Kohtumine Lennart Meriga. Aili Paju
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju страница 7
Varahommikul tema küsimusi üles kirjutades avanes mul küll võimalus juhtunusse süüvida, ent ta küsimusi meenutades tundsin, et ees võib seista üle jõu käiv kohustus, kuidas täpselt selgitada mälestusi, võimalik, et isegi elamusi, mis kunagi möödanikus olid olnud tähtsad.
Nüüd ei jäänud tõepoolest üle muud kui katkestada senine kirja-töö, vaadata üle kavandatud elurütm, teha otsustav pööre ja võtta ette Lennart Meri aastakümnetetagused huvi pakkunud kirjutised.
Ma alustasin reisikirja «Kobrade ja karakurtide jälgedes» ülelugemisega. Ikka selleks, et taastada kunagist meeleolu ja tuletada meelde mõtteid, mis ta teos oli minus tekitanud.
Ma ei mäletanud minevikust elamusi, mida olin tema tekstist leidnud pool sajandit tagasi, ent värske ülelugemine tuletas meelde, kuidas olin hakanud vaikselt võrdlema venelaste vägivaldseid tegusid Usbekistanis selle agressiivsusega, mis tuli meie rahval elada üle siin, Eestis. See, kuidas käitus NSV Liit ühe väikese rahva ja demokraatliku Euroopa riigiga, tundus esialgu erinevat, kuid põhjalikumalt läbi mõeldes ei erinenudki märkimisväärselt Usbekistanis rakendatud agressioonivõtetest.
11
UUESTI REISIKIRJA LUGEDES tuli meelde, kuidas oli Lennart Meri alustanud usbeki rahva eluolu kirjeldamist, millised olid tema tähelepanekud juba esimesel sammul, kui ta astus Usbekistani pinnale. Kui matkajate rühm saabus Usbeki pealinna, sattusid nad jaamahoonest väljudes otse Taškendi väljakule, mis «on vajutatud mällu teravalt nagu vaselõige»8.
Eesti mehed olid jõudnud Usbeki poliitilise ja majandusliku elu keskusesse, otse selle südamesse, kus 31. oktoobril 1917 olid bolševikud nelja päeva jooksul kehtestanud nõukogude võimu. Muidugi oli sealgi kulgenud interventsioon relvade, uue poliitilise süsteemi ideoloogia jõhkra pealesurumisega.
Taškendi väljakult linnakeskusesse liikudes eritleb Meri suure idamaise linna uut osa ning omapärast vana linnaosa, kuidas ikka kaugemale tõrjutakse minevik, nagu oleks see olnud suur viletsus ja äng9.
Tõrjutud mineviku asemel ehivad nüüd uut linna klaasist ja betoonist hooned, lillearoom ja purskkaevude sära.10
Ta lisab, et «Venemaaga liitumine kujunes usbeki rahvale suure progressiivse tähtsusega sündmuseks»11, märkides samas, nagu möödaminnes, et usbeki töörahvas langes pikkamööda, võrreldes varasemate aegadega veelgi suurema rõhumise, lausa orjatöö alla. Hiiglaslikke põllumaid putitati ja mürgitati hoolimatult kõikvõimalike keemiliste vahenditega, et pumbata suurest lõunariigist võimalikult palju välja puuvilla «nõukogude vennaliku pere ja maailma tarbeks». Vägivallatsemine suure maa kallal toimus kohaliku rahva silme all ja oli kestnud juba pool sajandit. Samal ajal, nagu kompensatsiooniks, vihjab autor, et ühe inimpõlve jooksul loodi ses riigis keskkoole, raamatukogusid, raviasutusi ja vabrikuid.
Kui Lennart Meri reisikiri tutvustab külalislahket usbeki rahvast ja kirjeldab moodsaks kujundatava pealinna Taškendi eripärasusi, siis põhjalikum tutvumine raamatu sisuga peegeldab vihjeid, oleks vist õigem öelda, et ridadevahelisi märkusi, millele taibukas eestlane võis koondada oma tähelepanu. Usbeki rahva elu kirjeldamisega anti meie lugejale nagu märku: ole hea ja võrdle sealset olukorda oma riigi seisundiga, heida pilk rahva elukäiku, et mäletaksid ja teaksid, mis võib juhtuda Eestiga järgneva poole sajandi jooksul.
Kolmanda kursuse üliõpilane, terane kõiketeadja, ei olnud unustanud vanemate inimeste juttu, kui töökas ja rahulik elu oli olnud iseseisvas Eestis. Reisikirja lugedes sain justkui korralduse värskendada mälu ja tuletada meelde, kuidas elati kunagises iseseisvas riigis ja mis on juhtunud meie rahvaga kõigest paarkümmend aastat tagasi.
Iseseisva Eesti Wabariigi juhtkonna naiivset usku seaduslikkusesse jõhkralt ära kasutades ja kõiki euroopalikke seadusi-lepinguid eirates valgus siia suurriigi jõhker, ahne, harimatu sõjardite bande. Eesti kui rahulik, iseseisev rahvusriik kuulus rooma-germaani õigussüsteemi, meie kultuur oli saavutanud Euroopa kultuuritraditsioonis kindla konkurentsivõime. Millise ülendava hüppe oli 20. sajandi esimesel poolel teinud meie haridus- ja kultuurielu, milliseid omalaadse nägemusega kunstnikke, teadlasi, kirjanikke, sportlasi, kui edumeelseid ja tegusaid maad harivaid inimesi kerkis rahva seast esile!
Kui Euroopas hinnati tol ajal inimese kuuluvust ühiskonda veel seisuste alusel (juhtpositsioonil püsis nõrgapõlveline, pretensiooni-kas, töövõimetu aadelkond), siis Eesti ühiskondlikuks aluseks oli kujunemas terve ja töökas, üha tugevnev rahvuslik kogukond, mida juhtisid märkimisväärselt võimekad omavalitsused.
Edasipüüdlike noorte astumist kõrgkooli ei otsustanud Eesti ühiskonnas vanemate seisus, parteiline lojaalsus ega rahavõim; ülikooli eelistati võtta vastu andekaid, töökaid, vaimseid rikkusi kõrgelt hindavaid noori, kellest võrsusid silmapaistvad isiksused, vabariigi üha tugevnev kultuurieliit. Tõenäoline, et just Vabadussõja-järgsest põlvkonnast oleks meie iseseisvas vabariigis võrsunud oma rahvaga arvestav ja riiki edasi viiv tulevane kõrgharitlaskond.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.