olen kahetsenud, et tassi valatud tee jäigi mul maitsmata; kuidas oleksin tahtnud teada, milliseid taimi oli Helle Meri teeveele lisatud ja mida sisaldas tema pakutav tee!
Ent Lennart Meri viimast käskivat lauset mäletan hästi. Ta ütles: «Võta algusest peale, ja kohe!»
9
MA OLIN TULNUD MAAKOJU kindla kavatsusega elada siin sisse ja seada kokku kirjastusele lubatud käsikiri. Terve talve ja pool kevadet olin võtnud hoogu teadmises, et kui lähen maale, panen kogunenud mõtted kirja. Algus tehtud, jõudsin metskitsega juhtunud loo isegi hooga paberile kanda. Nüüd aga tekkis tõrge, mu kavatsuse peatas uskumatu unenägu.
Miks anti just minul elada üle nii põnev unenägu? Mis oli Lennart Meri küsimuste tagamõte? Mis teda huvitas, et ta minuga kontakti võttis? Kas ta tõesti muretseb ja tunneb teispoolsuses huvi, kuidas muuta töökas eesti rahvas paikseks, et inimesed pühendaksid end siinsele elule ja tegutseksid omal maal?
Kogu sel sündmusel pidi olema alltekst, mida olin kohustatud lahti harutama. Aga milline see ometi on? Hakkasin sobrama oma mälus ja meelde tuletama, millal puutusin esimest korda kokku Lennart Meri nimega. Alustatud kirjatöö tuhin jäi sinnapaika, tegin otsustava pöörde ja sukeldusin aastatetagustesse kaugetesse aegadesse.
Ma olin 20-aastane, kui tundmatult autorilt Lennart Merilt ilmusid raamatukaupluste letile matkamärkmed «Kobrade ja karakurtide jälgedes»3 Sel ajal igatsesin minagi matkata tundmatus puutumatus looduses, suur maailm huvitas mind väga, kuid teadsin, et see soov jääb täitumata, mu igatsusel ei ole tulevikku.
Kuigi kuulusin sel ajal vabariigi kergejõustikukoondisesse, olin odaviskaja ja sõitsin sageli ringi mööda NSV Liitu. Enamik suurematest, Euroopas ja Aasias paiknevatest Nõukogude Liidu linnadest oli läbi sõidetud. Just nimelt läbi sõidetud, mitte rohkem. Kõiki võistlusi kandis kindel eesmärk, tuli näidata head sportlikku tulemust. Sõidud kulgesid mugavalt, kas rongis või lennukis, meid majutati tavaliselt heas hotellis, võistlesime kohalikul esindusstaadionil, ja sealt vurr-vurradi – tagasi koju.
Ma olin viibinud, kord koguni terve kuu, Alma-Atas, nädala Taškendis, jõudnud külastada sealseid ooperiteatreid, paari muuseumi, vilksamisi olin käinud Samarkandis ja Buhhaaras, kuid see, mida lugesin õhukesest reisikirjast, mõjus mulle kui ergutav süst.
Eks reisikirju oli ilmunud varemgi, kuid kätte sattunud matkaloo puhul toimis miski muu. Kas oli see erilaadne sõnaseade, tunnetatavalt teistsugune lähenemine teemale, aga ülevaadet raskest matkast anti edasi nii, mis pani mind mitte ainult kaasa elama, vaid ka juurde mõtlema.
Muide, Lennart Meri esimene reisikiri äratas üldist tähelepanu, raamat kadus kiiresti raamatupoest.
Kokku olid saanud viis üksteist tundvat, kuid erinevatel elualadel tegutsevat eesti meest. Voldemar Panso, tõusev täht teatri-lavastajana, dr Erich Moisar, kuulus Tallinna arst (kes kasutas oma ravitöös rohkesti rahvameditsiini võtteid), kunstnik Ants Viidalepp, skulptor Olav Männi ja raadiomees Lennart Meri.
Nad kõik olid sündinud ja veetnud lapsepõlve (Lennart Meri küll osaliselt) väikeses iseseisvunud, visalt üles töötavas Eesti Wabariigis. Too viiemeheline kooslus liideti kahekümneviielise jalgsimatkajate rühmaga, kel seisis ees rännak Kesk-Aasia asustamata aladele. Nendega koos siirduti kõrgeima raskuskategooria saavutamiseks läbi kõrbe Tjan-Šani mägedesse, ja matk kestis terve kuu.
Reisikirja esimest korda lugedes saatis mind reibas tunne, elasin sisse rühma ränkadesse katsumustesse. Oleksin soovinud samuti rügada mäerajal, kuid siis ma veel ei mõistnud, miks ründasid eestlased suurte rühmadena kauget võõrast loodust ja raskesti läbitavaid mäekurde. Teistkordsel lugemisel sähvatas kui välk äratundmine, et raskel matkateel võis olla omalaadne raviv ülesanne – vabastada vaevatud eesti hing aastatega kuhjunud ületamatuist pingetest, mis saatsid meie rahvast kutsumata, hõlpelu otsivatest migrantidest täis topitud ja nuhkidest läbi pikitud väikesel maal.
Lennart Meri märgib oma raamatus: «Selgusid iseloomujooned, mida tavalistes olukordades peidetakse sisseharjunud käitumistavade taha. Looduse ees seisime nii, nagu ta oli meid loonud.»4
Jah, meie rahvas oli selleks ajaks elanud peaaegu paarkümmend aastat totalitaarse võõrriigi haardes, pahatahtlikul sihikul hoiti valvsalt just loomingulist intelligentsi. Haritlaste vaimne sõltumatus ja ausameelsus on iga rahvuskoosluse alus. Kui võõrad salajõud peaksid ulatuma rahva vaimse sõltumatuseni, siis pole loota, et püsivaks kestmajäämiseks jätkub rahval jõudu. Pideva hirmusurve all oli meie intelligentsil võimatu end vabameelselt avaldada, veel vähem realiseerida loomingulisi ideid, sest kunagi ei teatud, kes on kes, ei teatud, keda uskuda, keda mitte, ja millal võis inimene kurjast sõnumist või pealekaebamisest hoobi saada.
Rasketel, ootamatusi täis matkateedel ja mägedes avanes ometi kord võimalus hingata vabalt ja hetkeks unustada, et oldi alistatud rahvas, kelle eneseavaldamise võimalused olid küll piiratud, ent just siin, raskustes õnnestus panna proovile oma füüsilised ja vaimsed võimed.
Lennart Meri ütleb: «Kõik me oleme muutunud, ja see on hea. Inimesed on lihtsamad ja loomulikumad, ning väärtuse mõõdupuuks saab üha enam isiklik tublidus ja seltsimehelikkus. Tore, kui see nii jääks.»5
10
RAAMATU AUTOR andis lugejale edasi midagi ülimalt tähtsat, ja Meri kasutas selleks uudset lähenemist. Ümbersõnastatuna: ilma eesmärkide sügava ühtsuseta pole võimalik luua midagi püsivalt head. Sa ei ületa väiksematki mäekuru, ei läbi kõrbe, kui su kõrval pole sõpra, keda võid jäägitult usaldada.
Suurt hinge- ja kehajõudu nõudev üritus eeldas üleelatavasse põhjalikku süvenemist ja Lennart Meri ei varjanud, et õige suuna andis talle Voldemar Panso.
«Õigupoolest polnudki mul kavatsust matkal märkmeid teha, sest olen harjunud usaldama oma mälu. Tõuke selleks andis Voldemar Panso, kes kasutas iga väiksematki puhkeminutit kirjatööks. /…/ Tagantjärele olen muidugi tänulik Panso õpetuse eest, mis kõlas umbes nii: on hea, kui turistil on märkmik, sest muljeid on tuhandeid ja pea on üks!»6
Ta lisab: «Tähelepanuvõime on matkaja kõige väärtuslikum omadus, /…/ seda tuleb endas arendada ja kasvatada /…/.»7 Just nimelt!
Kuna kobrade ja karakurtide raamat võlus mind eriliselt, kandsin tudengiaastatel seda enesega kaasas, kuni avastasin kord ühiselamus, et mu raamat oli kadunud, õigemini – majast Tiigi tn 14, tuba nr 403, ära varastatud. Hiljem õnnestus antikvariaadist, kus mul olid head suhted, sama raamat taas hankida, kuid aprillis maakodus polnud raamatut käepärast. Nüüd, tänu Tartu Ülikooli raamatukogu töötaja vastutulelikkusele lebab mu ees laual maakoju toodud koopia 30-aastase Lennart Meri esimesest tähelepanu äratanud loomingulisest väljaastumisest, ning ma võin rahulikult süveneda poole sajandi tagusesse hämarusse ja meenutada, milliseid mõtteid oli tema reisikiri minus kunagi äratanud.
Seda enam, et unenäos esitas mulle nõudlikke küsimusi mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes 40-aastane Lennart Meri, tumedad lainelised juuksed kammi-tud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda: mees parimas kaalus.
Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega. Üldse, minu silmis moodustavad eliidi silmapaistva
«Kobrade ja karakurtide jälgedes. Kesk-Aasia matkamärkmeid», 1959, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, tiraaž 14 000.
«Kobrade ja karakurtide jälgedes», lk 51.
«Kobrade ja karakurtide jälgedes», lk 44.
«Kobrade ja karakurtide jälgedes», lk 58.
«Kobrade ja karakurtide jälgedes», lk 154.
