest kinni hoiaksid. Sest muidu ei teadnud ta, mis teeb oma vahvusega.
Termigisto võimed ja huvid olid veelgi laiemad. Ta võttis asju avaramas perspektiivis, nagu see kohane päälikule. Tal ei puudund isegi kõrgemad interessid.
Ja sellepärast usaldas ta printsile, et krahv Moncrif oli mõistnud ta võlla. Kuid tal oli ministri kõrgemale osutava huvi suhtes eriarvamine. Ja seda jagas ka prints täielikult. Ta oli omapoolt päri, et Termigisto Moncrifi üles pooks, kui aga kätte saab.
See kokkulepe lähendas neid üksteisele sõnulseletamatul kombel. Nad jõid sinasõprust ja vahetasid omad kuued, ilma kummaltki poolt pääle nõudmata. Nad kaelustasid üksteist ja põrutasid rusikatega lauale, vandudes igavest vendlust.
See oli nii liigutav, et kõnelus arenes laulupeoks. Tuba oli muutund hämaraks, üksi õhetav viin andis veel valgust. Ja ses õhetuses mürises laul, mis on ikka lähendand isikuid ja klasse, nagu tõendab ajalugu.
Peo ülimal tipul olles kostis väljast sarve hääl. Pidulised hüppasid üles, ja silmapilgu pärast ulatus uksest välja neli püstolirauda kui pasunat.
Kõrkjastikust ilmusid Leandro ja Lelio, seirates printsi jälgi. See oli üllatav jällenägemine, mille õuelist jäikust pehmendas peagi karikas kanget viina. Ja pärast seda tahtsid nad elada – suurepäraselt ning meelipimestavalt!
5
Üks prints, kaks õuekondlast ja kolm röövlit kihutasid linna poole. Kuu oli tõusnud üle udutsevate maremmade, valades hõbedast valgust. Ses valguses lehvisid ratsanikkude mantlid kui mustad tiivad.
Nad jälgisid jalgradu ja kihutasid huupi. Roog ragises, loigud lainetasid ja hobukabjad pildusid pori. Nad kihutasid üle maremmade kui öised viirastused!
Nad läbistasid udude piirkonna ja tõusid kuivale maale. Jalge all tolmas tee ning ümber hingasid põllud.
Ees mustas pimeduses linn, sünge kui muumia. Kuid linna kõrval, soode ja sadama vahel, punas taevas tuledest.
Siin oli kuhjund vastu linnamüüri majade räga. Kõik näljane, mis ei leidnud päävarju linnas, oli siin; kõik paheline, mil polnud paika kirikute kõrval, oli otsind siin ulualuse. Siin olid kõrtsid, kommejandi palaganid ja rõõmumajad. Ning siia voolas linn isegi, väsind kirikute pühadusest.
Kõrgeil ritvadel rippusid suured laternad, valades valgust üle rahvamurru ja majaräga ning punades isegi linnamüüri süngeid sakke. Rahvasuma, laulurõkatused, riiukisa ja pillide ürgamine täitis õhku kõrvulukustavana. Valgused ja hääled tõusid ehana taeva poole.
Prints, õuekondsed ja röövlid süüvisid sesse valgusse ning häältesse kui merre. Nad segunesid merimeeste, lõbunaiste, sumptisellide ja kerjuste kilda kui pidule. Nad hingasid massi värisevate ninasõõrmetega ja maitsesid kogu kehaga.
Sadama poolt voogasid eksootilised lõhnad: merimehed kaugeilt mailt, paljukeelised, mitmevärvised, rajuilmust tuuldund nägudega. Nad tulid, vahetasid kulda, ahve ja haruldasi ehteid kallistuste ning viinade vastu. Nad olid nautides aeglased kui ajalugu ja ahned kui ainus silmapilk.
Maa poolt lainetasid maised aurud: kitsekarjased kaugeilt mägedelt, talupojad valmiva vilja lõhnaga, seljas viinakotid. Nad olid aplad ja valimatud, leppides karika asemel kapaga ning voodi asemel trepiga. Nad kohtasid omi tütreid ja õdesid ning nautisid nagu elajad.
Maa ja mere vahel higistas aga linn, müües end tuhandel kombel. Ta ahmis raha nii ühelt kui teiselt poolt, kaubeldes, kerjates ning röövides. Ja kesk seda mammonajahti lõbutses ta ise kuninga ning kerjusena.
Maskid rahvamurrus olid tuhandeilmelised, veel ilmekamad aga inimnäod. Oli võltside neegrite kõrval tõelisi, oli järelteht kuradite keskel õigeid. Oli pahe peitund süütuse taha, oli pahelisem aga süütus ise.
Tõelised kuradid kandsid mungakuubi, sõrmis roosikrantsid. Säälsamas muutusid nad sarvpäisteks pisiolevusteks, kadusid rahva jalge vahele, ronisid kodanikunaise rinnale. Istusid sääl rindade vahel, kõigutades sõrgu üle riideserva, soe ja mugav olla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
