aastat pärast traumat oli Aivo juba nii heas seisundis, et võis hakata mõtlema töökoha otsimise peale. Ta ei vajanud liikumiseks enam ratastooli, sai lihtsamate töödega hakkama ning suutis end mingil määral arusaadavaks teha. Samal ajal otsis kodulähedane Raikküla kool poole kohaga töötajat ning Aivo otsustas proovida. Sai nii koha kui tööga hakkama, kuni ta aasta hiljem koolide liitmise järel koondati. Nii nagu Aivo ei olnud kunagi leppinud oma abitusega, ei olnud ta valmis leppima ka sellega, et perepea rolli tuleb ainsa leivateenijana kanda Leal.
Mõlemad kaasad püüdsid Aivole tööd leida, kuid ikka ja jälle tuli leppida eitava vastusega. Nii nagu kadusid ümbert kunagised tuttavad, kes Aivot nähes pea kõrvale keerasid ja teesklesid, et ei tunne meest, nii oli ka tööandjatel erivajadusega tööotsijast kuuldes hirme rohkem kui arusaamist tegelikust olukorrast. Maal, kus niigi vähe töökohti, näis Aivole sobivat tööd leida võimatu. Kuni Aivol soovitati pöörduda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, kus alustas uus ajutraumajärgne taastumiskursus. Pärast kõhklusi sai otsus tehtud ning 2010. aasta sügisel, kui pesamuna Eliise alustas kooliteed, tegi sama Astangul ka Aivo.
Taastumiskursus aitas Aivol piltlikult järgmine käik sisse lükata. Tihedam suhtlemine parandas kõnevõimet. Aivo leidis endast veel mitu seni avastamata huvi. Mees osales rõõmuga kunstiringis, tegeles loovtantsuga, tegi puutööd ja käsitööd, küpsetas ja treenis. Lisaks veel suhtlemisõpetus, logopeeditunnid, füsioteraapia ning ujumine. Et perel oleks vähem kulu ja Aivol iseseisvust rohkem, hakkas ta kodu ja kooli vahet sõitma rongiga.
Enesekindlus kasvas nagu ka lootus, et kusagil ootab Aivot ühel päeval sobiv töökoht. Puutööst sai uus hobi ning Aivo peres pole uhketest pannilabidatest ning kuumaalustest iial puudust. Pärast taastumiskursust oli Aivol töölemineku kõrval varuplaaniks hakata tõsisemalt tegelema lambakasvatusega. Lambad olid kodus ka enne olemas, aga suurema sissetuleku jaoks tulnuks neid juurde osta.
Suuremat sorti loomakasvatajat Aivost siiski ei saanud, sest enne leidis ta püsiva töökoha. Märjamaal asuv Balteco Mööbel OÜ oli valmis andma Aivole võimaluse end proovile panna. See oli suur samm edasi. Esimesest päevast sobis Aivole töö ja tööandjale Aivo. Algul prooviti meest tööpingi taga, sealt edasi aga leiti sobivam koht mööbli komplekteerijana. Kuigi Aivo kaotas trauma tagajärjel võime lugeda ja kirjutada, õppis ta seda usinamalt kogemuste kaudu ning üsna pea ei vajanud enam juhendamist. Aivo õppis ameti selgeks vanema kolleegi kõrval, töötas seejärel välja oma süsteemi ning on tänaseks ettevõtte kõige hinnatum komplekteerija.
Ja mis peamine, Aivo on tagasi saanud eneseusu ja talle nii olulise perepea rolli. Ta teeb tööd, mis talle meeldib, ega unusta hetkekski, et tänast päeva saab ta nautida eelkõige tänu oma perele, kes rasketel hetkedel alla ei andnud.
Lea (abikaasa) kommentaar
Ma arvan, et aeg, mis tuli Aivo õnnetuse järel üle elada, ei unune mitte kunagi. Meil kõigil oli raske, nii minul kui lastel. Ma käskisin poistel vahetult pärast õnnetust koolis edasi käia, kuigi nad vahetundidel helistasid, et ema, me ei suuda, nii raske on. Vanem poeg ehk saigi kõige suurema koorma, sest mina pidin tööle tagasi minema, Eliise lasteaeda viima ja poisid pidid ise hakkama saama. Hiljem olen laste tunnistusi vaadanud ja nende häid hindeid nähes lööb südamesse valu. Nad olid väga tublid, aga minul polnud jõudu ega aega seda märgata.
Tuge polnud kelleltki just igapäevases elus, aga ega valikut polnud, tuli vastu pidada. On eriti valus, kui endal on hing katki ja kõrvalt veel haavas nuga keeratakse. Olgu selleks mõne arsti terav kommentaar või ametniku jäine suhtumine. Ma küsisin abi kohalikust omavalitsusest, aga suhtumine oli selline, et teil ju töö olemas ja katus pea kohal, mis abi teil vaja. Samuti ei tahtnud mõni tuttav enam ära tunda. Ma saan aru, et inimesed teadmatusest kardavad, aga Aivo on ikka Aivo ja meie oleme meie. Väga tänulik olen Aivo tööandjale, kes oli pärast õnnetust meile toeks ja käis Aivot ka haiglas pidevalt vaatamas.
Enne traumat oli nii, et kõik oli Aivo nimel, tema tegi ja toimetas. Pärast õnnetust pidin mina asju ajama, ka Aivo eest ja tema nimel. Mulle soovitati, et laseksin kohtus end tema eestkostjaks määrata. Enne oleks pidanud arstilt tõendi võtma, et Aivo pole adekvaatne. Seda ma teha ei saanud, sest Aivo ju oli adekvaatne. Nii tuli kiiresti Aivole tema nimi ja allkiri selgeks õpetada, et asjad aetud saaksid. Siiski oli vahel ametiasutustes raske taluda suhtumist, nagu tahaksin oma mehe tagant midagi pihta panna. Ma olen tema abikaasa, meil on ühine pere. Õnneks oli Aivol varasemast ajast kehtiv elukindlustus, mis aitas meid palju.
Ma mõtlen siiani, miks see meiega juhtus. Miks just minu mees? See ei mahu mulle ikka veel pähe. Ka minu tervis on kannatanud, öösiti pole und, vererõhk on kõrge. Aga ma ei kahetse ega pole kordagi mõelnud alla anda. Vahel küll meenub, kuidas arstid algul Aivo suhtes lootust ei andnud, aga nüüd ma tean, et lootus peab olema sinu enda sees, seda ei saa sulle keegi teine anda. Kui ise usud, et ühel päeval saab kõik korda, siis hakkadki väikesi edusamme tegema. Uskumatu, et on võimalik tõusta ja elada nii, nagu poleks midagi juhtunud. Haiglates ja ametiasutustes võiks asjaajamine olla arusaadavam ja lihtsam, et teaks, kust abi leida ja mida edasi teha. Paljud ehk seepärast jäävadki voodisse, et lähedased ei tea, kust ja mida küsida.
Tööandja (Balteco Mööbel OÜ) kommentaar
Loomulikult olid meil Aivot tööle võttes omad hirmud. Polnud teada, kas ja kui palju ta kõrvalist abi vajab ja kas mees, kes ei oska enam lugeda ega kirjutada, üldse saab meie juures hakkama. Töö oli küll õpitav, aga joonised vajasid lugemist, raskused tõstmist jne. Kuid juba esimesel päeval loksusid asjad nii sujuvalt paika, et kõik hirmud ja eelarvamused kadusid. Aivo on hea õppija, saab kõigest aru ja jätab hästi meelde, mida talle näidatakse. Hea silmamälu korvab selle, et ta lugeda ei saa. Kui mõned korrad on ette näidatud, mida ja kuidas on vaja teha, siis sellest piisab. Võib julgelt öelda, et Aivo kohanes meiega, mitte meie ei pidanud tema järgi midagi ümber korraldama.
Tööandja seisukohalt on muidugi kuldaväärt asjaolu, et Aivo pole kunagi haige, ei hiline ja teeb, kui vaja, rõõmuga ületunde. Pigem tuleb teda tagasi hoida, et ta üleliia ei pingutaks. On üks väga oluline asi, mille eest oleme Aivole tänulikud. Kollektiivist kadus vingumine. Kui enne leiti ikka põhjust viriseda, siis pärast Aivo tulekut ei söandatud seda enam teha. Kui juba Aivo saab hakkama, siis mille üle meil, tervetel inimestel, viriseda on.
Aivo ja taastumiskursus
Kui Aivo esimest korda Astangu keskusesse hindamisele tuli, oli hetkega kogu meeskonna sümpaatiameeter põhjas. Aivo ei rääkinud palju, kuid tema asjalik olek, tahtejõud, motivatsioon ja otsusekindlus oli selgelt tajutav. Kui sageli on inimestel Astangu keskusesse tulles eesmärgid ähmased, siis Aivol oli kindel plaan saada tervis nii palju paremaks, et oleks võimalik tööle minna.
Esimesed eneseületused
Kuigi meie meeskond nägi kohe, et Astangu keskus ja taastumiskursus saavad Aivot aidata, ei tulnud tema otsus siia tulla kergelt. Kodus oli ju suur pere ja majapidamistööd. Selleks ajaks olid Aivol välja kujunenud omad ülesanded.
Viis aastat pärast traumat tuli Aivo taastumiskursusele. Ta oli kohusetundlik, orienteerus hästi kellaaegades ja majas. Ka mälu polnud probleemiks. Nii jõudis Aivo igasse tundi õigel ajal ja osales kõigis vajalikes tegevustes. Tema jaoks oli peamiseks probleemiks see, et parem kehapool hästi ei töötanud. Ka kõnelda oli keeruline, kuna õiged sõnad ei tulnud meelde. Ta ei osanud enam kirjutada, ka lugeda mitte, aga mõistis sõnu piltidena. Kui jutust tähtsad sõnad välja nopiti ja kirja pandi, siis Aivo teadis, mis kirjas oli. Näiteks räägiti tunnis, et kunstiring toimub teisipäeviti kell 15.00. Ka tahvlile sai kirja: 15.00 Kunstiring. Aivo kirjutas selle oma märkmikusse. Sealt vaadates (mitte lugedes)
