näed,” ütles Eugénie.
Haaranud siis vasaku käega kinni paksust patsist, mida ta pikad sõrmed vaevu suutsid ümbert haarata, võttis ta parema käega suured käärid ja peagi krigisesid need lopsakates kaunites juustes, mis kukkusid maha neiu jalgade ette, kes oli ennast tahapoole painutanud, et need redingotile ei langeks.
Kui peapats oli lõigatud, asus ta meelekohtadel olevate patside kallale, ilmutamata mingit kahetsust. Vastupidi: ta silmad särasid ja pildusid palju rõõmsamalt sädemeid kui tavaliselt tema eebenmustade kulmude all.
“Oo! Jumalikud juuksed!” ohkas Louise kahetsevalt.
“Kas ma ei ole niiviisi sada korda parem?” hüüdis Eugénie, siludes oma tihedaid lokke täiesti mehelikuks muutunud soengus. “Kas sa ei leia, et ma olen niimoodi palju ilusam?”
“Sa oled ilus! Sa oled alati ilus!” hüüdis Louise. “Aga nüüd, kuhu me läheme?”
“Brüsselisse, kui sul midagi selle vastu ei ole. See on kõige lähem piir. Me läheme Brüsselisse, Liege’i, Aix-la-Chapelle’i, läheme mööda Rheini üles kuni Strasbourg’ini, läheme läbi Šveitsi ja Sankt-Gotthardi kaudu Itaaliasse. Kas see sobib sulle?”
“Muidugi.”
“Mida sa vaatad?”
“Vaatan sind. Sa oled imetlusväärne. Võiks öelda, et sa röövid mu ära.”
“Kurat võtaks, see on ju õigus.”
“Oh, sa vist vandusid, Eugénie?”
Ja mõlemad neiud, kes inimeste arvates pidid pisaraisse uppuma, üks oma õnnetuse pärast, teine ustavast sõprusest, naersid laginal, püüdes samal ajal kaotada nähtavaid korralageduse jälgi, mis olid kaasnenud nende põgenemisettevalmistustega.
Ja siis, kustutanud küünlad, pilgud valvel, kõrvad kikkis, käed välja sirutatud, avasid kaks põgenikku riietusruumi ukse. mis avanes tagatrepile ja viis õue. Eugénie sammus ees, hoides ühe käega kinni kohvri ühest sangast, kuna teisest sangast preili d’Armilly suutis vaevu kahe käega kinni hoida.
Õu oli tühi. Tornikell lõi kaksteist.
Uksehoidja oli veel kohal.
Eugénie astus kikivarvul ligemale ja nägi, et väärikas uksehoidja oli end tugitoolis ruumi tagaseina ääres välja sirutanud ja magas.
Ta läks tagasi Louise’i juurde ja võttis jälle kätte kohvri, mille oli viivuks maha panruad, ja mõlemad liikusid müürilt langevas varjus väravaalusesse.
Eugénie surus Louise’i väravanurka, et uksehoidja ei näeks rohkem kui ühte inimest, kui tal peaks tulema tuju üles tõusta. Seistes siis nii, et põleva õuelambi valgus otse temale langes, koputas ta klaasuksele ja hüüdis oma kauni kontraaldi häälega:
“Avage!”
Uksehoidja tõusiski, nagu Eugénie oli ette näinud, ja astus isegi paar sammu, et lahkujat näha; silmates siis aga noormeest, kes oma nõtke jalutuskepiga läbematult vastu püksisäärt peksis, tegi ta värava otsekohe lahti.
Louise libistas end nagu madu poolavatud värava vahelt läbi ja oligi kerge hüppega väljas. Eugénie, kes oli pealtnäha rahulik, kuigi kogu tõenäosust arvestades lõi tema süda rohkem lööke kui tavaliselt, läks omakorda välja.
Üks pakikandja läks mööda, nad andsid kohvri tema kätte, ja kui neiud olid talle oma teekonna eesmärgiks öelnud Victoire’i tänava maja nr. 36, sammusid nad mehe kannul, kelle juuresolek Louise’i tugevasti rahustas. Mis puutub Eugénie’sse, siis tema oli tugev nagu Judith või Delila.
Nad jõudsid antud aadressile. Eugénie käskis pakikandjal kohvri maha panna, andis talle paar rahatükki, ja olles luugile koputanud, saatis mehe minema.
Seal, kus Eugénie oli luugile koputanud, elas tagasihoidlik pesuõmbleja, kes ei maganud veel ja tegi ukse lahti.
“Preili,” ütles talle Eugénie, “laske majahoidjal kaless kuurist välja tuua ja saatke ta postijaama hobuste järele. Siin on talle viis franki vaevatasuks.”
“Ma imetlen sind, jumala eest,” ütles Louise, “ma ütleksin isegi, et tunnen su ees lausa aukartust.”
Pesuõmbleja tegi suured silmad, aga kuna oli kokku lepitud, et ta saab tasuks kakskümmend luidoori, ei teinud ta ühtegi märkust.
Veerand tunni pärast tuli majahoidja tagasi koos kutsari ja hobustega, mis kiiresti tõlla ette rakendati ja mille katusele kutsar kohvri sidus.
“Siin on pass,” ütles kutsar. “Mis teed mööda me läheme, noorhärra?”
“Fontainebleau teed mööda,” vastas Eugénie peaaegu mehehäälega.
“Mida sa ometi ütlesid?” küsis Louise.
“Ma segan jälgi,” vastas Eugénie. “See naine, kellele me anname kakskümmend luidoori, võib meid reeta neljakümne eest. Bulvaril keerame teise suunda.”
Ja neiu hüppas peaaegu astet puudutamata kergelt tõlda, mis oli magamise jaoks suurepäraselt kohandatud.
“Sul on alati õigus, Eugénie,” sõnas lauluõpetajanna, seades ennast oma sõbratari kõrvale.
Veerand tundi hiljem sõitis kutsar, kellele õige tee kätte oli juhatatud, piitsa plaksutades Saint-Martini väravast välja.
“Oh!” ütles Louise kergendatult hingates. “Lõpuks on Pariis seljataga!”
“Jah, mu armas, ja röövimine läks nii kenasti korda,” vastas Eugénie.
“Ilma vägivallata,” sõnas Louise.
“Ma kasutan seda ära kui pehmendavat asjaolu,” lausus Eugénie.
Need sõnad kadusid La Villette’i sillutisel veereva tõlla mürinasse.
Härra Danglars’il ei olnud enam tütart.
V
VÕÕRASTEMAJA “KELL JA PUDEL”
Jätame nüüd preili Danglars’i ja tema sõbratari sõitma Brüsseli poole ja tuleme tagasi õnnetu Andrea Cavalcanti juurde, keda nii ebameeldival viisil peatati tema õnneteel.
Vaatamata suhteliselt noorele eale oli Andrea Cavalcanti väga osav ja intelligentne poiss.
Sellepärast oligi ta salongist kostvate esimeste ärevate häälte peale hakanud ukse poole liikuma, oli läinud veel paarist toast läbi ja kadunud.
Ühe asjaolu me unustasime mainimata, aga seda ei tohi siiski kahe silma vahele jätta, nimelt ühes neist kahest toast, kust Cavalcanti läbi läks, oli välja pandud pruudi kaasavara, ehtekastid briljantidega, kašmiirsallid, Valenciennes’i pitsid, Inglise loorid – kõik see ahvatlevate esemete maailm, mis paneb noorte neidude südamed rõõmust hüppama ja mida nimetatakse veimevakaks.
Minnes läbi sellest toast, mis näitab, et Andrea polnud üksnes osav ja intelligentne, vaid ka ettenägelik, haaras ta väljapandud asjadest kõige hinnalisema.
Niivnsi
