Pihliga sellel teemal käinud tuline arutelu.
„Selleks, et kasutada sõjaväge tsiviilühiskonna taltsutamiseks, peame kehtestama erakorralise seisukorra. Erakorralise seisukorra kehtestamine ei ole veel otstarbekas ja annaks välismaailmale ülevõimendatud sõnumi. Püüaks politsei jõududega hakkama saada. Küll võiks rakendada kaitseliitlasi abipolitseinike sildi all. Suur hulk neist on niigi juba abipolitseinikud. Tuleb läbi viia kiirinstruktaaž ja tõendid kätte anda. Oluliseks muutub küsimus sõjaliste struktuuride kasutamisest juhul, kui rahutused laienevad Ida-Virumaale, sest sealne suures osas venekeelne politseikaader ei pruugi piisavat otsusekindlust üles näidata.“
Ansip ja Pihl noogutasid Aaviksoo jutu peale nõustuvalt.
„Jõudsime laias laastus samadele seisukohtadele,“ võttis Ansip teema kokku. „Mis sa, Jaak, teada said?“
„Kõige pealt ehituseksperdi arvamus. Täismahus taastamine läheb kiireks. Müüri ei pruugi jõuda õigeks ajaks valmis ja seetõttu ei ole otstarbekas seda riski võtta. Ajutise lahenduse jaoks on vaja valada alus ja lasta sellel nädal kuivada ning seejärel kuju külge kinnitada. Insenerid valmistavad päevaga joonised, ülehomme alustatakse mullatöödega, järgmine päev valatakse alus. Seitse päeva kuivamist ja järgmine päev kuju paika. Seega, 6. või 7. mail on Aljoša Sõjaväekalmistul püsti.“
„Mida lammutajad ütlesid?“ küsis Ansip
„Lammutajad ütlesid, et neil on suur au see töö ära teha ja nad on nõus kohe alustama ilma lisaraha küsimata. Eesti Vabariigi patriootidena peavad nad seda tööd kodaniku aukohuseks. Aega võtab kuju eemaldamine tund kuni kaks, tagamüüri kõrvaldamine veel paar tundi lisaks. Meeste ja tehnika kogumine võtab umbes tund.“
„Kell on kohe pool kolm,“ hakkas Jüri Pihl kõva häälega mõtlema. „Pool tundi võib minna valitsusliikmete nõusoleku saavutamiseks, tund tehnika kokku ajamiseks. Tööde algus oleks umbes kell neli, kella kuueks oleks Pronkssõdur läinud ja kaheksaks viimased kivid tagant järele. Ajaliselt peaks sobima. Praegu on veel mingid jõugud linna peal märatsemas, aga kella neljaks on nad kas laiali läinud või puuri topitud. Loodetavasti on enamiku inimeste tööle jõudmise ajaks operatsioon lõpetatud. Mina olen põhimõteliselt nõus ära tegema. Igaks juhuks enne lõpliku nõusoleku andmist uurin olukorda linnas.“
„Mis siis ikka. Kui te mõlemad olete nõus, olen mina ka,“ avaldas Ansip oma seisukoha.
Jüri Pihl vestles umbes minuti telefoniga ja teatas: „Rahutused on vaibumas, kõik arvud on suurenenud. On ka üks halb uudis. Meil on hukkunu. Woodstocki juures nuga saanud noormees suri umbes pool tundi tagasi. Aga sellegipoolest arvan, et paras hetk on Pronkssõdur eemaldada.“
„Selge, lasen nõunikel valitsuse otsuse korrektselt sõnastada ja alustame valituskabineti läbi helistamist.“
Helistamine läks libedalt. Enamus ministreid andis pärast paari täpsustavat küsimust oma nõusoleku. Ainuke kahtleja oli rahvastikuminister Urve Palo, kes arvas, et ei peaks kiirustama ja oli mures integratsioonipoliitika jätkamise pärast. Pärast pikemat seletamist, kui oluline on tänasel päeval valitsuse ühtsus, andis ka tema toetuse.
Kell kolm andis Jaak Aaviksoo käsu lammutusfirmale tööde alustamiseks.
Kell neli sisenesid esimesed töömehed telki Tõnismäel.
Mõned minutid enne kella kuut hommikul lahkus furgoonauto pronkssõduri kujuga.
Kella kaheksaks hommikul ei olnud monumendist mitte midagi järel. Aljoša oli igaveseks Tõnismäelt lahkunud.
MÄSSAJATE KOOSOLEK PÄRAST PRONKSSÕDURI EEMALDAMIST TÕNISMÄELT
Vitali Gerassimov oli kutsunud kokku koosoleku Andrei Batjuki kontorisse, kus eilegi oli kohtutud. Koosolek pidi algama 27. aprillil kell 11.00 ja osalejad olid samad. Päevakorras oli eilse päeva kokkuvõte ja edasine tegevusplaan.
Kõik olid kell üksteist kohal, välja arvatud Maksim Reva. Kõik kohalviibijad näisid üsna väsinud olemisega.
Vitali vaatas kella. Kell oli viis minutit üksteist läbi.
„Andrei, helista Maksim Revale“ ütles Vitali.
Andrei valis numbri. Maksim Reva ei võtnud toru.
„Mis siis ikka, alustame,“ Vitali võttis lonksu kohvi ja alustas koosolekut.
„Nagu me teame, on Pronkssõdur Tõnismäelt eemaldatud. Sellest tulenevalt on edasises tegutsemises vaja teha mõningaid korrektiive. Alustame kõigepealt eilse päeva kokkuvõttega. Eilne õhtu täitis üldjoontes oma eesmärgi. Samas peab tunnistama, et mõnes etapis läks kõik üle noatera. Jevgeni Arkadjevitš, palju on teie meeste hulgas kaotusi?“
„Kaks meest on politsei poolt kinni peetud, üks haiglas. Kinnipeetud vahistati Endla tänaval. Kesklinnas õnnestus vahistamisi vältida. Meie välihaiglas vajas arstiabi 12 meest. Neist neli on kindlalt rivist väljas. Ühe mehe seisund on raske, kõrihaav ja suur verekaotus. Kuus meest on pärast esmaabi kindlalt täna õhtuks rivis, kahe peapõrutusega mehe saatuse otsustab arst õhtul.“
Edasi räägiti detailselt eile õhtul toimunust ja politsei reageerimisest sellele. Jõuti järeldusele, et kuigi otseselt ei tehtud midagi valesti, ei saavutatud Endla tänava piirkonnas riiklike objektide ründamisel eesmärke. Tekitati küll hulgaliselt materiaalset kahju, aga sisulist riiklike funktsioonide halvamist ei saavutatud. Ülesanne täideti hindele „kolm“.
Kesklinnas õnnestus tekitada reaalne kaos, mis vastas varem püstitatud eesmärkidele. Ülesanne täideti hindele „neli pluss“.
Tõnismäel toimunu läks üldjoontes rahuldavalt, aga siiski ei suudetud lõhkuda piirdeaedu ja tungida monumendini. Ülesanne täideti hindele „neli“.
„Vaatame üle märtrid,“ võttis Vitali ette järgmise teema. „Kaheksa väljavalitut, neist viis töödeldut. Kaks kaotasime silmist, üks tegi ise endale vale koha peal viga. Töödeldutest kolm haiglas ja üks surnud. Lisaks kaks kontaktisikut haiglas. Üks, Venemaa kodanik, asendusena, teine halli passi omanik. Kui Igor Sergejevitš poleks viimasel hetkel kastaneid tulest välja toonud, oleksime selles ülesandes täiesti läbi kukkunud. Mis sul, Jevgeni Arkadjevitš, selle kohta öelda on? Miks sinu mehed tööga hakkama ei saanud?“
„Minu meelest andsime endast parima. Peab arvestama, et meie töö on varjatud ja ei tohi kõrvaltvaatajale arusaadav olla. Nimetaksin seda halvaks õnneks. Näiteks üks väljavalitutest, Ivan Kuzmin, sai kaks korda kiviga vastu pead ja lisaks veel politseilt kumminuiaga, aga pilti eest ära ei visanud. Kui politsei ta arreteeris, hakkas ta raevukalt vastu ega näidanud mingitki märki, et oleks nii mitu kolakat vastu pead saanud. Teised jäid meelemärkusetult lamama, aga näe, susse püsti ei visanud. Või näiteks see Ganin. Meelitasime, mis me meelitasime, aga Woodstocki ruumidesse sisse ei tulnud. Samas, ega Igoril ka väga hästi ei läinud. Sellel Ganinil tuli veel pilt ette ja ta suutis midagi rääkida. Ma ei nimetaks sedagi sajaprotsendiliselt õnnestunud ürituseks. Kuigi jah, kuni viimase noalöögini oli kõik väga hästi tehtud,“ vastas Jevgeni ja vaatas Igorile otsa.
„Ma lõin meelega noaga niimoodi. Ma lootsin, et ta umbes poole tunni pärast sureb. Ma tahtsin, et ikkagi kiirabi tuleb kohale ja üritab teda päästa. Kuna sellises seisus haavatu transportimine on keeruline, lootsin ka kaamerate kohale jõudmisele. Nii ju tegelikult ka läks,“ põhjendas Igor oma ülesande just sellist täitmist.
„Me andsime sellele viimasele, Stepan Rjazanov
