kapitalil põhineva transpordifirma esindajaga. Kohtusin temaga seltskonnas ja ta oli kuskilt teada saanud, et käisin turvaauditit tegemas. Ta oli natuke napsine ja võibolla sellepärast ka natuke rohkem jutukas kui tavaliselt. Ta ütles, et nende lips on nüüd läbi. Kui enne võeti vaikselt kliente üle, siis nüüd läheb asi jõhkraks, sest vene firmadel on vaba ligipääs Eesti Lootsi siseinfole. Kahtlused Ebeling Data koostööst suuremate vene kapitalil põhinevate transiidifirmadega olid juba varem, aga pärast konkurendi väljasöömist on neil vabad käed ja praktika näitab, et vabast konkurentsist ei saa enam juttugi olla. Üldse pidi olema transiidi ja merenduse sektoris tendents, kus Eesti kapitaliga firmasid surutakse turult välja või võetakse arusaamatul põhjusel võileivahinnaga üle. Paljud näevad, mis toimub, aga ei tee midagi. Loodavad, et neil läheb paremini, et nende äri läheb edasi, sest kogu aeg on asjad vene firmadega hästi toiminud. Viimasel ajal vahetatakse välja väikeseid eesti kapitalil põhinevad allhankijaid. Lihtsalt aasta lõpus keeldutakse lepingut pikendamast. Riide ja vaidlusi ei ole, lihtsalt öeldakse, meil on uuest aastast uus lepingupartner. Uus lepingupartner on mingi seotud kapitali ja sidemetega ettevõtte loodud tütarfirma.“
„Merendus ja transiit on siis tervenisti vene kapitali kontrolli alla minemas,“ nentis Peeter ja jõi suure sõõmu õlut. „Ma olen kuulnud veel igasuguseid jutte. Näiteks, kui sul on vale nägu, ei saa sa osta digitaalset merekaarti. Alguses küsitakse, kas sa oled ikka meremees. Kui ära selgitad, et selleks ei pea olema meremees, öeldakse sulle lihtsalt: „Meie ei ole kunagi digitaalset merekaarti müünud.“ Muuseas seda kaarti müüb Norra firma, mille omanikud on ilmselt Venemaa kodanikud. Kui sinna helistad, palutakse pöörduda Peterburi esindusse. Ma läksin selle jutu peale ise Helsingist ostma, sest meil oli ka seda kaarti seoses Tallinna Sadama plaanidega vaja ja, kujuta pilti, mulle lihtsalt ei müüdud. Ei müü ja kõik. Küsisin, et miks ei müü. Pika pinnimise peale ütles, et kardab Vene maffiat. Ta võib müüa ainult oma püsiklientidele, keda ta tunneb. Eriti kui müüb mingitele kahtlastele eestlastele, hakkab ta äri kindlasti kehvasti minema.“
„Kuule, lõpetame selle jutu tänaseks,“ käratas Tarmo. „Mul on sellest kõigest tänaseks siiber. Võtame uued õlled ja räägime naistest. Kõik, mitte üks sõna rohkem.“
Mehed vahetasidki teemat ja üritasid õlut juua lõõgastuseks, mitte halbade mõtete võimendajaks.
MIS TOIMUB MERENDUSES?
Oli 2005. aasta septembri lõpp. Mõned päevad tagasi oli olnud niinimetatud Tallinna vabastamise aastapäev. Pronkssõduri juurde oli jälle tassitud hulgaliselt lilli ja lehvitatud seal Vene lippe. Andres Aavik möödus just Pronkssõdurist, kelle ees lilled hakkasid juba närtsima, ja suundus oma erakonna kontori poole. Tal oli ees kohtumine ühe vana sõbraga, kes oli palunud abi ühe riigile ohtliku probleemi lahendamisel.
Andres Aavik oli neljakümne aastane väikeettevõtja, kes oli poliitikaga hobikorras tegelnud juba aastaid. Oma erakonna liige oli ta juba üheksakümnendate algupoolelt, kuid viimased viis aastat oli ta olnud päris aktiivne. Ta tundis, et peab tegema midagi konkreetset oma maailmavaate kaitseks ja loomulikult oma Eesti Vabariigi heaks. Viimastel aastatel oli tekkinud tunne, et kui tema ei tee, mida vaja, ei tee seda keegi teine tema eest. Või mis veelgi hullem: keegi otsustab tema eest, sest ta ei tee oma passiivsuse tõttu otsuseid ja keegi ei saa teada tema arvamust. Kahjuks oli riigis maad võtnud arusaam, et üksiku inimese arvamus ei maksa midagi. Kõik otsustatakse kuskil hämarates kambrites ja rahvast sõidetakse teerulliga üle. Ka Andres oli mõnes mõttes sellega päri, aga ta arvas, et paljus on inimesed ise süüdi. Demokraatlikus ühiskonnas on ikka olemas mõned võimalused oma häält kuuldavaks teha. Andres uskus demokraatlikesse põhiväärtustesse ja pidas kõige suuremaks ohuks oma riigile demokraatia hääbumist.
Viimasel ajal olid lisaks demokraatias pettumisele ja parlamendi halvustamisele ning naeruvääristamisele toimuma hakanud veel mingid protsessid. Veel kolm-neli aastat tagasi käisid kaks korda aastas Tõnismäel Suure isamaasõja veteranid ja väetimatega kaasa tulnud saatjad. Toodi lilli, poetati pisar, näidati noorest põlvest armsaks saanud Nõukogude sümboolikat, võeti vana võitluskaaslasega Punaarmeest vana kombe järgi pool klaasi viina. Kui hästi läks, tõmmati mõni lugu karmoškast ja vihuti vastavalt tervislikule seisundile tantsu. Septembrikuised kogunemised hakkasid juba peaaegu hääbuma. Nüüd olid toimunud muutused: noori oli rohkem kui veterane. Ontliku välimusega keskealised mehed organiseerisid lillede panemist ja tegid spetsiaalse riistaga maasse auke. Nõukogude sümboolika hakkas asenduma Venemaa sümboolikaga.
Ees ootav kohtumine oli seotud laevanduse ja riikliku turvariskiga. Andrese lapsepõlvesõbrast Tiit Naerisest oli tänaseks päevaks saanud laevakapten ja tunnustatud laevandusekspert turva- ja päästesüsteemide alal. Peterburi Kõrgema Merekooli lõppetanud mehe töökoht oli ühes suures laevafirmas, kus ta vastutas laevade turvalisuse ja päästesüsteemide toimimise eest.
Asi pidi olema pakiline. Nimelt on ta teemaga tegelevatele ametkondadele teinud märgukirju ja suunanud tähelepanu vajadusele olukorda kiiresti muuta. Vastuseid ei tule või leitakse, et probleemi ei ole, ja süüdistatakse teda tontide nägemises. Kuna ametnikud ei reageeri, ei näe ta muud võimalust, kui üritada probleemi lahendada poliitikute abiga.
Selle kohtumise tarvis oli Andres ühendust võtnud riigikogu liikme Ain Trolliga, kellega ta sai hästi läbi ja oli suhelnud ka väljaspool erakondlikke tegevusi. Ain oli Riigikogusse kuulunud taasiseseisvumisest alates ja riigi turvalisuse teematika kuulus tema kompetentside hulka. Kohtumispaigaks oli valitud erakonna kontori saunaeesruum, mis oli rahulik koht ja ei tõmmanud külalisele liigset tähelepanu.
Andres jõudis erakonna kontori juurde ja sama aegselt sõitis maja ette ka Tiit. Mehed tervitasid ja sisenesid majja. Mõne minuti pärast sisenes ka Ain Troll. Ta oli Andres Aaviku eakaaslane, natuke üle keskmise pikk, tugeva kehaehitusega mees.
Pärast saunaeesruumis istet võtmist, tutvustamist ja lühikest viisakuste vahetamist asuti kiiresti asja kallale.
Tiit Naeris võttis mapist paberid ja ulatas kummalegi vestluskaaslasele paberi ning ütles: „See on lühimemo teemast. Ei tahtnud sellest väga täpselt telefonis rääkima hakata. Ma ei taha välja näidata, et selle teemaga aktiivselt tegelen, eriti veel poliitikute kaudu. Lugege läbi, pärast selgitan täpsemalt.“
Paberil olev memo oli selline:
Memo mereohutusalaste turvaauditite kohta.
Eesti Veeteede Amet on vastavalt Rahvusvahelisele IMO (International Maritime Organization) konventsioonile osa oma kohustusi, mis on sätestatud Meresõiduohutuse seadusega, delegeerinud vastavat kvalifikatsiooni omavatele ettevõttetele.
Eesti Veeteede Amet on andnud kohustuse kontrollida, vastavalt seadusele, regulaarselt ja kohustuslike perioodide vahel pisteliselt kõiki Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu.
Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid kontrollib üks nimekiri ettevõtteid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu teine nimekiri ettevõtteid. Need ettevõtted on registriühingud, vajaliku kvalifikatsiooniga turvaettevõtted ja kindlustusühingud.
Laevade ja sadamate turvaülevaatuse ehk turvaauditi alla kuulub muu hulgas tuleohutus, evakuatsiooni plaanid, käitumine terrorismiohu korral.
Murettekitav faktor on Vene Laevaregistri kuulumine laevade turvaauditit sooritavate ettevõtete hulka.
Vene Laevaregister on juuriidiliselt eraettevõtte, mille 100 % omanik on Venemaa Föderatsioon, s.t. analoogne ettevõte Eestis töötavate Eesti Lootsi ja Eesti Energiaga.
Eesti jaoks on eriline turvarisk see, et Vene Laevaregister võib kontrollida Eesti reisilaevade turvasüsteeme ja valmidust eriolukordadeks.
Veel
