üheksani SAT-TV süsteemis häireid esines, vastas autojuht, et kui ta töölt tulles pool seitse teleka sisse lülitas, ei ole tema häireid täheldanud, aga ta ei ole ka kogu aeg ka telekat vaadanud. Siit võib järeldada, et juht viis auto kohale ja võib olla ajas ka telgist välja, kuid edasi sõitis keegi teine. Ma arvan, et seda meest ei ole mõtet rohkem torkida. Arvatavasti ta ei valetanud ja maale puhkusele sõitmine ei olnud ainult tema isiklik mõte. Kindlasti anti talle ka mõni number, kuhu helistada, kui keegi hakkab liigselt huvi tundma.“
„See on usutav. Andrei Vassiljevitš, lase oma meestel välja selgitada, kuhu ta täpselt puhkama läheb. Tehke seda jälgides, mitte küsides või suheldes. Pole vaja teda ärritada, muidu me ei leia teda, kui meil vaja on,“ andis juba enam vähem rahunenud Vitali juhiseid.
Andrei andis telefonitsi suunised edasi.
„Proovige välja uurida, kas kuju on selles angaaris või ei,“ jätkas Vitali korralduste jagamist. „Mina kaldun arvama, et ei ole. Lisaks uurige, kus see furgoonauto praegu on.“
Igor ja Andrei noogutasid arusaamise märgiks. Vitali jätkas pärast lühikest mõttepausi: „Rahva hulgas tuleb levitada kuulujutte, et Pronkssõdur lõhuti mahavõtmisel ära. No näiteks kraanaga välja tõmbamisel murdus Aljoša põlvede juurest katki. Teine kuulujutt võiks olla, et meie kangelane keevitati pikuti pooleks, kuna muidu ei oleks kraana jõudnud kuju veoautole tõsta. Põhiline on edastada sõnum. Nad lõhkusid ja rüvetasid meie Aljošat.“
Vitali vaatas laua taga istujatele otsa, mõtiskles hetke ja võttis siis koosoleku kokku.
„Jätkame rahutuste organiseerimist täna kokkulepitud plaani alusel. Teiseks on vaja leida kiiresti Pronkssõdur ja seda piisavalt kahjustada. Meil on vaja nurjata selle uuesti ülespanemine Sõjaväekalmistule. Ärge liigselt põdege ebaõnnestumisi. Meie eesmärk ei ole praegu Eesti iseseisvuse hävitamine, vaid Venemaale sõbralikuma valitsuse paikapanemine, keskmise eestlase hirmutamine ja Euroopa Liidu käitumise testimine. Kordan veel kord. Oleme kogenud ebaõnnestumisi, kuid eesmärk on veel täiesti saavutav. Nüüd kõik tööle. Kui tekkib kahtlusi õige lahenduse leidmisel, helistage kohe mulle, et vältida tänahommikusi vigu.“
Mehed tõusid ja läksid oma ülesandeid täitma. Tundus, et Vitali lõppsõna oli neisse enesekindlust süstinud.
VITALI JA IGORI HÜVASTIJÄTMINE
Oli teisipäev, 15. mai 2007. Igor Mogilnõi kõndis oma töökojast Balti jaama juures asuvasse parklasse. Ta pidi seal 10 minuti pärast kohtuma Vitali Gerassimoviga. Vitali oli pool tundi tagasi helistanud ja soovinud korraks kokku saada. Nii nad olidki kohtumispaiga kokku leppinud.
Igor hakkas parkla juurde jõudma, kui sinna sisse keeras Vitali Audi A4. Minuti pärast jõudis Igor Vitali pargitud autoni ja istus autosse juhi kõrvale. Mehed tervitasid ja surusid üksteisel kätt.
„Tänane jutuajamine ei ole pikk,“ ütles Vitali. „Ülevalt poolt tuli otsus operatiivgrupp laiali saata. Loomulikult jätkavad propagandarühmad. Infosõda käib edasi ja ega sullegi pikaajalist puhkust välja ei ole kuulutatud. Konkreetseid lühiajalisi ülesandeid võib sulle lähiajal kindlasti tulla. Jevgeni Arkadjevitši võitlejad hakkasid alates eile õhtust lahkuma. Töö lihtsalt jätkub tavapärases rütmis. Ise lahkun samuti lähimail päevil Eestist.“
„Loodan, et te oma ülemustelt, Vitali Vladimirovitš, liigselt sarjata ei saa ja et operatsiooni tulemused ei mõjuta negatiivselt teie edasist karjääri,“ vastas Igor kaastundlikul ilmel. Ta jätkas lohutavalt mõistval toonil: „Õnn ei olnud meie poolel. Palju läks pisiasjade nahka, mis ei olnud meie teha. Ma usun, et sinu jaoks oli suureks tagasi löögiks allmaailma keeldumine osalemisest 9. maiks planeeritud rahutustel.“
„Eks ta natuke tuju rikkus. Nii konkreetne allumatus tuli üllatusena. Eks nad maksavad selle eest. Augud rahakotis peaksid neile järgmiseks korraks aru pähe tooma. Vajadusel teeme kaadrimuudatusi. Ütlen ausalt, ega nende tänavatele tulek ei oleks oluliselt lõpptulemust muutnud. Tulemuse oleksime saavutanud ainult siis, kui oleksime suutnud nurjata Aljoša paigaldamise Sõjaväekalmistule.“
„Selles oli kahjuks küll meiepoolseid möödalaskmisi,“ tõdes Igor.
„Loomulikult oli, aga me ei tea, kas see teadmine oleks meid aidanud,“ Vitali arutles kaugusse vaatava pilguga edasi. „Arvatavasti oli sammas peidus mõne sõjaväeosa territooriumil. Meil oleks olnud ainuke võimalus korraldada intsident auto teekonnal. Minu arvates hindasime algusest peale olukorda natuke valesti ja alahindasime vaenlast. Eesti valitsus käitus oodatust kindlameelsemalt, teiselt poolt aga vene elanikkond ei tulnud tegudes piisavalt kaasa ja leppis ootamatult kiiresti samba paigutamisega Sõjaväekalmistule.“
Vitali hakkas põuetaskust midagi otsima ja jätkas: „Ära muretse, Igor Sergejevitš. Sina täitsid oma ülesanded peaaegu sajaprotsendiliselt. Mis sellest, et kohe ei saavutatud püstitatud ülesannete täitmist. See ei tähenda veel, et me neid lähikuudel kas või osaliselt ei saavuta. Alahinnata ei saa ka saadud kogemusi Euroopa Liidu, NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ning suurriikide käitumise kohta. Meie analüütikuid ootab ees suur töö. Ärme unusta, et Venemaa on suurriik, kelle roll maailma asjade otsustamisel on viimasel ajal olnud kahetsusväärselt kesine. See ei saa niimoodi lõputult kesta. Venemaa sihid on palju suuremad kui üks väike Eesti, aga Baltikumil on oma tähtis roll meie pikal teel.“
Lõpuks tõmbas Vitali Gerassimov taskust välja käe, milles oli pakk dollareid, ise kergelt naeratades: „Korralik töö nõuab premeerimist. See on sulle, Igor Sergejevitš,“ osutas Vitali rahapakile, „ja sinu poistele. Jaga seda nendega, nagu ise õigeks pead.“ Vitali pidas väikese, kuid tähendusrikka pausi ja jätkas. „See on teisipidi ka ettemaksuks. Me tuleme varsti uuesti ja siis juba palju otsustavamalt.“
Vitali ulatas rahapaki Igorile ning Igor pani selle tasku. Mehed kätlesid hüvastijätuks ja soovisid üksteisele jõudu.
Igor Mogilnõi väljus autost ja Vitali Gerassimov sõitis parklast minema.
SÕBRAD ARUTLEVAD PÄRAST PRONKSIÖÖD
Oli sume suveõhtu augusti teisel poolel 2007. aastal. Andres Aavik läks koos oma noore sõbra Kaspar Fahlmanniga Raineri baari poole. Nad olid viibinud ühel poliitilisel koosistumisel ja mõtlesid pärast seda natukene juttu ajada. Kuna kummalgi ei olnud rahakott väga punnis, siis otsustati liikuda kesklinnast kaugemale, taskukohasemate hindade poole.
Kaspar Fahlmann oli 24-aastane üliõpilane ja korporant.
Ta oli äärmiselt aktiivne noorsand ja sellepärast ei olnudki ta veel suutnud oma õpinguid lõpetada, sest iga tegevus võtab oma aja. Andres Aavik tundis teda juba aastaid ning nad olid kohe sõpradeks saanud. Kaspar pani alati õla alla, kui oli käimas mõni ettevõtmine, mis ühtis tema maailmavaatega ja toimus Eesti riigi hüvanguks. Ta oli ihu ja hingega isamaad armastav noor eesti mees.
Mehed sisenesid baari. Leti taga istus baari omanik Rainer ja puki otsas istus Verner Puhm.
Baaris istujad tervitasid reipalt sisenejaid.
„Keda meil üle tüki aja näha on?“ hüüdis Rainer reipalt. „Poisid, mida teile pakun?“
„Õlut mõlemale. Saage tuttavaks: minu noor sõber Kaspar.“
Mehed tutvustasid ennast Kasparile ja vahetasid mõned viisakusfraasid. Rainer valas õlled välja ja pakkus Kasparile võimalust tutvuda baari saunaga. Loomulikult oli Kaspar Raineri jaoks potentsiaalne klient, keda peab tulevikuski siia tagasi meelitama.
Mehed
