kõik arengud üle. Kevad oli olnud Aivole keeruline aeg, sest kodus oli palju töid, mis vajasid tegemist. Aivo oli pingutanud ja püüdnud end jagada mõlema koha vahel. Lisaks rühmatundidele ja kohtumistele logopeedi, füsioterapeudi ja tegevusterapeudiga käis Aivo Anneliisi juures loovtantsus ja keskuse kunstiringis. Tallinnas asuvas kunstiringis käimisest oli ta talvel loobunud, kui väljas oli õhtuti pime ja libe. Samas oli ta õppinud kuivviltimist ja leidis, et see on ka kodus katsetamist väärt. Lõppenud olid puidutöötunnid. Need meeldisid Aivole väga ja selge oli, et see töö talle sobis. Ta tahtis seda järgmisel aastal edasi õppida.
Et keskuses Aivo kohta kildhaaval kogutud oluline info tema järgmistele juhendajatele edasi anda, said kirja pandud soovitused:
• omandada puidutööoskused (puidutöökursusel)
• osaleda käsitöötundides suuremas mahus
• jätkata individuaalseid kohtumisi logopeedi ja füsioterapeudiga
• kasutada puidutöötundides tegevusterapeudi tuge
• võtta keskuses tugiisikuks logopeed
• osaleda positiivsete emotsioonide saamiseks loovtantsus ja kunstiringis
• kasutada suvel (juuni − august) rehabilitatsiooniteenuseid mõnes teises rehabilitatsioonikeskuses
• osaleda Astangul ajukahjustusega inimeste tugigrupis
• pöörata tähelepanu emotsioonide väljendamisele ja suhtlemisjulgusele.
Teine aasta Astangul
Teisel aastal õppiski Aivo Astangu keskuses peamiselt puidutööd. Kursusel, kuhu Aivo õppima asus, oli ka selliseid tunde, mida temal vaja polnud. Kuna lugemine ja kirjutamine ei tulnud Aivo puhul kõne alla, siis polnud mõtet käia näiteks arvutiõpetuses. Kui noorte rühmakaaslaste jaoks oli toiduvalmistamise tund tähtis, siis Aivo oli aastaid nii endale kui perele toitu valmistanud. Selliste tundide arvelt säästetud aega kasutas Aivo enda äranägemise järgi. Ta käis loovteraapias ja ülejäänud aja tegutses puidutöökojas.
Füüsilise tervise ja kõne paranemist toetasid endiselt füsioterapeut, tegevusterapeut ja logopeed. Kuigi logopeed teisel aastal enam Aivoga iga päev kokku ei puutunud, oli ta Aivole siiski tugiisikuks. Aivot ümbritsesid uued inimesed, kes teda nii hästi ei tundnud. Logopeedi ja tugiisiku roll oli olla vahendaja, kes aitas tema mõttekäike vajalikul hetkel (nt arenguvestlusel) edastada ning abistas teda tähtsate otsuste langetamisel.
Uue õppeaasta esimesel kohtumisel (arenguvestlusel) rääkisime kõige rohkem töö teemal. Kodus oli külas käinud kohalik sotsiaaltöötaja, kellele Aivo oli rääkinud oma soovist puidust asju valmistada ja müüa. Tööga seoses saidki Aivo peamisteks toetajateks tööhõivespetsialist, puidutööõpetaja, logopeed ja Aivo abikaasa Lea.
Koostati järgmine plaan:
• kevadeks leitakse töö või koht, kuhu Aivo tehtud puitesemed müüki panna
• Aivo õpib selliseid puidutöö tehnoloogiaid, millega ta vajadusel kodus hakkama saab, et oleks tagatud püsiv sissetulek
• kui parem kehapool muutub tugevamaks, hakkab Aivo jooksma
• enda väljendamise kergendamiseks õpib koos logopeediga puidutöö sõnavara
• kevadel vaadatakse rehabilitatsiooniplaan üle ja vajadusel täiendatakse
• kohaliku sotsiaaltöötajaga arutatakse puitesemete müümist, teda toetab tööhõivespetsialist.
Sellel kohtumisel palusin puidutööõpetajal Aivot veidi leebemalt kohelda. Näiteks mitte nõuda, et Aivo peab kevadel teadma PVA liimi täisnime. Selle arutelu lõpul vedasime kihla, kas Aivo suudab kevadisel kohtumisel öelda “polüvinüülatsetaatliim”. Kihlvedu sai protokollitud ja kaotajaks jäin mina. Aivot aitas küll kiirpilk sõna kirjapildile (tähti ei suutnud ta kokku lugeda), aga liimi keerulise nime ütles ta selgelt välja.
Puidutöökursuse ajal valmis Aivo käe all palju ilusaid esemeid: kuumaalauseid, pannilabidaid, võinuge. Tänu Aivo kunstimeelele olid need väga maitsekad ja huvitavad. Lisaks Saku Suurhallis toimuvale mardilaadale ja Astangu keskuse jõulumüügile õnnestus Aivol müüa oma töid ka kodukoha näitusmüükidel.
Peamise eesmärgi täitumine
Mida lähemale jõudis kevad, seda rohkem tegelesid Aivo, tema abikaasa ja Astangu keskuse meeskond temale töö leidmisega. Puidutööõpetaja, logopeed ja tööhõivespetsialist käisid koos Aivoga vaatamas, kas kodulähedases Sadolinis võiks olla Aivo jaoks sobivat tööd. Kahjuks ei olnud. Ka firmas, kus tehti pildiraame, käidi asja uurimas, aga see töö vajas kiirust, mis Aivol puudus. Kaks nädalat oli Aivo praktikal Astangu puidutöötoas, kuid tulevik oli ikka ebaselge.
Kevadisel kohtumisel saime tõdeda, et Aivo oli arenguga väga rahul. Füsioterapeudi ja tegevusterapeudi arvates oli toimunud paranemine ja väljenduda oli Aivol kergem. Ka abikaasa ütles, et järjest harvem tuleb ette olukordi, kus Aivo ei leia õigeid sõnu. Koos Aivoga tegime portfoolio, milles olid nii Aivo kui tema toodete tutvustused ja pildid. Juhuks kui edaspidi on vaja oma puidutöid kellelegi tutvustama minna.
Juttu oli ka edasiõppimisest, aga õppida Aivo ei soovinud. Tal oli olnud algusest peale kindel soov minna tööle. Igaks juhuks võtsime kindlamalt sihiks leida tema toodetele edasimüüja. Kohalik sotsiaaltöötaja pakkus välja mõtte müüa asju valla kodulehe kaudu või Aivo kodulehe abil. Nii sai tehtud kõik, et Aivo oleks valmis minema tööle või koju, kus ta hakkab iseendale tööandjaks.
AKTIIVSUS EI TÄHENDA AINULT TÖÖTAMIST, VAID LIIKUMIST, SUHTLEMIST JA TEGUTSEMIST KODUS JA VÄLJAPOOL KODU.
Ühel päeval teatas Aivo, et leidis koos abikaasaga koduvalla lehest Balteco Mööbel OÜ tööpakkumise. Aivo tõi kuulutuse Astangu keskuse tööhõivespetsialisti kätte. Kiiresti võeti firmaga ühendust ja varsti sõitsidki puidutööõpetaja Armand ja tööhõivespetsialist Elena ettevõtte juhtidega kohtuma, visiitkaardina kaasas värskelt ajakirjas Tervis Pluss ilmunud artikkel Aivo taastumise loost. Läbirääkimised sujusid ja Aivo sai ettevõttesse praktikale, kus töötab täiskoormusega tänaseni.
SEDA TÖÖPAKKUMIST POLEKS MEIE ISE LEIDNUD.
TÖÖD OTSIDES TASUB KÜSITLEDA KÕIKI TUTTAVAID, KODUKOHA SOTSIAALTÖÖTAJAT VÕI TEISI SPETSIALISTE. SAGELI LIIGUB INFO MÖÖDA HÄID INIMESI, KES JAKSAVAD TEISTE ELUDELE KAASA MÕELDA.
Areng ja muutused
