Isadora Duncanil2 mitte,” hüüatas naisterahvas heleda häälega.
Filipp Filippovitšiga juhtus midagi, mille tagajärjel tema nägu võttis õrnalt punalilla tooni, aga ta ei toonud kuuldavale ühtegi heli, oodates ära, mis saab edasi.
“Ja samuti vaatlustoast,” jätkas Švonder, “selle ruumi võib väga edukalt ühendada kabinetiga.”
“Mmh,” tähendas Filipp Filippovitš kuidagi kummalise häälega, “aga kus ma siis peaksin sööma?”
“Magamistoas,” vastas nelik kooris.
Filipp Filippovitši punalilla jume omandas pisut hallika varjundi. “Magamistoas süüa,” ütles ta mõnevõrra lämbunud häälega, “vaatlustoas lugeda, ooteruumis riidesse panna, teenijatoas opereerida, söögitoas patsiente läbi vaadata. Väga võimalik, et Isadora Duncan just nimelt nii teebki. Võib-olla sööb ta lõunat kabinetis ja lõikab küülikuid vannitoas. Võib-olla. Aga mina ei ole Isadora Duncan!” röögatas ta äkki ja tema nägu läks punalillast kollaseks. “Mina söön lõunat söögitoas ja opereerin operatsioonitoas! Ütelge seda edasi üldkoosolekule ja nüüd palun teid alandlikult asuda oma asjade juurde ja anda mulle võimalus süüa lõunat seal, kus söövad seda kõik normaalsed inimesed, see tähendab söögitoas, aga mitte esikus või lastetoas.”
“Siis, professor, võttes arvesse teie visa vastuseisu,” ütles Švonder, “esitame me teie peale kaebuse kõrgemalseisvatele instantsidele.”
“Ahhaa,” lausus Filipp Filippovitš, “või nii?” Ja tema häälde tekkis kahtlaselt viisakas kõla. “Paluksin teid ühe silmapilgu oodata.”
“On see alles sell,” mõtles peni vaimustusega, “justament nagu mina. Oh, nüüd lööb ta neile hambad sisse, lööb sisse. Ma ei tea veel, mismoodi, aga kohe lööb… Paras neile! Sel pikakoivalisel naksaks küll kohe praegu saapa pealt, põlveõndla kõõlusest… r-r-r…”
Filipp Filippovitš võttis toru kolksatusega hargilt ja ütles sinna sisse:
“Palun… jah… tänan teid… Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö Moskvas ja üldse Venemaal… Praegu tulid minu juurde neli isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud revolvritega, nad terroriseerisid mind minu oma korteris eesmärgiga osa sellest ära võtta.”
“Lubage, professor,” alustas Švonder ja läks teist nägu. “Vabandage… Mul ei ole võimalik korrata kõike, mida nad rääkisid. Mõttetused ei huvita mind. Piisab sellest, kui ma ütlen, et nad tegid mulle ettepaneku loobuda vaatlustoast, teiste sõnadega seadsid mu vajaduse ette opereerida teid ruumis, kus ma seniajani olen küülikuid lõiganud. Niisugustes tingimustes ma tööd teha ei saa, veelgi rohkem, mul pole selleks õigustki. Sellepärast lõpetan ma oma tegevuse, sulen korteri ja sõidan ära Šotsi. Võtmed võin üle anda Švonderile. Las tema opereerib.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
