enam ei mäleta.“
„Enam-vähem nii see oligi. Kahjuks kõigest ei ole kõva häälega räägitud ja enamus rahvast ei ole midagi kuulnud. Tundub selline kuiv majandusküsimus,“ jätkas Andres arutelu ja jõi oma õllekannust suure sõõmu.
Rainer baarileti taga võttis külmikust õlle ja küsis: „Mina ei ole VEB Fondist midagi kuulnud. Kas valan järgmise õlle välja, Andres?“
Andres noogutas ja jätkas. „Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi Moskvasse Välismajanduspanka Eesti ettevõtete raha, mida nad olid teeninud kaupade ekspordist väljapoole Nõukogude Liidu piire. Alustati Moskvaga läbirääkimisi raha tagasisaamise üle, aga asjad jäid venima. Ettevõtetel ei olnud enam vahendeid toimimiseks ja ähvardas pankroti oht. Selleks loodigi Riigikogu otsusega VEB Fond, et kompenseerida ettevõttetele raha, mis võimaldaks neil oma tegevust jätkata. Fondi pani raha sisse riik, kui ma õigesti mäletan, siis Eesti Panga kaudu. Eesti Pank alustas läbirääkimisi Vnešekonombankiga. Sealt on pärit ka nimi VEB Fond. Mõned aastad tegeleti probleemiga, aga raha fondi kontole ei laekunud. Ühel ilusal päeval teatas Moskva Välismajanduspank, et nende arvel enam raha ei ole.“
„Kuidas on võimalik, et ühel päeval arvel lihtsalt raha ei ole?“ imestas Rainer.
„Keegi, kellel oli piisavalt volitusi, võttis selle ilmselt välja,“ vastas Andres ja jätkas: „See oli väga professionaalne ja keeruline skeem. Sellest on kirjutanud Toomas Kümmel terve raamatu, mille nimi on „Isamaa rüüstajad“. Minul ei ole olnud kahjuks aega sellega põhjalikult tutvuda. Need, kes on lugenud, nimetavad seda põhjalikuks süüdistuskokkuvõtteks, millega võiks kohtusse minna.“
Andres jõi oma esimese kannu tühjaks ja võttis Raineri valatud uue ette. „Nüüd küsin teilt, kui suur summa oli VEB Fondi suurus, mis Moskvasse kinni jäi ning lõpuks haitus?“
„Mulle meenub, et sel ajal oli Eesti Panga president Siim Kallas. Kas see on Siim Kallase ja Eesti Panga 10 miljoni dollari lugu?“ küsis Rainer, äratundmisrõõm silmades säramas.
„Minu meelest oli see suurem summa ja Siimu 10 miljonit hoopis teine lugu,“ ütles Verner. Ta mõtiskles, sügas lõuga ja tegi oma pakkumise. „Ma pakun, et see oli 65 miljonit dollarit.“
„Nii palju?“ imestas Rainer.
„Valed vastused. Keegi ei saanud 10 protsendi eksimispiiri lähedalegi,“ naeris Andres irooniliselt ja jätkas. „Sõbrad, see oli 265 miljonit Ameerika dollarit.“
„Mida kuradit, nii palju!“ imestas Rainer.
„Nüüd ma saan aru, kust mõne mehe raha on tulnud, et Eesti tööstust erastada,“ noogutas Verner mõistvalt.
„Selle tõestuseks, et Kümmel oma raamatus jama ei aja, oli raamatu kiire lõppemine poodides. Nimelt kui raamat müüki tuli, ilmusid poodi viisakad lipsudes noormehed ja ostsid kes kaks, kes viis raamatut korraga. Terve tiraaž osteti Tallinnas paari päevaga ära ja maakohtadest, kuhu see jõudis, umbes nädalaga. Kuulsin Kümmeli käest, et lisatiraaži tegemisega oli pidevalt probleeme ja lõpuks jäigi see ilmumata. See kõik näitab, et asjal pidi tõsi taga olema.“
„Keda see raamat põhisüüdlaseks peab?” küsis Rainer.
„Loomulikult eelkõige Siim Kallast ja toonast Eesti Panga juhtkonda. Teiseks seltskonnaks, kes korralikult pappi tasku toppis, oli tollane peaminister Tiit Vähi ja tema lähikondlased. Kolmas seltskond oli teatud kommertspankurid, kes kahe esimese seltskonnaga kokku mängisid ja skeeme aitasid korraldada. Rohkem nimesid ja detaile soovitan raamatust lugeda, kui te selle kuskilt kätte saate.“
„Ma saan aru, et Siim Kallas on mingeid sulitempe teinud, aga mis sellel kõigel Pronkssõduriga pistmist on?“ küsis Rainer.
„Väga lihtne ja otsene seos. 1999. aastal oli Reformierakonna esimees Siim Kallas ja tema võitluskaaslased Eesti Panga päevilt erakonnas juhtivatel positsioonidel. Kümmel ja veel mõned inimesed kogusid juba materjale VEB Fondi kohta, aga neil ei olnud piisavalt materjali kohtus võidu tagamiseks. Kõik kahtlased pangatehingud käisid kõigepealt Moskva panga kaudu. See tähendab, et dokumentide originaalid on Moskvas ja seega ka piisav süüd tõendav materjal samuti. Moskvas olevad dokumendid on otsesed tõendusmaterjalid, mitte kaudsed nagu Kümmeli omad. Nüüd oli vaja Moskvast saata ainult sõna Siimule ja ta äripartneritele. Kui Pronksmeest puudutatakse või viiakse kuhugi mujale, lekitame dokumentide koopiad ajakirjandusse. Kui hiljem vaja on, leitakse panga arhiivist üles ka kõik originaalid. Kas pole tõhus vahend vajalike tulemuste saavutamiseks ja võimalik seletus, miks Reformierakond Pronkssõduri teemas 1999. aastal just nii käitus.“
„Miks praegune Reformierakonna esimees Ansip on nõus Pronkssõdurit eemaldama?“ küsis Rainer.
„ Ega ma Ansipi sisse ei näe, kuid võin oletada kaht põhjust,“ esitas oma arvamust Andres. „Esiteks oli see populistlik trikk valimisteks, et hääli koguda. Pronkssõduri äraviimise propagandaga tahtis ta üle võtta Isamaa ja Res Publica Liidu valijate hääli, mis ka paljuski õnnestus. Ilmselt tuli selline edu ka Ansipile üllatusena ja sellise mandaadiga käib kaasas ka kohustus. Teiseks, kui on vaja täita kohustust, säilitamaks isiklikku populaarsust, on see esmane ja kaalub üles võimalikud jamad, mis võivad tekkida erakonna auesimehe Siim Kallasega. Lisaks on Reformierakonnas peale kasvanud uus põlvkond, kes ei ole selle aja otsustega seotud ja võib-olla ei teagi midagi tol ajal juhtunust.“
„Ma usun sellist Ansipi käitumist küll. Nad olid eelmises valitsuses Edgariga paras paar, oma perse ja bisness olid kõige lähemad asjad,“ kinnitas Verner Andrese sõnu ja lisas: „Tants Tõnismäel Pronkssõduri ümber oli enamiku eestlastest valijaid tõeliselt vihale ajanud ja propagandas initsiatiivi ära andmine Isamaa ja Res Publica Liidule oleks võinud anda 10 kohta Riigikogus isamaalastele juurde. Sellisel juhul oleks Keskerakond võitnud kindlalt valimised ja teise koha peale oleks olnud fifty-fifty rebimine.“
„Mis te arvate, kas Ansip laseb Tõnismäel platsi puhtaks teha?“ küsis Rainer.
„Mina arvan, et teeb küll. Protsess on juba alanud.“ arvas Verner.
„Mina arvan , et pigem teeb kui ei tee. Ainult ei tea, kui kaua see aega võtab. Rahva surve on tugev, nagu ma just ütlesin. Määramatust ja venitamist võib tekitada Venemaa surve, aga rahva surve on ilmselt olulisem. Mõtlen, et populaarsus on olulisem.“
Siis sisenesid baari kaks daami, kes töötasid lähedal asuvas kontoris ja olid samuti püsikliendid. Naised tellisid kokteilid ja võtsid samuti baarileti juures istet. Mehed vahetasid teemat, sest neid daame poliitika eriti ei huvitanud.
Naised lahkusid umbes tunni pärast ja mehed olid jälle kolmekesi. Andrese ühest õllest oli saanud juba kolmas-neljas ja Verner oli niigi juba paari õllega ees. Verner hakkas juba vindiseks jääma. Jutt kandus jälle vaikselt poliitikasse ja Verneri avaldused Öise Vahtkonna, tiblade ja Keskerakonna suhtes muutusid aina bravuurikamaks.
Andresele hakkas see juba nalja tegema ja ta otsustas Vernerilt küsida: „Mida kuradit sa seal Keskerakonnas ikka edasi istud, kui sa neid nii räigelt sõimad ja valimistel Isamaaliidule oma hääle annad?“
„Juhtkond ongi meil kõik altkäemaksuvõtjad ja täielikud tõprad eesotsas Edgari endaga. Kas ma ei või siis kiruda? Ma olen nii mõnelgi räpasel asjal ligidal olnud,“ raius Verner endiselt edasi.
„Sa ei vastanud küsimusele. Sa ei soovi vist väga sellest rääkida, või ei tahagi sa sealt ära tulla,“ torkis Andres Vernerit tagant.
„Tegelikult tahan ära tulla küll, aga
