Sa tead küll: kui sita sees songid, jääb olenemata eesmärkidest ikka sitahais juurde. Sa võid rahulikult meile siin omas ringis asjad südamelt ära rääkida.“ Andres võttis taskust raha ja pöördus Raineri poole. „Vala meile veel ühed õlled, siis on Verneril kergem südant puistata.“
„Olgu, ma natuke räägin,“ vastas Verner, ohkas ja võttis suure sõõmu õlut. „Algul, nagu ütlesin, uskusin ma täielikult Keskerakonna ideedesse. Pika peale hakkasin aru saama, et sõnad ja teod eriti kokku ei lähe. Vennikesed on ikka tõelised aferistid ja pappi topitakse väga korralikult tasku. Papi küsimise meetodid on ülimalt nahaalsed. Ma nägin seda kõike ise pealt, kui linnaosavalitsuses töötasin. Ühte asja peab siiski Keskerakonna kiituseks ütlema. Nad annavad oma liikmetele tööd ja selle koha pealt hoolitsevad oma inimeste eest. Ma olen saanud vahetevahel firmale tellimusi ja see linnaosavalitsuse töökoht oli ka tasuv.“
„Nii et majanduslik huvi Keskerakonda astumisel oli ka olemas,“ küsis Andres.
„Mingil määral oli. Mul oli üks probleem oma vana firmaga, mis vajas lahendust. Lootsin saada poliitilist tuge ja mingil määral saingi. See tugi ei olnud piisav ja kokku võttes võib öelda: asjad läksid, nagu läksid. See on pikk jutt. Sellegipoolest võin teha ühe üldistuse. Keskerakond aitab oma inimesi probleemide lahendamisel küll, aga alati poolikult. Kunagi ei klaarita probleemi lõplikult ära. Tundub nagu kõik hakkaks minema õiges suunas, aga siis äkki hakkab asi venima. Tükk aega toidetakse sind lootustega, siis antakse sulle väike raasuke ja jälle tuleb venimise periood. Sinust tehakse sõltlane, nagu narkomaan süstla otsas. Sa teed nende meeleheaks igasugu asju, mida nad soovivad, et oma järgmist raasukest või doosi kätte saada. Seda tehakse erinevatel tasemetel ja erinevate inimestega, tihti ka väga prominentsetega. Viimane näide tundub kujunevat jalgpallur Andres Operi jalgpallikooliga. Maa eraldamise tingimuseks oli erakonda astumine, valimisnimekirjas osalemine ja miljon krooni. Pärast lubati linna tuge ehitamisel ja planeeringute kaitsmisel. Eks me näe, kas staadion ja kõrvalehitised on 2009. aastaks valmis, nagu lubatud. Mul on alust kahelda.“
„Sa tahad öelda, et Keskerakonnas on pantvangis oma erahuvide tõttu palju prominentseid inimesi, kellel ei ole tegelikult mingit ideoloogilist seost parteiga,“ küsis Andres.
„Kas nüüd palju, aga omajagu küll,“ vastas Verner.
„Kas sa oled oma erahuvide tõttu ise ka Keskerakonna pantvang?“ küsis Andres.
„Mina ei ole erahuvide pantvang. Need tööd ja võimalused, mis mulle praegusel hetkel tilguvad, ei ole seda alandust väärt. Asi on palju keerulisem,“ vastas Verner.
„Kas linnaosavalitsuses pandi sind tanki, nii et nüüd on üks kena hiilgavate silmadega luukere sul kapis? Et kui soovid erakonnast lahkuda, siis näidatakse seda sulle ja sa ei tahagi enam? Keskerakonna vanadel miilitsatel on praegugi sidemeid uurimisasutustes ja nad näitavad, kui kiiresti sulle hakkab vangimaja paistma. On mul õigus?“ küsis Andres mõtlikult.
„Põhimõtteliselt tehti nii jah. Oli üks tehing, mida ma esialgu ei pidanud eriti kahtlaseks. Lihtsalt väike skeem, et natuke teenida. Pärast, kui asjale pihta sain, oli juba hilja. Siis tuli veel asju, aga ma ei taha sellest rääkida. Lõpuks läksin vabatahtlikult töölt ära. See jama viskas täielikult kopa ette. Tegelikult ma ei tohiks üldse sellest rääkida.“ Verner ohkas ja võttis mehise lonksu õlut.
„Kuule, Verner, mõtle rahulikult järele, äkki ei olegi see luukere nii suur ja kole. Võib-olla joonistati sulle tunduvalt suurem koll, kui ta tegelikult on,“ arutles Andres edasi.
„Ma olen selle üle mõelnud. Võib-olla tõesti ei olegi nii suur. Jama tuleb tehingu avalikuks saamisel igal juhul, aga kas vangimajani jõuab, ei ole kindel. Peab veel arvestama, et neil on teisigi meetodeid, kuidas inimesi mõjutada. Ma toon ühe näite. See pani i-le punkti.“ Verner otsis taskust rahakoti ja ütles Rainerile: „Vala mulle ja Andresele klaasike brändit. See jutt, mida ma nüüd räägin, vajab kangema kraamiga loputamist.“
„Ma ei tea, homme on siiski tööpäev,“ ebales Andres Verneri pakkumise peale.
„Võtad ja kõik. Ise lasid oma küsimustega džinni pudelist välja,“ käratas Verner ning rahunes, kui Andres nõustuvalt noogutas ning jätkas oma lugu: „Mul oli juba enne linnaosavalitsusse tööle minekut vastuolusid erakonna ametliku kursiga. Linnaosavalitsuses töötades hakkasin ma koosolekutel kritiseerima erakonna juhtide ja juhtivate linnaametnike poliitilist kurssi. Enne kohalikke valimisi ühel koosolekul, kus oli ka palju lihtliikmeid, kutsusin erakonna juhte oma sõnadest tegudega kinni pidama. Kutsusin erakonda üles muutustele ja võitlema populismiga. Sain sisehääletusel erakonna valimisnimekirjas suhteliselt kõrge koha. Mõned päevad hiljem kutsuti mind erakonna kontorisse kohvile ja paluti mitte kunagi enam selliseid avaldusi teha. Kui ma küsisin irooniliselt, et kas meil ei olegi demokraatlik erakond, soovitati mul oma kandidatuur kohalike valimiste nimekirjast isikliku avalduse põhjal maha võtta. Ma keeldusin. Mul oli reaalne võimalus saada volikogusse valitud, sest linnaosavalitsuses töötades olin suhelnud ja abistanud reaalselt paljusid inimesi. Ma arvan, et pärast juhtkonna väljavihastamist ei soovitud minu valituks saamist linnavolikokku. Nad said aru, et ma ei ole aferist ega ka loll ahv, kes hääletab volikogus pastaka värvi järgi ega mõtle hääletuse sisule. Nad said aru, et ma võin oma peaga mõelda ja see tähendaks, et nad ei suuda mind täielikult kontrollida. Võib-olla nad arvestasid ka võimalusega, et vastuolude suurenemisel võin kellegi teise poole üle minna. Ei tea, mida nad täpselt mõtlesid. Järgmine päev helistati mulle ja küsiti, kas olen juba isikliku avaldusega teel. Vastasin, et ma ei kirjuta sellist avaldust. Vastuseks öeldi: kahju küll, aga kella viieni õhtul on mul selleks aega.“
„See on päris jõhker surve. Meil antakse niimoodi aega erakonnast väljaastumise avalduse kirjutamiseks, kui keegi on saanud mõne tõelise sigadusega hakkama. Kui mingid huvigrupid tahavad kellegi positsiooni valimisnimekirjas muuta, tehakse seda juhatuse koosolekul enne nimekirja lõplikku kinnitamist. Sinu puhul tundus viimanegi positsioon kellegi väga närvidele käivat,“ lõikas Andres Verneri jutule vahele.
„Ilmselt küll, aga kuulake edasi,“ jätkas Verner oma juttu. „Sama päeva õhtul käisin siit baarist läbi, sain paari inimesega kokku ja jõin mõned õlled. Hakkasin umbes kella üheksa paiku siit kodu poole minema. Tee ju teate, et mu koduteele jääb park.“
Mehed noogutasid ja kuulasid Vernerit edasi.
„Seal pargi juures peatus minu ees üks must džiip. Esiuksest tuli välja üks turske mees ja avas tagaukse. Ma ei osanud midagi halba aimata. See mees astus mulle tee peale ette ja palus mul viisakalt, kuid samas ühemõtteliselt istuda auto tagaistmele. Isiklikku relva mul kaasas ei olnud. Ei uskunud, et asjad võivad nii teravaks minna. Paljakäsi ei olnud mul mingit võimalust vastu hakata, ega relvagagi vist oleks olnud. Kõik tuli nii ootamatult, et kui oleksin hakanud relva õngitsema, siis oleks ta mu ikkagi enne rajalt maha võtnud. Istusin autosse ja välja tulnud mees istus ka tagaistmele minu kõrvale. Sees istuv mees ütles mulle, et sina oledki see, kes inimeste viisakaid palveid kuulda ei võtta. Mõlemad mehed olid venelased, aga rääkisid päris head eesti keelt. Kolmas mees rooli taga ei teinud kordagi häält. Taga istunud mees andis mulle kirjutusaluse valge paberiga ja palus mul lõpuks kandideerimast loobumise avaldus ära kirjutada. Mis mul üle jäi, kirjutasin. Mees vaatas paberi üle, noogutas ja ütles: „Korras.“ Siis ütles, et viivad mu koju, ei taha viivituse pärast mu aega raisata. Hetk hiljem lisas, et kui neil järgmine kord on põhjust mind peale võtta, ei vii nad mind enam koju, vaid mõnda looduslikult kaunisse kohta veekogu äärde.“
„Uskumatu, see on ju praktiliselt inimrööv,“ sekkus juttu Rainer. „Täielik kantide võte 90. aastate alguspoolelt.“
„Tõesti väga jõhker võte, eriti veel poliitilise erakonna poolt.“ Andres võttis lonksu õlut ja jätkas:
