oli jagelemine mingi Pikaro poisiga Kaubamaja juures. Ühesõnaga, rusikad läksid käiku ja kokkuvõttes sai vist Kalev Rebane peksa,“ alustas Andres Raineri küsimusele vastamist.
Andrese vastusele sekkus vahele jälle Rainer: „Ekspressis kirjutati sellest midagi, igavene pikk jama oli.“
„Ekspressi jutu järgi räägin minagi,“ alustas Andres oma juttu uuesti. „Rebane istus vahelduva eduga kongis, sai välja ja pandi Pikaro poiste poolt uuesti mõneks päevaks kinni. Võib olla tõesti noris vale tüübiga tüli, aga ebaproportsionaalne reageerimine oli see igal juhul ühe tänavakähmluse kohta. Lõppuks pidi asi juba kohtusse minema, kui äkki saabus ootamatu kokkulepe Pikaroga ja kriminaalasi lõpetati. Mis te arvate, mida isand Kalev Rebane järgmine päev pärast krimmasja lõpetamist tegi?“
„Astus Isamaaliitu,“ arvas Verner.
„Täpselt nii, kirjutas avalduse erakonda astumiseks,“ vastas Andres ja jätkas. „Algul tahtis ta erakonda IT vallas aidata. Eriti huvitasid teda andmebaasid. Sel teemal tal erilist edu ei olnud. Pärast mõningast vaikust ilmus ta välja tõelise lipulehvitaja rahvuslasena. Endine soliidne ärimehesoeng oli asendunud skiniliku kiilaspeaga, rahvuslipp ühes käes ja õllepudel teises. Res Publicaga ühinemise üritusel pillas ta saalis kaamerate ees viinapudeli põrandale. Ühesõnaga, tegeles erakonda ja rahvuslust kompromiteeriva tegevusega, kui kaamerad ligi olid. Kuhu kaameraid ei olnud loota, seal ei olnud kunagi ka Kalev Rebast. See on igal juhul näide mõjutatud inimesest, kuigi mõjutamine toimus hoopis teisipidi, kui sinu puhul, Rainer.“
„Kuule Andres, ära hakka mind võrdlema selle klouniga. See vend on täielik naljanumber,“ vihastas Verner kergelt Andrese peale.
„Oled sa kindel, et sinust ka ühel hetkel, kui kellelgi on väga vaja, klouni ei tehta,“ valas Andres õli tulle.
„Kelleks sa mind pead? Kas ma näen väga klouni moodi välja sinu arust?“ küsis Verner.
„Okei, klouni moodi sa ei ole ja Kalev Rebase sugust klouni ei ole sinust ka mõtet teha. Sinuga on võimalik teistsuguseid vigureid korraldada. Näiteks Kaitseliiduga seoses. Palutakse mingit infot, palutakse mõni väike, kuid oluline asi tegemata jätta,“ pakkus Andres võimalusi, kuidas Vernerit mõjutada saaks.
„Kurat, kelleks sa mind pead? Ma olen sõjaväelasena vande andnud ja sellest ma ei tagane,“ jätkas Verner enda kaitsmist. „Sõjaolukorras laseksin need pakkujad kohe kohapeal maha.“
„Aga kui ei ole sõjaolukord?“ küsis Andres edasi.
„Riiki ma reetma ei hakka. See on selge.“ Verner jäi hetkeks mõttesse, jõi suure sõõmu õlut ja jätkas: „Tegelikult on su jutus, Andres, väike iva sees. Tõesti ei hakka ma mõne tühise asja pärast rambodega võitlema, vaid proovin kuidagi välja ujuda. Aga see on kindel , et põhimõttelistes küsimustes ma liimile ei lähe.“
„Tegelikult ei tea kunagi, kuidas elu või mustad jõud sulle olukorra ette mängivad. Kas sa ei arva, et kõige parem oleks selliste situatsioonide ennetamiseks ja lõputu ebamäärase olukorra lõpetamiseks nii-öelda kapist välja tulla,“ pakkus Andres Vernerile võimalikku lahendust.
„Sa mõtled, et ma pean tegema enda vastu politseisse avalduse?“ küsis Verner Andreselt vastu.
„Mitte ilmtingimata. Sa võid näiteks pakkuda Eesti Ekspressile intrigeerivat materjali, mida sinu lugu ju on. Kui materjal on ilmunud, siis organid ise otsustavad, kas algatavad mingi menetluse või ei. Aga sa pead tegema seda oma nime all, sest muidu sa ei saa endale avalikkuse kaitset,“ tegi Andres Vernerile ettepaneku edasiseks toimimiseks.
„Oled sa kindel, et see mind aitab?“ arutles Verner edasi oma olukorra üle. „Miks sa arvad, et need kapid jälle välja ei ilmu, seekord juba kindla eesmärgiga mind koos betoonkingaga Männiku või Harku karjääri ujuma viia.“
„Vaata, kui see artikkel on Ekspressis ilmunud ja sa näiteks talvel libedaga tänaval oma nina lõhki kukud, arvavad paljud, et tegelikult tõukasid sind Keskerakonna käsilased.“ Andres mõtles hetke ja jätkas: „Teiseks, kui sa tuled Keskerakonnast ära ja astud meie liikmeks, pakub ka see sulle pikemas perspektiivis kaitset. Kui avalikkus on juba teema unustanud ja sind peaks keegi hiljem ründama, oleks meil võimalik asi jälle avalikkuse ette tirida ilmselt poliitilistel põhjustel rünnakuna. Veel rohkem annaks sulle kindlust, kui sa leiaks Keskerakonnast veel inimesi, kes oleksid nõus neile tekitatud luukered kapist välja tooma. Saad aru, siis ei lange kogu löögi raskus sinule ja kõigi nende inimeste karistamine oleks praktikas raskesti teostatav.“
„Sa suutsid mind paljuski veenda, aga ma pean kõik detailselt läbi mõtlema. Uisapäisa tegutseda ei tohi,“ vastas Verner mõttesse vajunult.
Pärast pikka kuulamist sekkus vestlusesse Rainer oma küsimusega: „Päris jube värk. Mis sa, Andres, arvad, kui palju on Eesti ühiskonnas selliseid manipuleeritavaid inimesi?“
„Palju ja erinevatel põhjustel. Äriliselt tekkinud luukered, valest kohast rahalaenamise kaudu tekkinud sõltuvused, isikliku elu pinnal tekkinud kompromiteerivad materjalid ja nii edasi. Muuseas, mulle on ka pakutud soodsalt raha täiesti suvaliste vene meeste poolt suvalises baaris, kuhu olin läinud lõunast kohvi jooma. Sama mees tegi mulle pakkumise veel teist korda paar kuud hiljem ühes teises kohas. Ma olen sellistest pakkumistest kuulnud ka paarilt teiselt inimeselt, kes on ka poliitikaga seotud.“ Andres võttis lonksu õlut ja jätkas: „Nüüd läheks kõige olulisema grupi juurde. Kõige ohtlikumaks jamaks meie ühiskonnas pean KGB toimikuid, mis viidi Moskvasse. Mäletate, 90-ndate algul pakuti võimalust avalikult üles tunnistada koostöö KGB-ga. Seda tegi suhteliselt väike hulk kaastöölisi, 10–20 % tegelikust kaastöötajate ja seotud isikute ringist. Probleemiks ei ole riigi julgeoleku seisukohalt selline endine agent, kes hetkel on müüja, autojuht või ehitaja. Probleemiks on need endised KGB kaastöölised, kes töötavad riigiasutustes, ilmselt mitmedki neist väga kõrgetel ametikohtadel. KGB-ga koostöö avalikuks tulemine tähendaks kindlasti prestiižse töökoha kaotust ja ka olulist sissetulekutest ilma jäämist. Vähemalt alguses kindlasti.“
„Kuidas Moskva neid inimesi mõjutab? Minu teada on Venemaa kuulutanud KGB arhiivid salajaseks ja andmeid ei avalikusta,“ küsis Rainer edasi.
„Sedan’d küll, aga võimalusi on mitmeid. Näiteks leitakse sõnakuulmatu inimese kohta kuskilt pööningult endise, tänaseks surnud KGB töötaja kätte juhuslikult jäänud toimik. Teine variant: keegi vene ajaloolane on saanud oma uurimistöö läbiviimiseks loa uurida Moskvas paiknevat Eesti KGB arhiivi ja leidnud sealt dokumente Eesti kõrge riigiametniku seotusest KGBga. Loomulikult on tal olemas ka dokumendi koopiad. Kompromiteerivate materjalide avalikustamiseks, kui vaja, leitakse ikka võimalusi. Veel on võimalik võltsida arhiividokumente nende Eesti ausate kõrgemate riigiametnike kohta, kes on muutunud Vene võimudele tülikaks. Tekib segane olukord, kus meie siin ei saa midagi vastu väita, sest arhiiv ei ole meie käes. Ametlikult saab kõik materjalid nimetada tõestamatuteks ja ilmselt pahatahtlikuks laimuks, aga plekk on inimesel juba küljes ning vandenõuteoreetikud, foobikud ja kollane ajakirjandus madistavad soppa loopides mõnuga. Halvimal juhul võib viia see ametniku tagasiastumiseni, sest ta närvid lihtsalt ei pea vastu. Või jääb ta küll tööle, aga temaga suhtlevatele inimestele võib sisse jääda alateadlik kahtlus ja selle ametniku töö ei pruugi olla enam nii efektiivne.“
„Kas sa tead inimesi, kelle kohta niisuguseid jutte käib?“ küsis Rainer.
„Selline vihjamine on libe tee. Nagu ma just ütlesin, asjal on kaks poolt.“ Andres kaalutles, kas minna jutuga edasi või mitte, kuid siiski jätkas. „Agente oli kõigis ühiskonna kihtides, aga kindlasti oli sidemeid paljudel endistel miilitsatel. Verner, sinu vihatud koduerakonna
