viisteist minutit. Ta oli terve õhtu, nii palju kui töö võimaldas, jälginud internetist linnas toimuvat. Kõik viitas sellele, et halvim stsenaarium oli käivitunud ja ilmselt ei jää ka Woodstock mässust puutumata.
Mõned minutid tagasi helistas Tarmole abikaasa ja küsis, kuidas olukord on. See polnud esimene kõne. Ta kartis ja ütles, et tuleb talle autoga vastu. Tarmo keelitas naist koju jääma ja olema lastega. Lisades, et ärgu muretsegu, tuleb viimase bussiga.
Tarmo telefon helises. Helistajaks oli üks sõber. „Tere Kojamees. Oled sa tööl?“
„Olen,“ vastas Tarmo.
„Pikalt ei räägi. Varsti rünnatakse Woodstocki. Tulin just St. Patrickust välja, sest seal läks üsna hullumajaks. Mõned aknad on sees ja kaootiliselt loobitakse igasugu kättejuhtuva kraamiga. Tegelikult loobitakse kõiki aknaid ja ärisid. Lipsasin ühel rahulikumal hetkel välja ja tulin Vabaduse väljaku poole. Praegu seisab Palace’i kõrval üks kamp, kes agiteerib rahvast Woodstocki natse peksma minema. Kõige tipuks jagab mingi vend riidest kotist väikeseid raudkange välja. Rünnak on organiseeritud ja on vaid aja küsimus, millal nad täpselt ründavad. Ole kõva. Ma lõpetan, sest eesti keeles rääkimine ei ole siin eriti tervislik tegevus.“
Kõne lõppes. Küllap hakkas keegi kahtlustama, kas tegu pole mitte eestlasega. Tarmo saatis just valminud prae köögist liftiga ülesse ja läks ise tagauksest välja maad kuulama.
Hoovi astudes kuulis Tarmo pidevat ja metsikut klirinat ning lõhkumist. Woodstockil ja Westmanni Äril on ühine sisehoov. Sama oli kuulda ka tänavalt. Õhus lendas helikopter. Mitte ühtegi politseisireeni.
Selge pilt, mõtles Tarmo, täna jääb köök koristamata. Ta sulgeb hooviukse ja jookseb üles baari. Baariruumi jõudes hüüab ta üle saali: „Meid rünnatakse, kohe. Kõik tellimused on tühistatud. Baari külastajatel on kaks võimalust: kas lähete kohe koju või jääte baari kaitsma.“
Oli tunda, et inimesi valdas paanika. Enamik külastajaid tardus paigale ja kostsid küsimused, mis edasi saab. Tundus, et ei olnud palju julgeid, kes oleks otsustanud kohe koju minna, sest linn oli hullunud ja joobes vene kaake täis. Samas, baari jäämine ei tõotanud ka midagi head.
„Kes on valmis baari kaitsma, andku käega märku,“ esitas Tarmo üleskutse. Tõusis kümmekond kätt.
„Selge. Kes ei jää, kohe koju. Paar meest uksele luuresse. Tõstke prügikastid ja lillepotid sisse, need on esimesed asjad, mis akendesse visatakse. Ma tulen kohe tagasi.“ Tarmo seadis minekule, kuid enne keldrisse laskumist ütles baaridaamile: „Pane tuled kustu!“
Ta tormas alla, nööris metalltugevdustega Dr. Martensi saapad jalga, tõmbas jope selga ning haaras oma laste pesapallikurika, mille oli Venemaalt mänguasjade poest ostnud. Lisaks pani ta kaks 30-liitrist potti pliidile veega keema. See oli vana hea nipp juba ristirüütlite aegadest. Lõpuks haaras ta veel kaks kasti klaastaarat kaasa ja jooksis üles tagasi.
Üles jõudes hindas Tarmo olukorda. Baari oli jäänud umbes viisteist inimest. Osa neist olid nooremapoolsed punkarid, veel paar keskeale lähenevat tüüpi, paar naisterahvast ja lisaks kaks baaridaami. Kaks meest olid väljas valves, ülejäänud liikusid sees organiseerimatult ringi. Endiselt oli tunda paanikat ja peataolekut.
Tarmo helistas oma tuttavale politseinikule, kellega ta oli teinud koostööd MTÜ Jalgpallihaigla raames, et ennetada võimalike rahutusi staadionidel.
„Tere, mul on kindlad andmed, et kohe hakatakse Woodstocki ründama. Rünnak on organiseeritud ja praegu jagatakse Palace’i juures raudkange. See ei tule mingi St. Patricku või teiste ümbruskonna baaride suvaline ründamine,“ andis Tarmo kiiresti info edasi.
Teisest otsast tuli samuti kiire vastus: „Oleme selle ohuga kursis, aga kahjuks ei ole meil kedagi saata. Parajasti rünnatakse ka riiklikke objekte ja kaitsetaktika ei võimalda kedagi teile saata.“
„Et me oleme tänavalt evakueerinud šokis ja ebaadekvaatsed inimesed, siis me rakendame Põhiseaduse paragrahvi 54 ja asume kaitselahingusse, kasutades selleks klaastaarat. Ootame politseijõudude saabumist, sest meie inimressurss on piiratud. Meid on umbes viisteist meest,“ teatas Tarmo oma edasistest plaanidest.
„Pidage vastu. Säästke inimeste elu ja tervist nii palju kui võimalik. Esimesel võimalusel saadame abi.“
Tarmo hakkas organiseerima kaitset. Väljas valves olevad mehed olid kaitseliitlased ja võis uskuda, et nende tegevus on adekvaatne. Kolmas Kaitseliidu taustaga mees vaatas ruumides ringi. Ta oli esimesest šokist üle saanud ja vaatas üle barrikadeerimise võimalusi. Ülejäänute liikumine oli endiselt kaootiline. Tarmo vedas taarakastid ukse juurde ja andis baaridaamidele käsu korjata kokku kõik letialune tühi taara.
Siis pöördus ta baaris olijate poole: „Nii, võitlejad, meil on järgmine sõjaplaan. Kõigepealt läheme välja ja üritame vandid baarist kaugemal hoida. Ma määran joone, kust me kedagi kaugemale ei lase. Kui ma ütlen, siis anname klaastaraga tuld. Anda tuleb täiest jõust ja näo piirkonda. Juhul, kui me ei suuda positsioone hoida, annan märku taandumiseks ning me sulgume baari. Baaris teeme laudadest barrikaadid. See käib jälle minu käsu peale. Praegu me neid veel ei tee, sest klaaside purustamine võtab ka aega. Laudade rea teeme siia liinile.“ Tarmo näitas käega joone, kuhu barrikaadid püstitada. „Nüüd läheme kõik välja,“ lõpetas Tarmo lühikese kaitsetaktika lahti seletamise.
Valves olijad ei olnud veel mingist tegevusest märku andnud, kuid nüüd avas üks mees ukse ja hüüdis: „Mingi karjuv jõuk on tekkinud tänava Vabaduse väljaku poolsesse otsa.“
„Mehed, minek, naised jäävad tuppa,“ andis Tarmo korralduse ja liikus esimeste seas tänavale.
Tänava otsast lähenes karjuv rahvamass. Neid oli vähemalt viiskümmend inimest ja nad olid väga agressiivselt meelestatud. Kostsid räiged, erinevate venekeelsete roppustega vürtsitatud hüüdlaused stiilis: „Lööme teid, fašiste, maha nagu koerapoegi! Surm fašistidele! Kohe saate näha, kes siin on peremehed!.“ Osal ründajatest olid käes kangid, teistel kivid.
Varsti lendasidki esimesed kivid. Tarmo hoidis kaitsjaid vaos: „Vara veel, las tulevad ligemale.“
Massi servad koosnesid peamiselt 35 kuni 45 aastat vanadest, hea kehaehitusega meestest. Paar sellist meest oli ka keskel esiridades, kes õhutasid hoolega rahvast rünnakule. Ülejäänud olid 15- kuni 25-aastased noored.
Kui kahe leeri vahet oli jäänud umbes viis-kuus meetrit, andis Tarmo käsu: „Tuld!“
Tühjade pudelite lend peatas massi liikumise. Ükski pudel ei kukkunud otse tänavale. Kostis räiget vandumist. Nii-öelda vanakesed võtsid isikliku eeskujuga aktiivse rolli üle. Nad loopisid kive ja tõukasid noori rünnakule.
Varsti lendas õhus kõiksugu kättejuhtuvat kraami. Venelaste massi keskelt lendas esimene Molotovi kokteil.
Hirmsa pildumise tagajärjel hakkas venelaste vägi vaikselt taanduma. Kui nad olid poole tänava jagu tagasi surutud, tõmbasid nad oma jõud välja Söögiplatsi juurde tänava otsas.
Tarmo andis oma meestele käsu: „Woodstocki juurde tagasi tõmmata!“
Taandudes käskis ta kokku korjata suuremad kivid, kangid ja kaikad. Ühesõnaga, kõik selline kraam, mida sai järgmise rünnaku puhul hõlpsasti nende endi vastu kasutada.
Tarmo vaatas üle oma võitlejate read. Õnneks ei olnud keegi suuremaid vigastusi saanud. Kõik mehed olid rivis. Enamikul oli muhke ja marrastusi, aga ei midagi hullu. Kõige
