ja maja ees seisis tuletõrjeauto. Luugi avaja seletas: „Tulime kustutiga kohe siia, kui venelased jalga lasid. Tuletõrje saabudes olid toolid praktiliselt kustutatud. Nad lihtsalt käisid kahtlaselt tossavad kohad üle ja sussutasid neid natuke.“
Mindi pubi ette tänavale värsket õhku hingama ja muljeid vahetama. Vestluses selgus, et mängus olid isegi tulirelvad. Kedagi oli läbi akna püstolist üritatud tulistada, aga see kas kiilus kinni või unustati kuul rauda tõmmata. Iga juhul käis ainult klõps ja tulistada üritaja tõmbas uttu.
Siis saabus rühm märulipolitseinikke.
„Kõik baari!“ hüüdis Tarmo.
Enamus tänaval olijaid sisenes Woodstocki ruumidesse, aga osa jäi tänavale edasi suitsetama.
See oli nende poolt viga. Politsei tõmbas kõik tänaval olijad pikali, väänas käed selja taha ja pani raudu. See järel hakkas politsei huvi tundma pubis olijate vastu. Oli tükk tegemist, et politseile selgeks teha, et tegu ei ole ründajate, vaid väljas suitsetanud pubi kaitsjatega. Lõpuks võeti siiski Tarmo ja baaridaamide juttu kuulda ning võitlejad vabastati. Politsei lahkus.
Tundus, et suurem jama on tänaseks läbi. Tänav oli jubedalt räämas ja pubi vastas olev lippaed oli jälle praktiliselt puhtaks kangutatud. Ümbrus oli suhteliselt vaikne. Ainult Tatari ja Sakala nurgal seisis mingi väiksem kuueseitsme liikmeline kamp, mis ei näidanud üles mitte mingisugust agressiivsust. Kambast eemaldusid kaks inimest ja suundusid Woodstocki poole. Kell hakkas varsti 12 öösel saama.
Igor Mogilnõi koos oma rühma, Dmitri Ganini ja Olegiga redutasid maja nurga taga. Vahetevahel käis üks Igori poistest piilumas, mis Woodstocki juures toimub. Jutt käis päeva sündmuste ümber ja kaldus teemasse, kes mida korda saatnud on.
Vahepeal helistati Igorile. Helistaja oli Jevgeni Jemeljanov.
„Kuidas olukord on?“ küsis Jevgeni.
„Mõni minut tagasi saabus politsei. Oleme läheduses redus,“ vastas Igor.
„Kas sa meie kadunud sõbrast Dmitrist ka midagi tead?“
„Ta on meiega. Mul on plaan olemas,“ vastas Igor.
„Selge, leidsime teise ka üles. Liigume vanalinnas Raekoja platsi poole. Kui seal valmis saad, helista,“ lõpetas Jevgeni kõne.
Seltskonna jutt läks aina hooplevamaks. Oleg ja Dmitri muutusid teiste jutu õhutusel aina kõvemateks meesteks, sest ei tahtnud nendest kehvemad näida.
Igor käis ise vahepeal olukorda uurimas ja teatas, et politsei on lahkunud. Ta tegi ettepaneku minna kaugemalt vaatama, kuidas peksa saanud fašistid välja näevad.
Vaatasid nurga pealt uue maja kohviku sammaste vahelt ja viskasid nalja.
Äkki ütles üks Igori poistest: „Ma kohe ei usu, et te nii kõvad mehed olete.“
„Miks?“ küsis Dmitri Ganin.
„Jutt ei tundu väga usutav,“ seletas üks Igori poistest, kes oli ka nime poolest Dmitri. „Te tundute sellised kukepojad, kes situvad tegelikult püksi, kui asi tegudeni läheb.“
„Kuulge, poisid, ärge riidu minge,“ sekkus Igor vaidlusse. „Ära hakka enne solvama, kui poisid pole ennast tõestanud. Mul on ettepanek. Näete, seal pubi kõrval on üks trepikoja uks. See on maja esimesel korrusel ainuke klaaspind, mis on veel terve. Näete, seal, suitsetavate fašistide kõrval. Te lähete ja viskate selle sisse ning näitate selle sitakarjale keskmist näppu. Kakelda nendega ei ole vaja. Jooksete siiapoole ja me anname neile, kes järgi julgevad tulla, siin pasunasse. Kui ära teete, annab tema pärast teile viis sotti ja palub enne öeldu eest vabandust. Lisaks panen mina preemiaks mõlemale viis sotti välja. Kas sobib?“
Dmitri Ganin ja Oleg Bragin vaatasid seltskonna nägusid, aga ei andnud kohe nõusolekut.
„Kuule, mul võiks olla ka mõni boonus“ vaidles Igori Dmitri vastu. „Olen nõus siis, kui võin neile ise oma käega kohe ketuka kätte anda, kui nad ei näita, et nad mehed on.“
„Milles küsimus, loomulikult, teeme ära,“ vastas Oleg kiiresti, nähes, et neil ei ole eriti taganemise ruumi.
Dmitri vastas samuti jaatavalt. Dmitri ja Oleg hakkasid rahulikul sammul, kuid südamete põksudes Woostocki poole liikuma.
Tarmo mõtles, et hakkab koju minema. Naine ootas Sakala Keskuse juures autos juba mõnda aega. Ta tahtis just alla kööki oma arvuti ja koti järele minna, kui silmas kahte umbes kahekümneaastast selli seismas pubi vastas, lõhutud aia juures. Nad vahtisid pubi ees vestlevate kaitsjate poole. Äkki hakkasid nad liikuma, haarasid mõlemad keset tänavat vedelnud kivid, mille olid eelnevalt silmadega välja valinud ja virutasid need ainukesse terveks jäänud esimese korruse aknasse. Aken purunes ja sellid näitasid ülbelt väsinud kaitsjate seltskonnale keskmist sõrme.
Arvata oli, et selline käitumine lõi hiljuti kohutava kogemuse läbi elanud meestel sita keema. Väljas olnud seitse meest olid hetkega püsti nagu herilase poolt nõelatud ja tormasid vene kaakidele peale. Üks neist ei oodanud nii kiiret reageerimist ja hilines plehku panemisega. Ta võeti maha maja Sakala tänava poolse nurga juures, prügikastide kõrval. Teisel läks paremini, ta sai ühe löögi küljelt ja teiselt jälitajalt jalaga tagumikku. Lööja oli jalgpallur ja oskas õhusööte vahelt lõigata. Kuna jalaga lööja oli kukkunud ja viis meest tegelesid maja nurga juures kättesaaduga, sai ta põgenema ja liitus tänavanurgal seisnud kambaga.
Esimesel mehel läks tõeliselt kehvasti. Enne kui tal jalad alt niideti, tabas teda pea üheaegselt viis rusikat. Kukkudes sai ta mitmeid jalahoope, enne kui üks Kaitseliidu taustaga meestest oma kamraadid maha suutis rahustada.
Sündmuskohta jõudnud Tarmo küsis mehelt tema kohale kummardudes: „Mis kurat teile küll pähe kargas, et te niimoodi tegite?“
Mees vaatas häguse pilguga ringi ja ainult mõmises midagi. Ta proovis püsti tõusta, aga ei suutnud.
„Selle ahvi käest mõistliku vastust ei saa. Lähme minema. Las kosub siin üksi, küll varsti koju haavu lakkuma roomab. Täna temast enam kaklejat ei ole,“ ütles Tarmo minekule seades ja kutsus teisigi lahkuma.
Kõik liikusid tagasi pubi ette.
Üks rünnaku üle elanud naistest jälgis toimuvat kaugemalt, samal ajal sõbrannaga vesteldes.
Üks ründajatest, kes oli jooksu pääsenud, seletas midagi Sakala tänava nurgapealse kohviku esiste sammaste all seisvale kambale.
Peksasaanu lamas endiselt prügikastide kõrval kõnniteel.
Kui ta minuti pärast uuesti peksasaanut vaatas, siis see ei liigutanud enam üldse. Kamp oli ikka samal kohal ja vaidles millegi üle.
„Kuulge poisid, see vant ei liiguta enam üldse. Peaks minema vaatama, ega te teda kogemata maha ei löönud,“ ütles tüdruk teistele.
Nad läksid lamaja juurde tagasi. Ta oli küljele vajunud ja ainult korises.
„Selle vennaga on täitsa perses,“ ütles üks meestest.
„Ma helistan kohe kiirabisse,“ ütles üks naistest ja valis numbri 112.
Oleg ja Dmitri olid jõudnud pubi ette. Nad seisid hõredaks katkutud aia ääres.
„Valisid oma kivi
