kus emad, isad, tädid, sugulased ja isegi kosjamoorid oma nina tüdrukute asjadesse toppisid.
Keskaegsete naiste saatus otsustati juba hällist ja seega ei pidanud nad selliste asjade nagu kiirkohtingutel käimise pärast muretsema. Üheksateistkümnenda sajandi Bathis külastasid naised vaid kogunemisruume, kus neile laenati oma välimuse parandamiseks valehambaid, ning siis promeneerisid nad potentsiaalsete kosijate ees, et tanu alla saada. Kuni 1958. aastani esitleti Suurbritannias debütante seltskonda astumise pidudel. Emad tõukasid neid kõrgklassi sobilike meeste abieluturule ega lubanud enne tagasi tulla, kui piisavalt hea mees leitud.
Kui tüdrukutel vedas, siis leidsid nad armastust ja pühendumist. Aga vähemalt said mehele kõik, isegi tõeliselt inetud.
Pärast Teist maailmasõda muutus kõik. Kui rahu taastati, siis oli naistele oma allaheitlikesse rollidesse tagasipöördumine vastumeelt. Nad põletasid rinnahoidjaid, magasid, kellega iganes tahtsid ja kuulutasid, et on vabad. Kuulekate perenaiste asemel olid nad nüüd iseseisvad karjäärinaised. Kavaleri/abikaasa valik ei sõltunud enam perekonna heakskiidust, vaid muutus isiklikuks valikuks. Kõige tähtsam oli aga see, et kohtamas käimine ning abiellumine käis armastuse järgi, mitte ühiskonna otsuste või perekondliku heakskiidu alusel.
Kõik oli hea, tore ja imeliselt iseseisev, kuid samal ajal hakkasid asjad vallaliste tüdrukute jaoks ka pisut keerulisemaks minema. Võimukate ja sekkuvate tädide asemel, kes sobivaid kosilasi välja nuhkisid, pidid tüdrukud nüüd kõigega ise hakkama saama. Ning seda tuli teha üksipäini, maadeldes samal ajal ülikooli, perekonna, elamispinna, karjääri, sõprade ja murega bikiinipiirkonna vahatamise pärast. Tänapäeval on asjad hoopis keerulisemad, kui lihtsalt valehammaste suhutoppimine kuurortlinna protseduuride ajal.
Aga tüdrukud, las ma avaldan teile ühe saladuse. Naised on ehk muutunud. Aga reeglid ei ole. Ja ega mehedki eriti pole.
Meid on tuhandeid aastaid ühiskondlikult kasvatatud ja seda ei ole nii lihtne unustada. Tänapäeva naine peab veidi õpetust võtma ajaloost. Möödunud aegade sekkuvad tädid teadsid mehe leidmise nippe. Need samad reeglid on juba sajandeid aidanud naistel mehi püüda.
On aeg pöörduda tagasi rohujuure tasandile. Mõelge endist, kui ühest Benneti perekonna liikmest „Uhkuses ja eelarvamuses”. Tahan, et kõigil oleks oma strateegia, mille käigus pannakse paika kindlad reeglid, millest tuleb kinni pidada. Konkurents on metsik ja armutu. Sellega tuleb kaasa minna. Tuleb ära õppida kõik nipid ning siis on võimalik leida oma härra Darcy. Vahet ei ole, kas see vaene vennike seda tahab või mitte.
ESIMENE OSA
Kuidas meest isegi enne temaga kohtumist (v)allutada?
Mehed on Marsilt, naised Veenuselt.
Ei ole. Oleme mõlemad samalt planeedilt ja tahame mõlemad samu asju.
Esiteks proovime oma saaki mõista. Meestel ja naistel on tegelikult palju ühist. Mehi on ka maha jäetud. Meestele on ka haiget tehtud. Mehi on ka ekskallimad petnud. Kui jutt käib armastusest, siis pole naised alati nõrgem sugupool. Meie, mehed, võime olla sama abitud ja kurnamiseni emotsionaalset tähelepanu nõudvad kui teie, naised.
On paar head uudist. Mehed otsivad ka kaaslast. Meie tahame ka seltsi. Ning me armume ka sama kirglikult kui naised.
Halb uudis on aga see, et me teeme seda aeglaselt. Armumine võtab meil väga kaua aega, sest meie füsioloogia ja arusaam ajastusest erineb naiste omast. Teine suur erinevus on see, et me armume ainult siis, kui usume, et see kõik oli meie idee ja oleme pannud väga kavalalt ka naise endasse armuma.
Lubage ma seletan seda ühe kiire kõrvalepõikega meeste ajutalitusse. (Me ei ole tegelikult sugugi nii keerulised. See ei võta kaua aega.)
Mehed on lihtsad olendid. Me ei ole kiviajast saati eriti muutunud. Kui jutt käib kaaslase otsinguga seotud käitumisest, siis on meestel ikka veel küllaltki primitiivse küti instinktid. Jah, te võite baaris või kontoris ringi vaadates näha enda ümber igati kombeka väljanägemisega firmasärkides ja peenetriibulistes ülikondades mehi, kuid tegelikult ei erine need isendid geneetiliselt oma eelajaloolistest esivanematest, kes läksid hommikul nuiaga relvastatult välja, seisid mammutiga silmitsi, tapsid selle ja vedasid korjuse siis uhkelt koopasse. Kõigi nende rätsepaülikondade all peituvad loomad. Lõppude lõpuks on ju 97,5 % inimeste DNAst sama, mis gorillal. (Leidsin selle teadusliku pärli ühest raamatust, mida lugesin – „Miks mehed ei oska kuulata ja naised ei suuda kaarti lugeda?”)
Nagu ma ennist ütlesin, tuleb meeste õnnelikuks tegemiseks pöörduda tagasi algtõdede juurde. Tuleb käituda nagu see mammut, keda mees kiviajal jahtis. Küti ja korilase instinkt on meestes sügavalt juurdunud – me armastame tagaajamise põnevust. Liiga kerge kättesaadavus mehi ei eruta. Lõppude lõpuks ei saatnud mammutid meestele sõnumeid ega astunud nende koopasse miniseelikus sisse lihtsalt selleks, et öelda „tsau, mis teed”, eks? Neid tuli taga ajada. Mehed lihtsalt ei taha, et nende ihaldusobjekt neile taldrikul ette kantakse. Nad tahavad tagaajamise katsumust ning vastuhakkava ja näiliselt tõrksa saagi kättesaamist, just nagu kiviaja mehedki.
Siit üks näide mehelt, kes kirjeldas mulle, kuidas tal naisega, kes talle meeldis, kõik valesti läks.
Richard, 28
„Kõik oli liiga kerge. Ma olin harjunud jahiga. Ta oli nii kena ja algusest peale nii valmis mulle vastu tulema, et see näis mulle liiga hea, et olla tõsi. Ta tõi ühel päeval mulle isegi lõuna kontorisse ja see oligi lõpu algus. Ma ei taha naist, kes vaatab mind kui jumaldav kutsikas, üleni anuv ja sõltuv, nii et nädal aega hiljem lõpetasin temaga suhte.”
Lõuna kontorisse? Oh, issake, daamid, see ei olnud nüüd küll väga mammutilik käitumine, kas pole? Mehele tööle toidu kaasapanek on veider tegevus parimatelgi aegadel, aga eriti just värske suhte puhul. Kui te just tingimata peate midagi sellist tegema, siis oodake, kuni selja taga on vähemalt kuuskümmend abieluaastat.
Põhimõtteliselt oleks Richardi sõbratar mehest ka ilma võileibade juhtumita ilma jäänud, kuna ta käitus nagu täielik puupea. Ta rikkus kõiki kohtamise reegleid. Ta arvas, et on armas, olles täiuslik, jumaldav, võileibade eest hoolitsev sõbratar. Aga ta ei olnud seda. Ta oli lihtsalt puupea.
Richardi jaoks ei olnud mingit tagaajamist, ei mingit meelierutavat teadmatust, mis lisab tärkavale suhtele vürtsi. Ta oleks pidanud pead murdma naise asukoha üle, mitte teadma, et too talle köögis käsitsi wonton’e3 valmistab. See suhe tuli mehele liiga kergesti kätte. See tüdruk oli liiga saadaval.
Teate, piigad, mehed kurdavad selle üle tihti. Te olete liiga kenad. Kui te käitute nagu jalamatt, siis kõnnivad nad teist üle ning hülgavad teid. Uskuge mind. Ma olen jätnud maha mehi, kes niimoodi käitusid. Jalamatina käitumine on nii tüütu. Mäletate Susie’t, ninakat Chelsea daami, kes võitis šokolaadiümbriste kogumisega „Big Brother’i” kuldse pileti ja sai seega saatega ühineda. Ta jumaldas oma abikaasat, kuid keeldus ühtegi tema särki triikimast enne, kui mees talle sõrmust sõrme ei pane. Mees ostis talle täiusliku, veatu, neljakaraadilise VVS1 puhtuse astmega teemantsõrmuse.
Mehi tuleb hoida teadmatuses, panna nad teist unistama ja lootma, et nad teid jälle näevad. Richardi sõbratar loovutas kogu oma võimu ja andis ilma igasuguse vastupanuta alla, just nagu iga käsku täitev sülekoer. Kui niimoodi käitute, siis kaotate mehed mängureegleid tundvatele naistele.
Seda mehed siis tahavadki. Järgmine
Hiinapärase pelmeenid. –
