see on olnud täielik katastroof. Eduka kohtamise reeglid on lihtsad, aga vean kihla, et olete neid kõiki rikkunud.
Kohtingumäng on kunstiliik. See raamat õpetab selle mängimist ja annab põhitõdedele toetuvat nõu, kuidas meest leida. On asju, mille kohta tuleb valetada; asju, mida peita ja asju, mida teha. Asju, mis selle väikese jobu alati valvsana hoiavad.
Meil, Kreekas on mehi võluva ja võrgutava naise jaoks oma nimetus. Ma ei tüüta teid kreeka keele hääldusega, kuna teil on vaja palju tähtsamaid asju õppida, aga see kõlab nagu poniria.
Selline naine ei pea olema just kõige suurem iludus, aga ta suudab panna mehi oma pilli järgi tantsima, ilma et nad seda üldse märkakski. Ta on edukas võrgutaja. Ta on osav ja salakaval. Tal on kohtingu-mängu üle täielik kontroll. Ta (v)allutab oma mehi karmi käega ja nood armastavad seda.
Usaldage mind. See on ainus käitumisviis, mis teile mehe leidmisel edu toob. Tean seda oma kogemusest. Meeste (v)allutamine on lahendus. (V)allutamine tähendab olla tabamatu. Mitte enesestmõistetav. Mitte kättesaadav. Huvitaval kombel ei ole sõnal poniria inglise keeles otsest vastet, kui just „õnnelik eit” välja arvata.
Järgige seda, mida ma selles raamatus olen kirja pannud ning kohtamas käimine muutub palju lõbusamaks ja edukamaks. Kõik naised, kellele olen neid nõuandeid jaganud, on neid proovinud ning need on toonud edu.
Seega lugege see raamat läbi. Las ma õpetan teile, kuidas olla õnnelik eit.
Võite imestada, miks peaksite geilt kohtingualast nõu kuulda võtma. See on täiesti mõistlik küsimus.
Geilt kohtingualaste nõuannete küsimine pole enam ammu midagi uut. Kleopatra ajast saadik on iga suursuguse naise kõrval olnud võluv geist usaldusisik. (Kleopatra oli ilmselgelt geigatuttav. Eeslipiima vannid? Enda saatmine Caesarile võrratusse Pärsia vaipa mähituna? Ülepakutus mürgimadudega? Kui geilik. Usaldage mind. Ei ole mingit võimalust, et ta kõik selle ise välja mõtles.)
Sellistele naistele on antud sarkastiline tiitel „gei-eit”, aga mina arvan, et miks ka mitte? Parem gei-eit, kui vanatüdruk. Ja miks mitte gei käest elualast nõu küsida? Geid on alati osanud teisi mehi ümber sõrme keerata. Alati. Isegi Vana-Kreekas olid paljud jumalad homo- või biseksuaalsed. (Minu uurimustöö kohaselt võrgutas Apollon ära nii Hymenaiose, Tessaalia kuninga Admetose, Amyclase ja tema poja Hyakinthose, Sparta kuninga; Brankhuse, Cyparissuse, Daphnise, Hylase, Iapise, Orpheuse, Parose, Phrobase, Potneiuse, Troiluse, Tymniuse, Zacynthuse, kui ka oinas-jumal Carneiuse. Pole sugugi halb tulemus, eriti kui võtta arvesse seda, et talle tehti õhtusöök alati välja.)
Minu arvamust mööda pole terminis gei-eit midagi alandavat ning ma tean, et paljud säravad naised hindavad seda kui aunimetust. Madonnat ümbritsevad alati geide hordid. Kylie Minogue on oma imago täieliku kontrolli loovutanud karismaatilisele stilistile William Bakerile, kes on temaga juba aastaid kõiki rõõme ja muresid jaganud. Mis saaks küll Grace’ist ilma Willita2, kes küll kuulaks tema muresid, kannataks koos temaga, ja peaasjalikult, kes küll annaks talle vahel valulikku nõu, mida ükski sõbranna talle anda ei julgeks? Ja isegi kohtingute kuninganna Cilla Black küsib nõu. Teda näeb harva ilma Dale Wintonita.
Lõppude lõpuks, kes siis tunneks naisi paremini kui naised ise? Nende geisõbrad loomulikult! Naised puistavad mulle südant, sest ma olen gei. Nad räägivad mulle kõigest sellest, mida nad oma sõbrannadele mitte kunagi ei räägiks. Ma tean oma sõbrannade kohta väga palju. (Ehk liigagi palju. Osa asju, mida nad on oma esimestel kohtingutel teinud, on täiesti vastuvõetamatud. On alles plikad!)
Kui jutt käib lähedastest sõprussuhetest naistega on geid kaastundlikud ja objektiivsed. Me ei võistle naistega samade meeste pärast ega ole neist endist seksuaalselt huvitatud. Me käitume just nagu katseisikud, kelle peal saab testida oma kogemusi ja ideid, ning kui asi jõuab nõu andmiseni, siis on meil teile paljugi pakkuda. Me oleme tavaliselt ka väga avatud, mis võimaldab teil jagada meiega oma intiimsemaid ja salapärasemaid fantaasiaid või kogemusi, mida te ei arutaks ühegi teise naisega, ükskõik kui lähedane ta ka poleks.
Mõelge selle peale. Ma olen ka spioon vaenlase laagris. Mehed räägivad minuga samuti. Nad räägivad mulle asju. Nad küsivad minult nõu. Nad näevad, et ma olen oma feminiinse poolega sina peal ja küsivad minult vähimaidki vihjeid, mis taeva pärast nendes naiste vanades heades, kuid põhjatutes ajudes küll ometi toimub.
Ja lõpuks tuleks mind kuulata, sest ma olen mees. Ma mõistan meeste maailma ja meeste mõtteviisi. Geina kogen ma neidsamu emotsionaalseid tõuse ja langusi, mis meestega kohtamas käimine endas naiste jaoks sisaldab ning seega on mul selge arusaam sellest, kuidas mehed mõtlevad.
Ka mina armun meestesse. Mehed on minugi südame murdnud. Kuigi mul on häbi seda tunnistada, olen ka mina käitunud minevikus nagu šovinistist siga ja murdnud südameid, petnud, võtnud inimesi iseenesestmõistetavana ja neid maha jätnud.
Seega jagan ma naiste maailma, aga ma jagan ka nende meeste maailma, keda naised otsivad. See pakub mulle palju teavet asjade kohta, mida naised kohtamas käies kogevad. Geid on nagu Vana-Kreeka sibüllid või ennustajad – me näeme mündi mõlemat poolt ja seetõttu on meil terviklikum arusaam sellest, mis toimub. Ning just nagu sibüllid, võime ka meie näha teie valesid käike ja ennustada kiirelt lähenevat katastroofi.
Kui te ei taha minu nõuandeid meeste kohta järgida, siis vähemasti kindlustab minu raamatu lugemine selle, et näete alati suurepärased välja. (Stiilist räägin ma raamatu esimeses osas.) Kuulake mind. Ärge tehke välja kõigist neist tobedatest sõbrannadest või naistest, kes ütlevad, et mängude mängimine ei too mingit edu. Ignoreerige seda vana lamedat ütlust: „Kui mina oma kaaslasega kohtusin, siis ei mänginud ma mingisuguseid mänge ja nüüd kuulub ta mulle.” Teada-tuntud fakt on see, et muusikat kritiseerivad need, kes ei oska tantsida. Need tüdrukud, kes halvustavad mängimist on tavaliselt need, kes kohtingumängust puhkavad, just nagu väljasurnud dodod puhkavad elamisest. Nad on tihtipeale nii kaua ühes suhtes olnud, et on mugavalt ära unustanud kõik riukad, millega nad oma mehe kinni püüdsid. Või on nad leppinud enda standarditest nii palju allpool asetseva mehega lihtsalt sellepärast, et nad loobusid millegi parema otsingutest ning ütlesid esimesele vastutulijale „jah”.
Teie pürgite millegi parema poole. Ning te mängite mänge, et meest leida.
„Ei armutee eal kergelt käi.”
Ei, mehed on juba sajandeid kasutud olnud.
Võib-olla tundub teile, et olete ainuke, kes eales mehe leidmisega vaeva on näinud, kuid mehe leidmise ning tema kinnihoidmise mure on sama vana kui maailm ise.
Kohtamine pole ühelgi ajastul lihtne olnud. Vaid pilguheit kõikvõimalike perioodide kirjandusse näitab, et needsamad mured, mille ees seisavad meeste otsinguil tänapäeva naised, on aktuaalsed olnud kogu ajaloo jooksul.
Shakespeare’i naised armusid alatihti valedesse meestesse ja olid sunnitud vastamata jäänud armastuse valus traagiliselt ohkama. Jane Austeni ohtrad kangelannad pidid toime tulema sobimatute põlvpükstes tüüpide järele õhkamise ning ohuga saada külge vanatüdruku nimetus, kui nad kahekümne viie aastaselt veel abielus ei olnud. Ning kui mõtlete, et olete mehe järele kaua oodanud, siis võtke teadmiseks, et Okasroosike pidi ootama sada aastat, enne kui ta prints lõpuks kohale jõudis ning teda suudlema hakkas.
Kõige silmatorkavam erinevus tänapäeval on see, et nüüdisaegne
„Will ja Grace” on Ameerika teleseriaal (1998–2006), mis jooksis NBC-s, peategelased sisekujundajast juuditar Grace Adler ja tema geisõber Will Truman (advokaat). –
