teine Sergei. Mehed pidasid ennast tõesti viisakalt üleval ega olnud liiga pealetükkivad. Lauast käis aeg-ajalt läbi teisigi sellest seltskonnast ja kui mõni prooviski vähe pealetükkivamalt käituda, tegi Aleksandr märkuse, et on kokkulepe viisakad olla. Teised kuuletusid vastuvaidlematult. Jutt käis natukene kohalikust elust ja oludest, aga peamiselt koosnes tavalisest kõrtsiflirdist. Mehed tõid pidevalt baarist jooke juurde, millest nad enamiku ise ära jõid. Paari tunni pärast oli seltskond juba tugevalt purjus. Siis otsustaski Eve meeste kohta natuke täpsemalt küsida.
„Aleksandr, ma ei ole küsinudki, kust kandist sa pärit oled,“ küsis Eve.
„Mis siis, on see oluline?“ küsis Aleksandr.
„Ma mõtlesin, et oleme mõnusalt juba tükk aega juttu ajanud, sinasõprust joonud, aga ma ei teagi kust kohast sa pärit oled,“ vastas Eve Aleksandrile sügavalt silma vaadates.
„Olgu peale. Ukrainast olen, Sevastoopoli kandist. Rahvuselt olen venelane, mitte ukrainlane.“
„Kas te kõik olete Ukrainast pärit?“ päris Eve edasi.
„Ei, igalt poolt, aga peamiselt Venemaalt. Tulime siia objektiga tutvuma ja mais tuleme tööd tegema. Kuule, siis võiks jälle kokku saada. Kas sa mulle telefoninumbri jätad?“
„Jätan, ma otsin pärast jope taskust visiitkaardi,“ vastas Eve ja küsis edasi. „Nii et tulite töökaaslastega lihtsalt pärast objektiga tutvumist, kõik nagu üks mees pidu pidama.“
„Ei mitte päris kõik. Siia tulid umbes pooled, osa läksid kaugemale linna peale hulkuma, mõned ei võta eriti napsi, need läksid juba magama. Me ööbime siin nurga taga hotellis Hotell 53. Küsisime, mis siin lähedal veel lahti on ja kus saaks piljardit mängida. Siin me nüüd olemegi.“
„Ma vist arvasin ära, kes te olete,“ naeratas Eve kergelt vindise inimese kombel ja jätkas pärast pausi: „Te olete need Ukraina keevitajad, kellest ajakirjanduses pidevalt räägitakse.“
„Kas ma näen keevitaja moodi välja?“ küsis Aleksandr edasi.
„Ma ei tea. Ma ei tunne ühtegi keevitajat. Ma arvasin, et keevitajad on suured ilusad musklis mehed, kes hoiavad raskeid rauatükke ühes käes ja teisega proovivad neid mingi keerulise aparaadiga suure metallikolaka külge sulatada,“ itsitas Eve koketeerivalt.
„Me ei ole keevitajad,“ naeris Aleksandr Eve jutu peale.
„Millega te siis tegelete?“ küsis Eve edasi.
Aleksandri silmadesse tekkis äkki valvsus. Ta muutus äkki täiesti kaineks, aga see kestis ainult hetke. Siis ta naeratas laialt ja patsutas Evet usaldavalt.
„Me oleme spetsialistid. Mis spetsialistid, ei saa ma sulle öelda. Meil on töölepingus niimoodi kirjas. Saad aru, ärisaladus. Ära rohkem päri, jääd noorelt vanaks. Mul oleks nii kahju, kui sinusugune kena tüdruk jääb noorelt vanaks.“ Aleksandr kummardus Eve poole ja sosistas talle kõrva. „Mul on tunne, et ma ei kannata maini välja, et sinuga klubisse tantsima minna. Teeme siin kohe ühe tantsu, kuigi ma saan aru, et see ei ole just tantsuklubi.“
Eve nõustus ja nad läksid tantsima. Nad tantsisid ja rääkisid veel poolteist tundi. Lõpuks tundis Piret, et tal on sellest seltskonnast villand ja kokteilid hakkasid ka südant läikima ajama. Ta tegi Evele ettepaneku vaikselt minema minna. Eve nõustus. Nad tellisid igaks juhuks takso, et vältida tüütuid kojusaatjaid, kuigi tegelikult polnud kummagi kodutee pikk.
Selles suhtes oli neil õigus. Saatjaid ja lehvitajaid jätkus neil trepilegi.
KOOSOLEK SPACECOMI KONTORIS
Oli reede, 20. aprill 2007. Venemaa kodanik Vitali Gerassimov istus oma kabinetis ja uuris venekeelset pressi nii paber- kui ka netiväljaannetest. Lisaks olid tal laual Tallinna Venemaa saatkonna poolt koostatud eestikeelse pressi vene keelde tõlgitud ülevaated.
Vitali Gerassimov elas Eestis alaliselt tähtajalise tööloa alusel. Ametlikult oli ta tööl raudteefirma Spacecom koordineeriva logistikuna, koostegevustes Severtransiga. Ta oli nii-öelda Severtransi esindaja. See töökoht oli kattevari tema Eestis viibimisele ja põhjendas ka tihedat liikumist Venemaale ja tagasi. Samuti ka tihedat suhtlemist Tallinna Venemaa saatkonna majandusatašeega. Vitali oli 38-aastane, luureohvitseri haridusega ja eriväljaõppega rahutuste ning diversiooniaktide korraldamisel. Ametlikult oli ta töötanud FSBs ainult neli aastat üheksakümnendate keskel ja siis suundunud ettevõtlusse. Tegelikult oli ettevõtlus ainult kattevari. Ta oli väärtuslik agent, kellel olid kogemused juba teist Tšetšeenia sõda ettevalmistavatest diversiooniaktidest. Kuna tal oli lai silmaring ja ka tegelikud kogemused ettevõtlusest, ei tundunud ta üldse kahtlane.
Täna lõuna paiku oli tal kohtumine kahe mehega, kes elasid alaliselt Eestis ja olid tema käsualused. Mõlemad mehed olid profid ja veendunud Venemaa huvide eestvõitlejad ilma palgatagi. Varasematest kohtumistest oli Vitalil kogemus, et nad on konstruktiivsed ja plaanide tegemisel üksteist täiendavad. Õhkkond oli alati kollegiaalne, kuigi käsuliini olemasolu keegi neist hetkekski ei unustanud. Kohtumine toimus Spacecomi kontoris Vitali Gerassimovi kabinetis.
Esimesena saabus Igor Mogilnõi. Ta oli 45-aastane, tugeva kehaehitusega, 190 cm pikk läbitungiva silmavaatega mees. Ta pilk ja perekonnanimi läksid kokku tema olemusega. Ta oli tapnud üsna palju inimesi. Esimesed ohvrid olid pärit perestroika ajast, kui ta oli Riia OMON-is rühmaülem ja käis hävitamas Eesti, Läti ja Leedu piiripunkte enne nende riikide taasiseseisvumist. Pärast Balti riikide iseseisvumist muutis ta identiteeti ja asus elama Eestisse. Eestis oli ta läbi viinud üksikuid operatsioone, aga peamiselt käis vastavalt vajadusele Venemaal ja teistes SRÜ riikides oma märga tööd tegemas. Tavaelus paistis ta tüüpilise vene väikeettevõtjana, kellel oli väike metallitööde firma, mis ei idanenud ega mädanenud. See firma asus Balti jaama taga ühe vana sõjatehase garaažis. Seal töötas paar joodikust vene selli, kes ei viitsinud eriti tööd rabada. Nende eesmärk oli saada õhtuks nina täis ja kui kõht ka veel täis oli, siis polnudki rohkem õnneks vaja. Firma põhitegevus oli metallaedade ja – uste valmistamine. Igoril oli ainult üks viga. Ta sattus aastas korra või kaks kolme- või neljapäevasesse joomatsüklisse. Siis seletas ta liiga palju ja kippus oma oskusi näitama. Ükskord oleks politsei ta peaaegu arreteerinud, kuid ta sai pärast kähmlemist jooksu.
Järgmisena saabus Andrei Batjuk. Ta oli 45-aastane, keskmise kehaehitusega, sportliku välimuse ja sõbraliku olemisega mees. Tal oli luureohvitseri haridus. Ta oli teeninud Saksa DV-s KGB vägedes ja pärast Berliini müüri langemist toodud üle Eestisse. Vahetult enne Nõukogude Armee vägede lahkumist Eestist 1994. aastal lasti ta erru ja jäi siia resideerima. Andrei oli samuti suundunud eraettevõtlusse. Ta oli ühe turvafirma, ühe õigusbüroo ja laenukontori juhatuse liige. Ta oli neis ettevõtetes sisuline juht, kuigi hoidis avalikult natuke tagaplaanile. Tema põhiülesanne oli informatsiooni kogumine, projektide rahastamine ja vajalike inimeste suhteliselt pehme mõjutamine. Ta oli seltskonnast ainukene, kes rääkis eesti keelt. Seda küll tuntava aktsendiga, aga muidu suhteliselt puhtalt.
Tänane kohtumine oli erakorraline, sest pikalt planeeritud tegevuskavasse tuli teha ilmselt korrektiive. FSB analüütikud ja informaatorid Eesti valitsusringkondadest viitasid võimalusele, et on tekkinud viiekümneprotsendiline tõenäosus Pronkssõduri eemaldamisele Tõnismäelt enne 9. maid. Tegevusi ja ettevalmistust tuli forsseerida ning tegevuste raskuskeset suunata rohkem kohalikele tegelastele, sest kõiki varem planeeritud gruppe ei olnud Venemaalt ja teistest SRÜ riikidest võimalik nii kiiresti kohale tuua. Esialgsetel andmetel oli võimalik Eestisse tuua viie päeva jooksul umbes 50 % varem ettevalmistatud kaadrist.
Sellise olukorra tekkimises oli süüdi pärast
