pidi alla kirjutama esimesena, siis vanahärra Cavalcanti volinik, siis paruness, siis tulevased abielupooled, nagu öeldakse selles jälgis keeles, mida kasutatakse tempelpaberil.
Parun võttis sule ja kirjutas alla, siis kirjutas alla volinik.
Paruness tuli proua de Villefort’il käe alt kinni hoides ligemale.
“Kallis sõbranna,” ütles paruness sulge haarates, “kas pole kahju, et ootamatu vahejuhtum selles mõrva- ja varguseloos, mille ohvriks härra Monte-Cristo peaaegu oleks langenud, võtab meilt võimaluse näha siin härra de Villefort’i?”
“Oh jah, armas taevas!” ütles Danglars niisuguse tooniga, nagu ta oleks öelnud: “Jumala eest, see on mulle täiesti ükskõik.”
“Ma kardan, et mina olen tahtmatult selle eemalviibimise põhjustaja,” ütles Monte-Cristo.
“Kuidas nii? Teie, krahv?” hüüatas proua Danglars alla kirjutades. “Kui asi tõesti nii on, siis olge ettevaatlik, ma ei andesta teile seda iialgi.”
Andrea kikitas kõrvu.
“Aga see pole küll isiklikult minu süü,” ütles krahv, “ja ma tahan seda teile tõendada.”
Kõik kuulasid huviga: Monte-Cristo, kes nii harva oma suud paotas, kavatses rääkida.
“Te mäletate,” lausus krahv sügavas vaikuses, “et see õnnetu, kes tuli minu juurde vargile, suri minu juures; just siis, kui ta oli ära minemas, ta tapetigi, ja arvatakse, et tema kaasosalise poolt.”
“Jah,” kinnitas Danglars.
“Et õnnetut abistada, võeti tal riided seljast ja need visati ühte nurka, kust ametivõimud need ära koristasid. Nad võtsid küll kaasa kuue ja püksid, et anda need kohtukantseleisse, ent vesti unustasid maha.”
Andrea kahvatas silmanähtavalt ja hakkas vargsi ukse poole liikuma. Ta nägi silmapiiril pilve kerkimas ja selles pilves näis end varjavat torm.
“See õnnetu vest, mis on üleni verine ja millel on südame kohal auk, leiti täna.”
Daamid karjatasid ja paar neist oli minestuse äärel.
“Vest toodi minu kätte. Keegi ei osanud aimata, kust see kalts pärit oli, ainult mulle tuli mõte, et võib-olla oli see ohvri vest. Ja äkki minu teener, otsides vastumeelselt ja ettevaatusega seda vesti läbi, tundis taskus sõrmede all paberit ja tõmbas selle välja. See oli kiri, adresseeritud, arvake, kellele? Teile, parun.”
“Mulle!” hüüatas Danglars.
“Jah, just nii, teile. Mul õnnestus nime välja lugeda vereplekkidega kaetud kirjast,” vastas Monte-Cristo igalt poolt kostvate üllatushüüete saatel.
“Aga mil moel takistab see härra de Villefort’i?” küsis proua Danglars, vaadates murelikult oma mehe poole.
“Asi on väga lihtne, proua,” vastas Monte-Cristo. “See vest ja kiri on asjad, mida nimetatakse süütõenditeks. Mina saatsin nii kirja kui vesti härra kuninglikule prokurörile. Te mõistate, härra parun, et seaduslik tee on kriminaalasjades kõige kindlam tee. Võib-olla oli plaanis mingi mahhinatsioon teie vastu.”
Andrea vaatas uurivalt Monte-Cristo poole ja kadus järgmisse salongi.
“Väga võimalik,” ütles Danglars. “Kas see tapetud mees ei olnud endine sunnitööline?”
“Jah, endine sunnitööline nimega Caderousse.”
Danglars kahvatas kergelt. Andrea lahkus järgmisest salongist ja kadus eestuppa.
“Aga kirjutage ometi alla, kirjutage alla!” ütles Monte-Cristo. “Ma näen, et minu sõnad on kogu seltskonna üles ärritanud, ja ma palun teilt väga alandlikult vabandust, proua paruness, ja teilt, preili Danglars.”
Paruness oli just alla kirjutanud ja andis sule tagasi notarile.
“Härra vürst Cavalcanti,” hüüdis notar, “härra vürst Cavalcanti, kus te olete?”
“Andrea! Andrea!” hüüdsid mitu noormeest, kes olid suursuguse itaallasega juba nii lähedaseks jõudnud saada, et kutsusid teda eesnimepidi.
“Kutsuge ometi vürst siia, teatage talle, et tema kord on alla kirjutada!” hüüdis Danglars ühele teenrile.
Ent samal hetkel taganes kohalolijate summ kohkunult peasalongi, just nagu oleks mingi õudne koletis majja tunginud quaerens quem devoret1.
Oli tõesti põhjust taganeda, kohkuda, karjuda.
Üks sandarmiohvitser paigutas kaks sandarmit salongi iga ukse juurde ja astus siis Danglars’i poole koos politseikomissariga, kellel oli ametisärp üle rinna.
Proua Danglars karjatas ja langes minestusse.
Danglars, kartes, et miski ähvardab teda – teatud inimeste südametunnistus pole iialgi rahulik – , vaatas oma külaliste poole hirmust kohkunud näoga.
“Milles on küsimus, härra?” sõnas Monte-Cristo, astudes komissari poole.
“Kes teist, härrased, on Andrea Cavalcanti?” küsis politseikomissar, jättes Monte-Cristo küsimuse vastamata.
Kohkunud hüüatusi kostis igast saali nurgast.
“Kes on see Andrea Cavalcanti?” küsis peaaegu mõistuse kaotanud Danglars.
“Endine sunnitööline, ta on põgenenud Touloni sunnitöövanglast.”
“Ja mida ta on teinud?”
“Teda süüdistatakse,” ütles komissar oma ükskõikse häälega, “Caderousse’i-nimelise mehe, oma endise sunnitöökaaslase tapmises sel hetkel, kui too tuli välja krahv Monte-Cristo majast.”
Monte-Cristo laskis pilgul kiiresti ringi käia. Andrea oli kadunud.
IV
TEE BELGIASSE
Mõni hetk pärast salongis valitsevat üldist segadust, mida oli tekitanud sandarmiohvitseri ilmumine ja sellele järgnenud teate avaldamine, oli suur maja tühjenenud niisama kiiresti, kui see oleks juhtunud mõne katku- või cholera morbus’e juhtumi avastamisel külaliste seas: kõik lahkusid, õigemini põgenesid – kõikide uste, kõikide väljapääsude, kõikide treppide kaudu. Oli tekkinud üks niisuguseid olukordi, kus ei tasu üritadagi lausuda neid banaalseid lohutussõnu, mis teevad suurte õnnetuste puhul ka parimad sõbrad väljakannatamatuks.
Pankuri eramusse polnud jäänud enam kedagi peale Danglars’i, kes oli läinud oma kabinetti sandarmiohvitserile tunnistust andma, pööraselt kohkunud proua Danglars’i oma buduaaris, mida me tunneme, ja Eugénie, kes oli läinud oma tuppa, silmis kõrk pilk ja huultel põlglik muie, koos oma lahutamatu kaaslase preili Louise d’Armilly’ga.
Mis puutub arvukasse teenijaskonda, mis oli sel õhtul veel palju arvukam kui tavaliselt, sest maja teenijatele olid appi kutsutud “Cafe de Paris’” jäätisemüüjad, kokad ja kelnerid, kes kogu oma viha kallasid nüüd välja peremeeste peale, leides,
Otsides, keda ära süüa (lad. k.).
