kuum reserv Kaitseliidu näol, kelle oskused, lahingdistsipliin ja moraal on kordades kõrgemad Gruusia reservväelastest. Kolmandaks on Eesti mobiliseeritavad reservväelased, kes on läbinud ajateenistuse viimase viie aasta jooksul, saanud hea ettevalmistuse suurõppusel Kevadtorm. Jällegi on kontingendi ettevalmistus kordades parem.“
„Meil ei ole tanke ega lennukeid nagu grusiinidel,“ sekkus juttu Margit.
„Eesti vägede organiseerituse ja väljaõppe tasemel ei oleks Gruusia relvastusega armee, kohaliku maastikku asetatuna, lasknud venelasi Gorisse. Sellisel juhul olnuks venelased vajanud Gori vallutamiseks märgatavalt suuremaid lisavägesid.“
„Kaitselahingute pidamiseks ei pea ilmtingimata tanke olema,“ sekkus asjatundliku õhinaga vestlusesse Verner. „Piisab heast ja mobiilsest kaitsetaktikast, millele lisaks on vajalik raudne sõjaväeline distsipliin ning kõrge moraalitase koos efektiivsete tankitõrjerelvadega. Efektiivsed tankitõrjerelvad on Eesti Kaitseväel olemas. Mina oma üksusega oleks kindlasti mõne aja suutnud rünnakut kinni pidada. Vähemalt märkimisväärset kahju oleksime vaenlasele tekitanud. Tegelikult siin laua taga on võimatu reaalselt olukordi hinnata, sest kõik situatsioonid sõltuvad pisiasjadest ja on päriselus ainulaadsed.“
Raivo Paulus võttis repliigist tuld: „Mina räägin praegu üldistavalt, kuidas teatud eelduste puhul palju väikesi üksusi oma tuhandete pisidetailidega annavad kokku üldisema ja eeldatava tulemuse. Asi läheb väga teoreetiliseks, aga siiski tahan märkida, et iga mehe ja üksuse panusest kujunebki summaarne lõpptulemus.“
„Ehk kaks ohvitseri katkestaksid oma sõjandusteoreetilise diskussiooni, sest teised siin laudkonnas ei oska vastaval tasemel kaasa rääkida,“ proovis Andres hoida vestlust kõiki huvitaval lainel. Selleks küsis ta Raivolt järgmise küsimuse: „Kuidas sa hindad Vene armee võimekust ja mõlema poole kaotusi selles sõjas?“
„Vene armee ei ole mingi superarmee, aga tema võimekust ei tohi alahinnata. Tehnika on vananenud ja ebaökonoomne võrreldes ameeriklastega, aga see on piisavalt ohtlik väikeriikide jaoks. Sõjaväeline distsipliin ei ole väga kõrge, kuid täiesti talutaval tasemel. Vähemalt nendes üksustes, mida esimeses järgus lahingutesse paisatakse. Gruusia sõda näitas, et soovida jätab koostöö erinevate väeliikide vahel. Nimelt tulistas lennuvägi mitmeid kordi oma positsioone. Venelased ise seda muidugi ei tunnistanud, vaid ajasid oma apsakad Gruusia lennuväe kaela. Oma vägede tulistamine õhust tõi palju ohvreid kaasa. Venelased räägivad suurusjärgus 400 langenust, aga see ei ole tegelik arv. Sinna hulka ei lähe Osseetia paramilitaarsed üksused ja see seltskond, kes võitles esimestel päevadel Tshinvalis. Neid üksusi kasutati ilmselt ka hiljem. Tegelik vene poole hukkunute arv võib olla kaks korda suurem. Vene poole tsiviilohvrid jäävad Lõuna-Osseetiasse ja peamiselt Tshinvali linna ning selle lähiümbrusesse. Venemaa esitatud andmeid ei saa usaldada, sest need andmed on venelaste propagandamasina üks instrumente ja teiselt poolt sisaldab see arv kindlasti ka Osseetia paramilitaarsete organisatsioonide hukkunud võitlejaid. Propagandatöö parim näide on väidetav suur tsiviilohvrite arv Tshinvalis, mis tekkis väidetavalt kortermajade tulistamisest suurtükkidest Gruusia vägede poolt. See võis küll nii olla, aga pigem tulistasid venelased neid ise, et saada maailmalt mingitki mõistmist sõjalise sekkumise vajalikkusele.“
„Putini Venemaa küünilisus ja inimelu mitte millekski pidamine on õudust tekitav,“ lausus Andres sügavalt ohates ja jätkas: „Putini veriste jälgede rida, mis algas Moskvas ja mujal Venemaal kortermajade õhkulaskmisega, on jõudnud Tshinvali kortermajade tulistamiseni suurtükkidest. Mõelda vaid, jagada ohjeldamatult võõra riigi territooriumil Venemaa passe, et siis minna neid sinna kaitsma ning lõpetuseks tulistada oma värskeid kodanikke nende kodudes suurtükkidest.“
„Venemaa jagab ju Ida-Virumaal ka hoogsalt oma passe,“ tegi Margit tähelepaneku. „Lisaks alustas Öine Vahtkond mingit veidrat rahvaküsitlust vene autonoomia küsimustes Tallinnas ja Ida-Virumaal. Kas need ei ole mitte murettekitavad sarnasused mustris?“
„Venemaa on läbi ajaloo olnud üks suur muretekitaja maailmas, eriti aga oma naabritele,“ arvas Kaspar ja lisas: „Eesti on põhiseaduse järgi üks ja jagamatu riik, seega territoriaalne autonoomia on välistatud. Eestis saab eksisteerida ainult kultuuriautonoomia ja seda venelased taotlenud ei ole, sest siis peaksid nad ennast tunnistama vähemusrahvuseks. Seda loomulikult suurvene šovinistlik mõttelaad ei luba.“
Verner leidis veel ühe vaatenurga: „Venemaad ja siinseid Venemaa inforuumis olevaid venelasi ei koti meie põhiseadus. Eesti Vabariik on nende jaoks ajaloo eksitus, mis tuleb kosmeetilise operatsiooniga likvideerida. Ma ei tee endale illusioone, et seda seltskonda on võimalik integreerida või ümber kasvatada. Seda haigem on mingi Urve Palo ilane jutt integreerivatest telesaadetest Pervõi Baltiiski Kanali peal. Seda seltskonda ravib ainult üks asi ja see on haud. Meie saame teha ainult seda, et uus põlvkond peale ei kasvaks. Paratamatult siiski kasvab, aga populatsiooni suurust saame mõistlike meetmete ja selgesti arusaadavate ühiskondlike signaalide abil reguleerida.“
Oli tunda, et Vernerile oli õlu juba latva jõudnud ja ta sõnavõtt jätkus vastava bravuurikusega: „Pronksiöö ajal kutsuti juba relvastatud võitlusele fašistliku Ansipi valitsuse vastu. Kui tekib mingigi seaduslik võimalus, siis olen ma nende üks esimesi ravitsejaid.“
„Kas su avaldus ei ole mitte liiga russofoobne?“ küsis Kaspar.
Ta sai Vernerilt kiire ja kindla vastuse: „Absoluutselt mitte. Isegi mitte rahvustevahelist vaenu külvav. Ma räägin väga konkreetset tüüpi inimestest, kelle rahvus ei ole üldse oluline, lihtsalt enamus neist on vene rahvusest. See sõnavõtt ei puuduta ühtki tublit venelast, kes austab Eesti Vabariiki.“
Andres vahetas teemat ja proovis teha mõningast üldistust: „Venemaa on tegelikult oma kahel viimasel välisriikide vastu suunatud aktsioonil ebaõnnestunud. Eestis soovis ta valitsuse kukkumist ja meelepärase asemele panekut ning muutusi meie seadusandluses. On lõplikult selge, et see ei õnnestunud. Gruusias ei olnud eesmärgiks Gruusia täielik okupeerimine, vaid Saakašvili kukutamine ja sobilike inimeste pukki upitamine. See ei ole siiani õnnestunud, aga madin veel käib. Kindlat vastust veel ei ole, aga kaldun arvama, et Saakašvilit kukutada ei õnnestu. Saavutati Venemaa kindlam kontroll Gruusia territooriumi osa üle, aga okupatsiooni seadustamine ei õnnestunud. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust on tunnustanud ainult Nikaraagua, isegi Valgevene ei tunnustanud. Nüüd ma küsin, kas Venemaa on saavutanud mingeid võite?“
„Üht-teist on saavutanud. Venemaa on murendanud lääneriikide ühtsust ja loonud rahvusvahelistes organisatsioonides pretsedente, mida võib nimetada topeltstandarditeks,“ vastas Raivo.
„Euroopa suurriigid ei nimeta asju nende õigete nimedega. Sõna okupeerimine asemel kasutatakse väljendit territooriumi hõivamine. Selline metsakutsutamine ongi esimene samm topeltstandardite tekkimisel,“ lisas Kaspar.
„Eriti murettekitav oli Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa käitumine rahulepingu ettevalmistamisel. Põhimõtteliselt Sarkozy põlistas Gruusia autonoomsete piirkondade okupeerimise. Loomulik lahendus oleks olnud, et mõlemad konflikti osapooled viivad oma väed Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast välja ning asemele tuuakse olukorda kontrollima rahvusvahelised rahuvalveväed nagu tehti Bosnias. Lisaks, Moskvas õgvendatakse Venemaa nõudmisel veel rahulepingut ja surutakse selle täitmine Gruusiale peale. Tekib õigustatud küsimus, kes siis ikkagi oli konfliktis agressor,“ täiendas Margit eelkõnelejaid ja jäi kimbatust väljendava näoga kaasvestlejatele otsa vaatama.
„Ma olen teiega nõus. See ongi Venemaa peamine võit, mis on suunatud tulevikku ja võimaldab pikemas perspektiivis sigadusi jätkata.“
Andres mõtles hetke kaugusse vaadates ja jätkas: „Sedasi Venemaa hammustabki samm-sammult väikesi tükikesi euroopalike põhiväärtuste küljest, kuni neist jääb järgi tegeliku sisuta
