>Paljud maailmakirjanduse suurkujud olid hariduselt ja elukutselt hoopis arstid: Rabelais, Tšehhov, Cronin jpt. Ja veel – kõik need kirjanikud, kes olid või on elukutselt arstid, kipuvad olema head satiirikud või humoristid. Võrratu satiirik oli ka 20. sajandi vene kirjanduse suurkuju Mihhail Bulgakov (15. V 1891 – 10. III 1940).
Mihhail Bulgakov, rahvuselt venelane, sündis Kiievis. Siin ta kasvas, käis koolis ja lõpetas 1916. a. ülikooli, ja nagu juba öeldud, õppis meditsiini. Aasta pidas ta tohtriametit maal (Smolenski kubermangus), siis tegi kaks aastat sama Kiievis, kuid aastast 1919 pühendab ta end jäägitult kirjandusele. Algaja kirjaniku fantaasia arenguks oli ju ajastu vägagi soodne, selles vallas polnud Suur Oktoober kitsi, raskused kerkisid vaid avaldamisega. Bulgakovi esimesed satiirilised jutustused ilmusid kord ühes, kord teises ajalehes või ajakirjas. 1924. a. alustas ajaleht “Nakanune” isegi tema romaani “Valge kaardivägi” avaldamist järjejutuna. Kõik läks nagu hästi, ka eraldi raamat “Diaboliaad” ilmus 1925. a., siis aga valmis autoril jutustus “Koera süda”, millest hakkas peale nn. Bulgakovi jaht. Käsikiri jõudis tolleaegse Moskva linna täitevkomitee esimehe Lev Kamenevi kätte, kelle resolutsioon oli napisõnaline: “Trükkida ühelgi juhul ei tohi!” Tuleks vist lisada veel kaks fakti: kirjanik elas aastast 1921 Moskvas, ja et 1924. a. suleti ajaleht “Nakanune”, jäi ka romaani “Valge kaardivägi” avaldamine pooleli. Ajavahemikul 1925 – 1955 Bulgakovit NSV Liidus ei avaldatud.
Avaldama hakati teda alles Hruštšovi sula aegu. Brežnevi ajastul ilmus küll “Meister ja Margarita”, kuid kärbetega. Vahepealse soosiva suhtumise Bulgakovisse kasutasid oskuslikult ära meie “Loomingu Raamatukogu” ja “Eesti Raamat”: eesti keeles ilmusid “Saatuslikud munad” (1968), “Teatriromaan” (1965), “Meister ja Margarita” (1968), “Härra de Molière’i elu” (1978) ja “Koera süda” (1988). “Pühameeste sepitsusi” (nimetusega “Molière”) mängiti Noorsooteatris 80. aastate lõpul.
Ometigi oli Bulgakov tuntud ka 30. aastatel Moskvas, eriti just dramaturgina. Saladuseks jääb vaid, miks diktaator Stalin Bulgakovit säästis. Ka oma töökoha (režissööri assistent) Moskva Akadeemilises Kunstiteatris sai kirjanik Stalini enda soovitusel. Selles asjas tavatses Bulgakov ise jutustada järgmist anekdooti.
…Ühel ilusal päeval tuleb väsinud ja tülpinud Bulgakov Stalini juurde.
“Võta istet, Miša. Miks sa nii nukker oled? Mis lahti on?”
“Näete, näidendi sain valmis.”
“Siis peab ju rõõmustama, kui näidendi valmis said. Milleks siis nukrutseda?”
“Lavastada ei taheta, Jossif Vissarionovitš.”
“Aga kus sa lavastada tahaksid?”
“Kunstiteatris loomulikult, Jossif Vissarionovitš.”
“Milline korralagedus valitseb meie teatrites! Ära muretse, Miša. Võta istet.”
Stalin võtab telefonitoru.
“Preili! Kuulete, preili?.. andke mulle Kunstiteater! Kunstiteater andke mulle!.. Hallo! Kunstiteater?.. Kas kuulete?.. Stalin siinpool… Kuulete?”
Stalin pahandab ja hingab pahaselt torusse.
“Mingid tõprad istuvad meil Side Rahvakomissariaadis. Ikka juhtub neil seal midagi… Preili, andke mulle uuesti Kunstiteater. Veel kord Kunstiteater, ütlen ma teile selges vene keeles!.. Kes seal on?.. Kunstiteater? Kuulake, ärge pange toru ära, Stalin räägib! Kus direktor on?.. Kuidas surnud?.. Just praegu suri ära?.. Vaat sulle lugu, nii nõrganärviline rahvas meil!”
Anekdoot jõudis meieni Konstantin Paustavski mälestuste kaudu.
Ajastu miljöö kirjeldamiseks oleks pikem jutt üleliigne.
I
U-u-u-u-uau-uau-uauu! Oh vaadake mind ometi, ma hukkun. Kangialuses ulub tuisk mulle surmapalvet ja mina ulun talle kaasa. Ma olen surmalaps, surmalaps. Räpase kokamütsiga lurjus – Rahvamajanduse Kesknõukogu teenistujate normtoitlustamise söökla kokk – lärtsatas mulle keeva vett peale ja kõrvetas ära mu vasaku külje. On alles siga, ja ise veel proletaarlane. Issand jumal küll, kui valus mul on! Keev vesi võttis lausa luudeni läbi. Nüüd ma ulun ja ulun, aga mis see ulgumine aitab.
Ja mis ma talle ette jäin? Kas ma tõesti söön Rahvamajandusnõukogu paljaks, kui tuhnin väheke seal solgiaugus? Ilge ahnepäits. Vaadake mõnikord tema molu: ta on enda laiaks söönud nagu padakonn. Vaskmoluga varganägu. Neid inimesi küll! Keskpäeval kostitas see kokamüts mind keeva veega, praegu kisub juba hämaraks, kell on umbkaudu neli pärast lõunat, nagu võib arvata sibulalõhna järgi, mis jõuab siia Pretšistenka tuletõrjekomandost. Tuletõrjujad söövad õhtuks putru, nagu te teate. See on küll see päris viimane värk, just nagu seened. Tuttavad penid Pretšistenkalt on rääkinud, et Neglinnõi tänavas restoranis “Baar” pakutakse valverooga: seeni pikantses kastmes, 3 rubla 75 kopikat portsjon. Selleks peab küll iseäralik maitse olema – sama hästi võiks kalossi lakkuda. U-u-u-u…
Külg valutab hirmsasti ja mu edasine karjäär on mulle päevselge: homme tekivad haavandid, ja lubatagu küsida, millega ma neid ravima hakkan? Suvel võib Sokolniki parki lipata, seal kasvab üht isevärki, väga mõnusat rohtu, peale selle saab pargis päris ilma tasuta vorstikontsusid järada, kodanikud loobivad rasvaseid pabereid laiali, lakud isu täis. Ja kui seal poleks seda vanaätti, kes soiub kuuvalgel lava peal “oo, armas Aida”, nii et võtab südame alt õõnsaks, siis oleks seal ütlemata tore. Aga kuhu sa praegu lähed? Kas on teile saapaga taguotsa virutatud? On küll. Telliskiviga vastu ribisid olete saanud? Rohkem kui kulub. Kõik on ära proovitud, olen oma saatusega leppinud, ja kui ma praegu nutan, siis ainult kehalise valu ja külma tõttu, sest mu hingejõud pole veel kustunud… Koera hing on visa.
Ainult mu keha on muserdatud, pekstud ja piinatud, inimesed on seda küllalt mõnitanud. Sest milles see asi on – nagu ta keeva vett sähmas, võttis see kohe karva maha ja järelikult pole sel vasakul küljel vähimatki kaitset. Ma võin täitsa kergesti kopsupõletiku saada, ja kui ma selle saanud olen, kodanikud, kärvan ma nälga. Kopsupõletikuga peab lamama trepikojas eestrepi all, aga kes hakkab siis minu, maaslamava vallalise koera asemel mööda prügikaste kolistama ja peatoidust otsima? Saab see kops mul tõmbust, pean ma kõhuli roomama, jään nõrgaks ja iga spets võib mu kepiga maha lüüa. Ja kojamees, raha rinnas, veab mu jalgupidi välja ja viskab vankrisse…
Kõikidest proletaarlastest on kojamehed kõige ilgemad elajad. Inimjätised, see kõige madalam kategooria. Kokkasid tuleb ette mitmesuguseid. Võtta näiteks kadunud Vlass Pretšistenkalt. Kui palju on ta elusid päästnud. Haiguse ajal on ju kõige olulisem pala süüa saada. Ja nii olla olnud, teavad vanad penid rääkida, et viskab see Vlass kondi, ja kondil ikka lihasuutäis küljes. Olgu tema päralt taevariik, sest tema oli ikka tõeline isiksus, krahvide Tolstoide härrastekokk, aga mitte mõni mats sealt Normtoitlustuse Nõukogust. Mis nad seal normtoitlustuses kõik ära teevad, see käib üle igasuguse koeramõistuse. Nad kaabakad keedavad ju kapsasuppi haisvast soolalihast, aga nood vaesekesed ei tea midagi. Jooksevad sinna, pugivad, lakuvad.
Mõni masinakirjutaja saab oma IX järguga neli ja pool tšervoonetsit kuus, tõsi küll, armuke kingib talle sinna juurde fildepärssukad. Aga kui palju mõnitamist peab ta sellesama fildepärsi eest kannatama. Ega mees temaga ju mingit tavalist viisi kasuta, nõuab armastamist prantsuse moodi. Omavahel öeldes on need prantslased ikka tõprad küll. Kuigi sööma on nad ägedad, ja puha punase veiniga. Jah… Nii see masinakirjutajanna siis lippabki sinna, ega nelja ja poole tšervoonetsiga ju “Baari” ei lähe. Talle ei jätku kinoskäimisekski, aga kinoskäimine on ometigi naiste elus see ainus lohutus. Väriseb teine, krimpsutab nina ja sööb… Mõelda vaid, nelikümmend kopikat kahe roa eest ja need kaks rooga pole ühtekokku viitteist kopikatki väärt, sest ülejäänud kakskümmend viis kopikat on majandusjuhataja
