suhtes. Mis puudutab kursusekaaslasi, siis nad tõesti mainisid, et eriti nende rahvuslike poliitikutega sekeldamine võib rikkuda karjääri ja lõhkuda senise heal majanduslikul järjel oleku. Küsisid lihtsalt, kas sellisel jahmerdamisel on lihtsalt mõtet.“
„Mina nimetan sellist asja vaikseks ähvardamiseks. Kust nad teadsid, et sa oled meiega suhelnud?“ küsis Andres.
„Ma ei tea. Ise ma sellest ei rääkinud. Nad lihtsalt mainisid jutu sees sobival kohal, et neil on selline soovitus. Ma küsisin, kuidas nad teavad, ja nad vastasid, et ringkondades ikka info liigub. Veel lisasid, et Venemaa ärihuvide vastu ei ole mõistlik võidelda, sest nad käituvad nende kaitsel resoluutselt. Soovitasid parem koostööd teha.“
„Huvitav, kus kohast selline info lekib. Meie ei ole seda infot palju levitanud. Ain Troll arutas teemat fraktsioonis ja konsulteeris paari julgeolekuspetsialistiga. Võib olla tegi ka Kapole järelepärimise, aga seda ma täpselt ei tea,“ mõtiskles Andres.
„Mina olen arutanud probleemi mõne kolleegiga, aga teiega kohtumisest pole peale pereringi kellelegi rääkinud,“ ütles Tiit.
„Saan sinu murest tööandjaga täiesti aru. Sul on piisavalt liisinguid ja laenukohustusi ja töö kaotamine on sulle suureks probleemiks. Teeme asja vaikselt. Sa kohtud ainult minuga ja mina annan materjalid Ain Trollile edasi. Kas nii sobib?“ küsis Andres.
„Põhimõtteliselt sobib. Mul on üht-teist arvutis juba varasemast valmis. Pean üle vaatama ja nipet-näpet lisama. Ülehomme võiks kuskil kaubanduskeskuses kokku saada ja ma annan dokumendid üle,“ vastas Tiit.
Mehed arutasid veel mõni minut tehnilisi detaile järelepärimise koostamise asjus Veeteede Ametile ja sõitsid autodega laiali. Lepiti kokku eelnevas helistamises esmaspäeva lõuna paiku, et siis täpsustada õhtune kohtumine mõnes kaubanduskeskuses.
Kätte oli jõudnud 2006. aasta septembri keskpaik. Andres Aavik ja Ain Troll olid kutsutud ühele linnalähedasele piknikule, et nautida meeldivas seltskonnas viimaseid sooje sügisõhtuid. Grilliti liha ja joodi veini ning aeti omavahel juttu.
Andrese ja Aini vaheline vestlus läks jälle Tiit Naerise ja Vene Laevaregistri peale. Vahepeal ei olnud juhtunud midagi positiivset. Tiit Naeris ei tulnud kokkulepitud kohtumisele kaubanduskeskuses. Samuti ei võtnud ta vastu Andrese kõnesid ega vastanud ka e-kirjadele.
Ain Troll vangutas pead ja ütles.
„Asi on hapu ja siit ilmselt midagi asjaliku ei tule. Mul tundub, et läbi Riigikogu seda edasi ajada ei ole mõtet. Kahju muidugi, et inimesi nii vaikima sunnitakse, aga eks igaüks teeb oma valikud ise.“ Ain võttis lonksu veini ja jätkas. „Tiit paistis tõsine ja aus mees olevat, kes valutab südant oma riigis ja erialal toimuva üle. Ma kujutan ette, et tal on vahel päris raske peeglisse vaadata. Ma mõtlen, eriti siis, kui sa oled talle just helistanud, aga tema ei saa toru võtta.“
„Mis me edasi teeme?“ küsis Andres Ainilt.
„Ma arvan, et räägin Kapo ametnikega veel korra ja lasen neil oma meetoditega edasi toimetada. Las nad uurivad, miks Veeteede Ametis selliseid kummalisi otsuseid vastu võetakse ja miks Veeteede Ameti peadirektor Andrus Maide sellistele dokumentidele alla kirjutab. Ma ei usu, et ta dokumente läbi lugemata allkirjastab.“
„Ma olen kuulnud Andrus Maidest kui asjalikust mehest oma erialal,“ vastas Andres mõtlikult ja võttis kahvli otsa järgmise grill-liha tüki. „Talle pandi Veeteede Ameti peadirektoriks asumisega suuri lootusi ja oodati positiivseid muutusi ameti töös.“
Ain võttis samuti tüki liha ja lisas: „Seda enam, las Kapo uurib, miks inimene talle pandud lootusi ei täida ja tegeleb kummaliste dokumentide allkirjastamisega. Mina ei usu, et inimene muutub üleöö ootamatult ebapädevaks. Lõpetame tänaseks selle teema ja naudime mõnusat õhtut. Muuseas, kas sa oled kuulnud anekdooti, kuidas Belka, Strelka ja tšuktš kosmoses käisid?“
Siis astusid juurde veel paar piknikukülalist ja Ain Troll hakkas anekdooti rääkima. Nii läks õhtu omasoodu edasi.
EVE ÖINE KOHTUMINE TUNDMATUGA
Kätte oli jõudnud 2007. aasta märtsi lõpp. Eve Laur oli otsustanud sõpradega välja minna, et üle mitme kuu lõõgastuda. Lihtsalt liiga palju tööd oli vahepeal ja ta ei olnud mõnda sõpradest kaua näinud. Liiati oli laupäeva õhtu. Otsustati minna piljardiklubisse Bamba Tallinnas Pärnu maanteel vanas Vineeri- ja Mööblikombinaadi hoones.
Eve Laur oli kena blond kolmekümnendate keskpaigas naine. Ta töötas alkoholi hulgimüügi firmas, erialaks baaride-restoranide pehmeks rääkimine ning tarnelepingute sõlmimine. Valdkonnas oli konkurents tugev ning optimaalse lahenduse leidmine ei olnud kergete killast. Kuid tänu heale suhtlemisoskusele ja tugevale närvisüsteemile sai ta oma tööga suurepäraselt hakkama.
Seltskonda, kellega Eve välja pidi minema, kuulusid sõbrannad Anu ja Piret. Hiljem pidi võib-olla lisanduma Anu elukaaslane Einar. Tavaliselt kohtas Bambas laupäeva õhtuti ikka mõnda vana tuttavat. Nii ei tehtudki erilisi plaane.
Piljardiklubi Bamba oli selline koht, kus käib igasugust rahvast, alates natuke vägivaldsetest vene autovarastest kuni kergelt napsitanud direktorite ja riigiametnikeni, kes käisid piljardi pärast. See ei olnud ei eesti ega vene koht. Siin käisid kõik ja rahvuskonflikte reeglina ei tekkinud, kuigi korralikult napsiseid inimesi kohtas seal igal õhtul. See on üsna tavaline kohtades, mis töötavad kella nelja-viieni hommikul.
Sõbrannad jõudsid Bambasse poole kümne paiku ja tellisid kokteilid ning istusid vabasse lauda. Rääkisid juttu maast ja ilmast ning tegid piljardilaua vabanedes paar mängu. Kui mänguisu otsas, võeti uued kokteilid ja istuti lauda tagasi. Kell pool kaksteist saabus Einar koos sõbra Mardiga. Nad võtsid õlled ja istusid lauda.
Umbes kella kaheteistkümne paiku sisenes klubisse ligikaudu kahekümnepealine seltskond vene keelt kõnelevaid mehi. Seltskond oli üsna vindine ja käitus väljakutsuvalt. Nende välimuse ühine nimetaja oli suhteliselt pikk kasv ja väga hea kehaehitus ning nahkjoped. Kohe oli selge, et need ei olnud kohalikud autovargad või pätid. Kohaliku kahtlase kaadri, keda oli juba enne kohal viis-kuus nägu, kohta olid nad liiga sportlikud. Teiseks oli näha, et nad ei tunne üksteist, ja kohalikud tõmbusid pingesse.
Osa seltskonda liikus kohe baarileti äärde tellima, teine osa läks kohti otsima. Kohti oli vähe. Vaba oli üks kuuene laud ja üksikud vabad kohad teistes laudades. Nad hõivasid vaba laua ja vaatasid küsivalt ringi. Siis tõusis üks kogukas sell ja karjus tungival, võiks öelda sõjaväelisel toonil, vene keeles, üle saali.
„Tähelepanu! Ma teen tungiva ettepaneku eestlastest fašistidel ja nende sabarakkudel viivitamatult lahkuda ning vabastada kohad suure Venemaa kodanikele! Kes ise ettepanekust aru ei saanud, sellele teeme ruttu asja selgeks.“
Üks eestlaste seltskond tõmbas kiiresti joped selga ja lahkus ilma jooke lõpetamata pubist. Teine väiksema laua taga istunud seltskond hiilis WC poole, ilmselt sooviga viita aega, et jälgida, kuhu sündmused arenevad, et siis kui vaja väärikamalt lahkuda.
Anu elukaaslane Einar võttis suure lonksu õlut ja ütles: „Siin kisub kismaks. Varsti tulevad meiega ülbitsema ja siis ma ei tea, mida teha. Kakluses jääksime alla, neid on palju.“
„Vastu ei saa jah, aga ma tahaks näha, kas nad hakkavad naisi peksma,“ oli Eve uudishimulik.
„Kurat neid teab. Need on sellised ahvid, et neist võib kõike uskuda,“ arutles Piret.
„Mul on tunne, et meil Einariga on kavalam siit minema
