Euroopa Parlamendi seisukoht Tallinna sündmuste ja selle taustal toimunu kohta. Tausta all mõtles ta küberrünnakuid ja Moskva saatkonnas toimunut. Kelamile tehti ettepanek avalduse põhi ette valmistada ja tuua fraktsiooni arutamiseks. Järgmisel koosolekul arutati tekst läbi. Sakslased ja prantslased soovisid natuke leebemat sõnastust, aga teiste Ida-Euroopa riikide toel läks tekst ilma suuremate muutusteta läbi. Järgmise etapina Euroopa Parlamendis läheb dokument alati ülevaatamiseks teistesse suurematesse fraktsioonidesse ja seejärel toimuvad läbirääkimised. Alles pärast konsultatsioone jõuab eelnõu suurde saali välja. Suuruselt teine Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide fraktsioon ning kolmas Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon kiitsid põhimõtteliselt deklaratsiooni heaks, ainult paluti natuke leevendada sõnastust. Riigiti jälle sama lugu, mida suurem maa, seda jahedam suhtumine ja mida idapoolsem, seda suurem toetus. Enne suurt saali leevendati veel natuke sõnastust, põhimõttelisi muudatusi tegemata. Suure saali arutelude tulemusena tehti mõned kosmeetilised parandused ja lubati avaldus järgmise nädala istungil vastu võtta.“
„Mis siin erilist on? Täiesti tavaline ja igav parlamentaarne asjaajamine. Kõik põhimõtteliselt nõus, ainult ühele meeldib natuke blondim ja teisele vähe brünetim,“ torkas Verner vahele, näidates välja esimesi tüdinemise märke.
„Nüüd see point alles tuleb. Nädala pärast, enne järgmist istungit, ütlevad nii sotsid kui liberid, et kas on üldse mõtet mingit suure saali avaldust vastu võtta ja sellele aega raisata, sest press sai eelmisel istungil niigi parlamendi seisukoha teada. See oli jalustrabav üllatus, sest jutt on jutt, aga ametlik avaldus hoopis tõsisem seisukohavõtt. Lõpuks jõuti nii kaugele, et dokument võeti hääletusele. Enne hääletust oli Kelamil ja ka enamikul teistest Eesti saadikutest vaja kõvasti lobitööd teha. Meie suurimad toetajad olid Leedu ja Poola saadikud erinevatest fraktsioonidest. Lõpuks võeti toetusavaldus vastu, aga mitte ühtselt fraktsiooniti hääletades, nagu tavaliselt. Peale Rahvapartei fraktsiooni olid ülejäänud riigiti lõhki. Näiteks sotsidest hääletas enamus idaeurooplasi poolt, aga enamus prantslasi ja sakslasi oli kas erapooletu või vastu. Siit lähtuvalt võib järeldada, et ekstreemsetes olukordades on Euroopa Liit haavatav ja selle peale Venemaa teadlikult mängibki.“
Õuest kostis järjekordne äikesekärgatus, ja see ei olnud enam väga kauge.
„Mõnes mõttes kurb kuulda, aga ei midagi imekspandavat,“ naeratas Verner sarkastiliselt, lonksas õlut ja jätkas: „Schröder jooksis kohe Venemaa Gazpromi tissi otsa Nord Streami juhtima, kui riigikantsleri kohalt lahti sai.“
„Venemaa gaasi tiss ei ole ainult toitev, vaid ka sõltuvust tekitavalt mürgine. Gaasi kaudu manipuleerib Venemaa Euroopat ja murendab tema ühtset poliitikat. Nord Stream pole niivõrd majanduslik projekt kui sõjalispoliitiline projekt. Nord Streami puhul tekitab minus keskkonnaohtudest rohkem hirmu selle kaitseks loodav turvaettevõtte. Maailmas pole siiamaani nähtud lahinglaevu omavat turvafirmat,“ lõpetas Kaspar oma mõtte, jõi kannust viimase lonksu ja viipas Rainerile, et ta valaks uue õlle välja.
Äike oli lähenenud veelgi. Väljas lõõtsusid esimesed tugevad tuuleiilid.
Andres tõstis näpu ja hakkas rääkima.
„Mulle tuli pähe üks saatanlik mõte selle kohta, mida Venemaa tulevikus võib meie vastu teha. Kujutage ette olukorda, kus eelkõige Saksamaa tööstus vaevleb gaasipuuduses ja majandus kipub maha jahtuma. Prantsusmaa on niikuinii aastakümneid Venemaa perset lakkunud. Itaalias on ärimehest peaminister, nagu Berlusconi praegu, teinud Venemaaga mingi magusa bisnessi ja Hispaanias on võimul sotsid, kes on lihtsalt vait ega taha langetada otsuseid. Tagatipuks on USA-s võimul nõrk ja otsustusvõimetu president. Samal ajal ehitab Venemaa meie õueväravas Nord Streami gaasijuhet, mida kaitseb Gazpromi turvafirma laevastik. Ühel hetkel tekitatakse intsident, kus lastakse põhja mõned Eesti piirivalvelaevad ja see järel blokeeritakse sadamad. Võib olla tehakse veel midagi hullemat. Sellist tegevust võib kvalifitseerida ühe NATO liikmesriigi ründamisena ja oleks põhjust rakendada paragrahvi viis, mis tähendab alliansi täielikku sõjalist abi agressori tõrjumiseks. Teoreetiliselt ei ole vahet, kes ründab, aga praktikas mõistavad kõik seda konkreetse riigi ründena liikmesriigi vastu. Siis aga oleks tegu turvafirma ründega riigi vastu. Tõesti, selle turvafirma tagant paistaksid selgelt Venemaa kõrvad, aga juriidiliselt ei pruugi olla neil mingit seost. Sellises olukorras jääme tõenäoliselt Venemaa vastu üksi ja kui Venemaa meid oma näoga ründab, ei suudeta meile tegelikult appi tulla, sest mingid infrastruktuurid on turvafirmaga konfliktis hävitatud või …“
Väljas toimus kohutav kärgatus. Andres jäi poolelt lauselt vait. Kohe raksatas uus piksenool samasse kõrvale elektriposti. Baari lambid lõid hetkeks topeltheledusega põlema, kaks neist põlesid läbi. Baari eest vihises mööda kohutav tuuleiil, mis lükkas ümber reklaamharkjala. Hetkeks tekkis täielik vaikus, millele järgnes kohutav vihmavaling. Taevast langes valget vett.„Lähme vaatame ukse pealt äikest,“ tegi Rainer ettepaneku.
Mehed läksid ukse vahele vaatama.
„Mis sa, Andres, enne seda kärakat tahtsid öelda,“ küsis Verner.
„Ma ei mäletagi täpselt. Vist seda, et kas meil pärast ebamäärast piiramisolukorda ongi sellist valitsust, kes NATOt appi kutsub.“
Mehed vaatasid linna kohal möllavat äikesetormi, mis liikus üle linna laia rindena ja mitme järjestikuse lainena. Torm kestis mitu tundi. Tuulest ja vihmast ei jäänud puutumata ükski maja ega tänavasopp Tallinna linnas.
SÕBRAD ARUTLEVAD MÖÖDUNUD GRUUSIA SÕJA TEEMADEL
Oli 10. september 2008. Andres Aavik oli läinud oma naise Margitiga Woodstocki baari vaatama Eesti jalgpallikoondise välismängu Bosnia ja Hertsegovinaga. Fännide jaoks näidati matši suurelt ekraanilt seinal. Rahvas istus pubis, koondise särgid seljas ja fännisallid kaelas. Vahel esines pärast mängu ühisvaatamist ka mõni muusikaline kollektiiv.
Andrese naine Margit oli samuti hobipoliitik nagu ta abikaasagi. Margit oli ka võimekas organisaator, mida ta oli näha ka sellest, kuidas ta Jalgpallihaigla keevaverelised ja natuke suvalised mehed oli suutnud panna korrektselt asju ajama. Loomulikult niipalju, kui seda seltskonda üldse juhtida oli võimalik.
Kolmas seltskonna liige oli Verner Puhm, kes oli jalgpallipisiku Andreselt saanud. Viimasel poolel aastal oli ta käinud kõigil kodumängudel. Täna oli esimene kord külastada ühisvaatamist.
Pubis oli veel palju inimesi, keda Andres vähemalt nägupidi tundis. Loomulikult oli seltskonnas Jalgpallihaigla juht Kojamees.
Algul paljulubavana tundunud Eesti mäng hakkas varsti täiesti metsa keerama. Poolajaks oli Eesti kaotusseisus 0:2.
Teise poolaja alguses helistas Kaspar Fahlmann ja küsis, ega Andres kuskil mängu vaadates õlut ei joo. Vastus rõõmustas Kasparit ja ta lubas veerand tunni pärast koos reservohvitserist korporatsiooni vilistlase Raivo Paulusega kohal olla.
Mängust oli kujunenud piltlikult öeldes viljapeksumasin, milles vilja osa etendas Eesti jalgpallikoondis. 0:7 oli tulemus, mida ei oleks ette kujutada suutnud ka halvimas õudusunenäos.
Tuju oli kõigil nullis. Kaspar, keda jalgpall ei huvitanud, lubas lohutuseks kõigile ühe õlle välja teha. Enne õlle järele minemist ütles ta laudkonnale: „Kui te head lapsed olete, räägin teile pärast kaugetest maadest.“ Ta pidas pausi ja jätkas: „Georgiast, muidugi kui teid see huvitab.“
Kõik nõustusid Kasparit kuulama.
Mõlemad mehed olid hiljuti Gruusias käinud Reservohvitseride Kogu korraldatud humanitaarabimissioonil.
Mõlemal oli kogemusi Gruusiast
