minutit pärast kella ühte lahkusid Igor Mogilnõi ja Jevgeni Jemeljanov Andrei Batjuki õigusbüroo kontorist, minnes täitma oma ülesandeid. Neile järgnesid esimesed kaheksa võitlejat Andrei turvafirmast väikeste gruppidena Tõnismäe suunas. Viimased kaks meest võtsid maja eest motorollerid ja lahkusid nendega.
ANDRES AAVIKU JA KOJAMEHE KOHTUMINE WOODSTOCKIS
Andres Aavik kõndis üle Vabaduse väljaku Tatari tänava poole. Tal oli kokku lepitud kokkusaamine oma ammuse sõbraga teisme-east Tarmo Kruusimäega, keda avalikkus tundis rohkem punkmuusik Kojamehena. Oli tõeliselt soe kevadpäeva pärastlõuna, neljapäeval 26. aprillil 2007. Kohtumine oli lepitud kokku pubis Woodstock, kus Tarmo töötas kokana. Täna oli tema vahetus. Lepiti kokku selline aeg, kui kokal tavaliselt palju tööd ei ole ja jõuab jutud ära rääkida. Andresel ja Tarmol oli elus olnud palju perioode, kus nad tihedalt kokku olid puutunud. Teismelistena olid nad olnud punkarid, iseseisvuse taastamise ajal ajanud Eesti asja, mingil hetkel tundnud vajadust tegeleda aktiivsemalt poliitikaga ühises erakonnas ja lõpuks olid nad aktiivsed jalgpallifännid. Viimane ühine huvi oligi nende tänase kohtumise põhjus.
Andres sisenes Woodstocki pubisse. Woodstock oli pubi, kus käivad peamiselt rokisõbrad ja kunstiinimesed, loomulikult kuulus seltskonda ka alati suvalisi joodikuid. Igal juhul ei olnud tegemist tavalise kesklinna pubiga. Woodstockil oli palju püsikliente ja õhtusest seltskonnast oli tavaliselt kaks kolmandikku omavahel tuttavad. Tegelikult koosnes Woodstock kahest osast: üleval ehk tänava tasandil paiknevast pubist ja keldris asuvast rokiklubist Rock Stars. Rock Stars oli avatud tavaliselt reedel ja laupäeval või siis, kui rahvas enam ei mahtunud ülakorruse pubisse ära. Rock Starsi pääses kas otse Woodstockist trepi kaudu, mis asus pubi tagumises osas seina ääres või maja vasakpoolse trepikoja kaudu. Keldris asus ka pubi köök, kus töötas Tarmo.
Andres läks baarileti juurde, tellis endale ühe kohvi ja Coca-Cola ning palus baarimehel anda Tarmole teada tema saabumisest. Andres istus baarinurka, kus paiknesid väiksemad puust lauad. Baaris oli hetkel vähe inimesi. Kaks meest jõid õlut baarileti ääres ja rääkisid baarimehega juttu. Mõned noored istusid baari tagaosas pehmetel sohvadel, kus oli piljardilaud ja trepp, mis suundus keldrisse. Pikad naturaalsest puidust lauad, mis asusid pubi sisse pääsu kõrval, olid täiesti tühjad.
Saabus Tarmo, peas rätik nagu piraadil, ühes käes sülearvuti ja teises kohvikruus. Andres võttis mapist paberid ja ulatas Tarmole. Tarmo hakkas pabereid lugema ja esitas Andresele vahel mõne täpsustava küsimuse. Esialgu tundub, et jalgpallifännlus ja paberid ei sobi kokku. Teisalt, kui fännid tahavad pidada ühise asjaajamise tarvis katusorganisatsiooni, mida MTÜ Jalgpallihaigla oli, siis on paberimäärimine möödapääsmatu.
Varsti said paberid uuritud ja jutt liikus vabadele teemadele. Selle päeva teema oli loomulikult Pronkssõduri teisaldamise ja sõjahaudade tuvastamisega seotud väljakaevamiste alustamine.
„Kas Tõnismäel käisid? Vandid on ikka maruvihased, aga ükskord on igal oinal oma mihklipäev,“ alustas Tarmo teemat sissejuhatava küsimusega.
„Käisin umbes kella kahe paiku ühe oma kliendi juures ja mõtlesin, et vaatan oma silmaga üle, mis seal toimub,“ alustas Andres. „Minu meelest ei olnud inimesed mitte niivõrd vihased, kui pigem šokis. Ilmselt ei uskunud meie kohalikud venelased, et Eesti riik julgeb üldse teisaldamist alustada. Inimesed olid suhteliselt vaiksed ja rahulikud, kui üksikud erandid välja arvata. Minu meelest on ülbuse asemele tulnud masendus.“
„Ma ei usu, et nad kaua mustas masenduses on. Päev on alles noor ja kõrval asub soodsa hinnaga viinapood. Kõigepealt kurvastuse peletamiseks üks lonks ja varsti hakkab mõte liikuma. Kui juba mõte liigub, siis tuleb teha teine ring ja varsti on kõik kohad valjuhäälselt oma õigusi nõudvaid punaohvitsere täis.“ Tarmo jõi lonksu kohvi ja küsis Andreselt: „Kas sa arvad, et nad jäävadki sinna ainult nutma?“
„Ei arva. Õhtuks koguneb sinna kindlasti seltskonda, kes joob iga ilmaga ja hoolimata nädalapäevast ning kaklemiseks pole vaja kirjalikku kutset esitada.“ Andres jäi hetkeks mõttesse ja jätkas: „Praeguses seltskonnas selliseid nägusid palju ei olnud. Vahepalaks kohtasin seal ühte tuttavat inimest, sellist pooleestlast-poolvenelast. Ta on rohkem ikkagi vene keskkonnas kasvanud, aga olen ajapikku talle ka üht-teist lahti seletanud. Tal on ema venelane ja isa eestlane. Kahjuks on eestlasest isa aga Nõukogude Armee eruohvitser. Üldiselt raske keskkond. Kui ma temaga umbes kümme aastat tagasi tuttavaks sain, oli ta just venekeelse keskkooli lõpetanud ning Tallinnasse õppima ja tööle tulnud. Ta oli siis veel täiesti Nõukogude inimene. Töökaaslased suitsunurgas hirmutasid teda minuga, et kohe tuleb tõeline eesti rahvuslane, siis hakkad saama. Kismaks ei läinud. Selgitasin talle ajapikku asju ja et loll kutt ta ei olnud, siis hakkas talle lõpuks midagi ka kohale jõudma.“
„Sa ikka viitsid vante kasvatada. Mina sellel ajal küll ei viitsinud. Tegelikult mõned erandid olid, aga üldiselt käis erimeelsuste lahendamine kiiresti käepäraste vahenditega,“ sekkus Tarmo Andrese monoloogi.
„Ta oli olnud terve elu vene inforuumis, aga ta ei olnud minu suhtes agressiivne. Sinu meetodeid ei olnud vaja kasutada. Teisalt huvitas mind, kui sügavalt see jura vene keskkonnast pärit inimese sees istub. Ütlen ausalt, sügavalt. Ta ei uskunud küüditamisi ega Eesti okupeerimist. Ühesõnaga, oli nagu Nõukogudeaegne ajalooõpik. Raske oli ja kannatust läks kõvasti vaja, aga kui loogiliselt seletada ning eluliste näidetega puust ja punaseks teha, hakkas midagi kohale jõudma. Lõpuks sai ta eesti ajaloole pihta ja hakkas mõistma Eestis vastu võetud seaduste tagamaid. Eks ta vahel ikka leidis, et venelastele tehakse liiga, aga teiselt poolt sai ta aru, miks eestlastele selliseid seadusi vaja on. Täna kadus mul see tunne ära. Vaatas mulle otsa ja küsis, miks me venelastele käkki keerame? Ma proovisin seletada, et ausammas viiakse surnuaiale ja seda tehakse viisakalt. Ei midagi. Tema ajab aina vastu, et keda see sammas segas, hauarahu pole ilus rikkuda. Mina seletan, et surnute koht ei ole trollipeatuse all ja viimasel ajal ei ole enam tegemist surnutemälestamisega, vaid Vene impeeriumimeelse propagandategemisega, niisuguse propaganda, mis on otseselt suunatud Eesti riigi eksisteerimise vastu. Seletasin ka seda, et kirstud paiknevad tõesti ilmselt osaliselt trollipeatuse all, sest linna peamuinsuskaitsja Dubovik oli puude istutamise ajal näinud ühe kirstu nurka. Tema aga käias ikka oma mantrat edasi, millele lisandusid ainult vaenu õhutavad väited vene telekanalitest. Lõpetuseks ütles ta, et Eesti riigis peaks kõikide häält kuulda võetama ja osa eestlasi on ka toimuva vastu. Tema, kui pooleestlane on ka kategooriliselt toimuva vastu. Seletasin talle vastu, et otsuseid Eesti riigis ei tehta mitte rahvusepõhiselt, vaid kodakondsusepõhiselt ja temal kui halli passi omanikul ei ole tõesti võimalik riigiga seotud asjades kaasa rääkida. Lõpuks veendusime, et selles küsimuses me mitte mingitki ühisosa ei leia, aga sõpradeks võiksime sellegipoolest jääda. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui muudes asjades saab mõtlevate vene inimestega mingitki dialoogi arendada, siis Teise maailmasõjaga seonduvas kaob kohe igasugune tahe teist poolt mõista ja loogikameel on täielikult kadunud.“
„Eestlaste hulgas on ka küllalt loogikameeleta ja teist poolt absoluutselt mitte mõista tahtvaid inimesi. Ma tean küllalt selliseid inimesi, kelle jaoks on ainuke vastuvõetav lahendus Pronkssõduri ümbersulatamine,“ vastas Tarmo, näppis mõtlikult oma arvutit ning jätkas: “Olin nooremalt ka palju resoluutsem, aga nüüd pean surnuaeda kõige paremaks lahenduseks. Massiline surnuaias käimine ei sega kedagi, kui ainult saaks kuidagi meediale selgeks teha, et sinna ei ole vaja oma kaamerate ja mikrofonidega ronida.“
„Tänasel päeval, kus kollane meedia ruulib, on seda palju loota. Kõige hullem on see, et ETV ka vahel oma nina sinna topib. Sellised kajastused on puhas reklaam Eesti-vastastele jõududele ja Venemaa ei pea selle eest sentigi maksma. Mis mind veel ärritab, on ETV eestikeelsete ja venekeelsete uudiste erinevus. Riigitelevisioon peaks väljendama ühte ja kindlat ametlikku seisukohta. Kohati on viimasel ajal venekeelsete uudiste seisukohad Eesti riigile suisa vaenulikud“
