võimalik, aga mul on ettepanek otsad kokku tõmmata,“ võttis Ain Troll jutu kokku. „Ma palun, Tiit, pane minu jaoks kokku üks põhjalikum memo, kus on detailselt kirjas, mis seaduste vastu on eksitud ja mis seadustele tugineb see määrus. Lisaks soovin linke seaduste täistekstidele, et saaksin koos Riigikogu fraktsiooni juristiga koostada järelpärimise Veeteede Ametile ja Majandusministeeriumile. Oleks hea, kui saaksid kuidagi sellest määrusest koopia teha. Saada materjal Andresele ja tema toimetab materjali minule. Ma sain aru, et sa ei taha oma tegevust väga kõvasti avalikustada oma töökoha pärast.“
Mehed leppisid kokku, et kahe nädala jooksul paneb Tiit vajaliku materjali kokku ja hiljemalt kuu aja pärast on järelepärimine esitatud.
Käes on detsember ja käimas erakonna jõulupidu. Andres Aavik ja Ain Troll on šampuseklaasid kokku löönud ja istuvad mõnusalt juttu ajama. Pärast viieminutilist vaba vestlust küsib Ain Troll: „Kuule, Andres, kuhu on kadunud sinu sõber Tiit Naeris? Kas ta on sulle mingit materjali saatnud või ei viitsi sa ise enam sellega tegeleda?“
„Sellest ajast kui sa taganttorkimise mulle üle andsid, olen nädalapooleteise tagant helistanud või meili saatnud, aga tulemust siiani ei ole“
„Mis ta sulle vastab?“ küsis Ain.
„Aega vähe, kuidagi ei jõua. Soovitas mul ise neid ingliskeelseid dokumente uurida. Ma siis ütlesin, et saada lingid, aga neid ta ka ei saatnud.“
„Selge. Ma proovisin ka korra teemat uurida, aga tööd on meeletult, pealegi ei jaga ma merendusest suurt midagi. Terminoloogia on ikka väga spetsiifiline,“ tunnistas Ain.
„Ma proovin uuel aastal veel Tiitu tagant torkida, äkki saab mõne sammukese asjaga edasi,“ lõpetas Andres teema.
Oli 2006. aasta mai lõpu laupäeva ennelõuna. Andres sõitis oma autoga Tiit Naerise poole koju. Eelmine päev olid koos istunud Ain Troll ja Andres Aavik ning võtnud vastu otsuse tegeleda agressiivsemalt Eesti laevaderegistrisse kuuluvate laevade turvaauditi teemaga. Probleem oli terav, et mitte öelda põletav, ja aega oli möödunud peaaegu aasta. Selge oli see, et ainult fraktsiooni jõududega oleks pädeva järelepärimise koostamine olnud ülejõu käiv. Veeteede Ametile ebapädeva järelepärimise esitamine oleks aja raiskamine või isegi mainet kahjustav tegevus. Ametnikel on komme ennast kaitsta tihti tähte närides või viidates küsimuse ebatäpsusele. Ebatäpsus võimaldab, piltlikult öeldes, aia asemel rääkida aiaaugust. Kokkuvõttes tähendaks see lõputut dokumentide pingpongitamist ja halvemal juhul suuremat kära Riigikogus või meedias, kus tehakse küsijast loll, kes võiks asjad endale selgeks teha. Kollane meedia oli juba korduvalt näidanud, et neid ei huvita probleem, vaid mõne Riigikogu liikme lolliks tegemine. Jäi järele vaid üks võimalus: tuleb saada teemat reguleerivate seaduste lingid ja viited asjakohaste seadusepunktide kohta. Lõpetuseks, kui järelpärimine on koostatud, lasta Tiit Naerisel see üle vaadata, et kõik oleks täpne ja vajadusel järelepärimisse sisse viia muudatusi. Kuna Tiit Naeris ei olnud viimased neli kuud Andrese kõnedele ega meilidele vastanud, tuli selleks talle koju külla minna.
Andres jõudis Tiit Naerise maja juurde Tallinna eeslinnas ja peatas auto värava ees. Samal ajal avanesid väravad ja Tiit hakkas oma maasturiga välja sõitma. Andres väljus autost, näitas ennast Tiidule ja liikus tema auto poole.
„Tere Andres, pole sind kaua näinud. Mul on praegu üsna kiire, saame homme kokku,” vastas ukse avanud Tiit.
„Räägime kohe asjad ära. Ei pea sind üle kümne minuti kinni, ” vastas Andres.
„Olgu peale, istu minu autosse. Mis mureks?”
„Sa ilmselt tead küll, miks ma tulin,“ vastas Andres.
„Ma täpselt ei tea, aga ma olen sinu mobiili numbri kuidagi telefonist ära kustutanud. Tahtsin sulle nädal tagasi helistada, aga ei leidnud numbrit. Ma ei võta vastu kõnesid tundmatutelt numbritelt ning seetõttu ei võtnud ma võib-olla viimasel ajal sinu kõnesid vastu,“ seletas Tiit kujunenud olukorda.
Andres manas ette hästi lihtsameelse näo ja naeratas osavõtlikult ning ütles: „Sul on vist meilikastiga väike õnnetus juhtunud, näiteks kõik minu meilid loetakse automaatselt spämmiks ja kustutatakse. Lisaks on kellegi kuri ja karvane käsi ka minu kontaktid aadressraamatust kustutanud. Sa tahad kangesti minuga suhelda, aga see tänapäeva tehnika, sunnik, ei lase ja rikub kõik su soovid ära. Ma ei tea kohe, miks ma sind selle koha pealt ei usu.“
Tiit Naeris keeras pilgu auto esiklaasi ja vastas.
„Ma saan aru, sa tulid selle Veeteede Ameti asja pärast.“ Ta pidas väikse pausi ja hakkas vuristama: „See teema ei ole üldse enam tähtis. Praegu on hulga põletavamaid probleeme. Tahtsin eelmine nädal helistada ja paluda abi Tallinna Sadamas toimuvate maatehingute asjus. See on nii must ja läbipaistmatu lugu. Eriti veel…“.
Andres katkestas Tiidu jutu poolelt lauselt: „Kuule ära aja mingit muud pada. See põletav probleem paistab olema tüüpiline ettevõtete vaheline ärikonflikt. Noh, ja kui seal ongi selliseid aspekte, millesse peaks poliitiliselt sekkuma, ei ole see kuidagi võrreldav Vene Laevaregistri tegevusega Eesti laevade auditeerimisel. Sa ära räägi mulle sellest Tallinna Sadamast rohkem. Üks asi korraga. Kõigepealt tegeleme Veeteede Ametile järelepärimise koostamisega ja kui see valmis, olen kohe nõus kuulama Tallinna Sadama teemat.“
Tiit vastas endiselt esiklaasist välja vaadates: „See Tallina Sadama probleem on tõesti oluline.“
„Ma usun jah, eriti veel sinu tööandjale,“ katkestas Andres Tiidu jutu uuesti ja jätkas: „Mulle tundub, et su kursavennad Peterburi Mereakadeemiast on sõbralikult, kuid ühemõtteliselt nõu andnud, soovitades sul oma tööasjadega tegelda, milles sa oled proff, ja mitte toppida oma nina poliitikasse. Et tee tööd, teeni raha ja kasvata lapsi ning võid kindel olla, et sind ja su kaaskondlasi ei aja õnnetused taga.“
„Sellist asja ei ole juhtunud. Sain vahepeal küll oma kahe kursavennaga Peterburist kokku, aga ajasime niisama juttu ja võtsime mõned napsid,“ vastas Tiit, endiselt esiklaasist kaugusse vaadates.
„Midagi on ikka juhtunud küll. Sa põrnitsed juba pikemat aega seda auto esiklaasi, nagu oleks jalgpalli MM finaaliga tegemist. Ma saan aru, et sul kui ausal eesti mehel on häbi oma hirmude pärast ja selle pärast sa ei julgegi mulle otsa vaadata. See ei ole ju normaalne, kui sa pool aastat tagasi otsid mind üles, et selline turvarisk Eesti julgeolekule kiiresti lõpetada ja nüüd ütled, et see ei ole enam oluline.“
Tiit keeras aeglaselt pea Andrese poole ja vastas.
„Natuke piinlik on jah, et see asi venima on jäänud, aga mul on tööl ka väga kiire olnud.“
„Kuule Tiit, mõtle asjade üle natuke järele.“ Andres jätkas oma juttu rahulikumal toonil: „Ma ei tulnud sinu juurde selleks, et sinu konnasilma peal tallata või sinu eneseuhkust alandada. Sügisel sa tunnistasid ise, et tegu on julgeolekuriskiga ja see tuleb kõrvaldada. See ongi meie eesmärk ja ilma sinuta ei saa me seda piisava pädevusega teha. Mõtle, kui meid kõiki sunnitakse niimoodi ühekaupa vaikima. Me istume ühekaupa kodus, kardame ja samas põeme oma hirmu pärast. Mis sa arvad kuhu me jõuame, kui me niimoodi püksid täis teeme?“ Andres pidas pausi ja jätkas. „Me jõuame lõpuks samasse seisu mis 1939. ja 1940. aastal. Anname vaikselt ilma ühegi pauguta oma iseseisvuse ära. Ajaloost on teada, mis edasi sai. Ma arvan, et kui nüüd iseseisvus kaob, siis kaob midagi kindlasti ka sinu isiklikust heaolust. Hingelisest ma ei hakka rääkimagi.“
„Ma saan sinu loogikast aru ja ilmselt võib sul õigus olla.“ Tiit pidas hetkelise pausi, et koguda mõtteid, ning jätkas. „Olgu, ajame selle asja lõppuni korda. Mul on ainult üks palve: teeme seda
