keerle, vhüit… ära nüüd keerle, lollike. Hm! Need ei ole kärnad… seisa ometi paigal, pagana pihta… Hm! Ahhaa. See on põletus. Kes see kaabakas küll oli, kes sind keeva veega kõrvetas? Mis? Seisa ometi paigal!”
“Kokk, sunnikunahk, kokk!” ütlesid peni silmad haledalt ja ta niutsatas.
“Zina,” andis härrasmees käsu, “koer otsekohe läbivaatusele ja mulle kittel.”
Naisterahvas vilistas, nipsutas sõrmi, peni kõhkles väheke ja läks talle järele. Nad astusid kahekesi kitsasse, tuhmilt valgustatud koridori, läksid mööda ühest lakitud uksest, jõudsid koridori lõppu, keerasid vasakule ja leidsid end pimedast kambrist, mis penile otsekohe ei meeldinud oma pahaendelise lõhna tõttu. Pimedus tegi plõksu ja muutus pimestavheledaks päevaks ning lisaks veel lõi kõik ümberringi helkima, kiiskama ja valendama.
“No ei…” ulgus peni mõttes, “palun vabandust, aga mina ennast kätte ei anna! Ma saan aru, võtaks neid vanakuri kõige nende vorstiga. Mind on koerteravilasse meelitatud. Kohe hakatakse kastoorõli sisse jootma ja külg lõigutakse nugadega katki, aga see on juba praegu nii valus, et ei või külge puudutada!”
“Nonoh, kuhu nüüd?” karjatas naisterahvas, keda hüüti Zinaks. Peni põikas kõrvale, pingutas lihaseid ja prantsatas äkitselt terve küljega vastu ust, nii et raksatus kajas üle terve korteri. Siis põrkas ta tagasi ning jäi keerlema just nagu vurrkann, millele piitsaga hoogu antakse, ja käänas põrandale kummuli valge ämbri, mille seest lendasid laiali valged vatikahlud. Keerlemise aegu lõid seinad tema ümber tantsu, ja seinte ääres kapid täis läikivaid arstiriistu, hüples valge põll ja naisterahva moondunud nägu.
“Kuhu sa kipud, karvane kurinahk!” karjus Zina meeleheitlikult. “On alles nuhtlus!”
“Kus neil siin see tagatrepp on?” püüdis koer taibata. Ta võttis hoogu ja kargas kerana pimesi vastu klaasi lootuses, et see on teine uks. Kilde sadas nagu rahet, klirinal ja mürinal vupsas välja kõhukas, mingit jälki punakat ainet sisaldav purk, mille sisu silmapilk põranda üle ujutas ja haisema hakkas. Õige uks läks lahti.
“Seisa paigal, sa elajas,” karjus härrasmees, kes kargas ringi, kittel üht käist pidi seljas, ning jahtis koera jalgu. “Hoia tal sindril turjast kinni, Zina!”
“Ta… taevake, on see alles koer!”
Uks läks veel rohkem pärani ja sisse tormas veel üks meessoost isend, kittel seljas. Klaasikildudel tallates sööstis see isend mitte koera, vaid kapi juurde, kiskus kapiukse lahti ja täitis toa imala ja iiveldama ajava lõhnaga. Siis vajus see isend koerale ülaltpoolt kõhuli otsa, mispeale koer talle innukalt hambad säärde lõi, saapapaeltest väheke kõrgemale. Isend ägas, kuid ei kaotanud pead. Iiveldama ajav vedelik võttis koeral hinge kinni, tema peas hakkas miski veerlema, jalad kadusid alt ja ta kaldus kuidagi viltu ja küljeli. “Olge tänatud, see on lõpp,” mõtles ta unelevalt ja vajus teravatele klaasikildudele. “Jää jumalaga, Moskva! Ei näe ma enam Tšitškinit, proletaarlasi ega kraakovi vorsti. Lähen otsejoones paradiisi oma koeraelu kannatuste eest. Vennad koerapüüdjad, miks te minuga sedaviisi tegite?”
Nüüd vajus ta lõplikult külili ja viskas vedru välja.
Kui ta uuesti ellu ärkas, käis tal pea väheke ringi, maos oli tunda kerget iiveldust, kuid külge just nagu polnudki enam, külg vaikis õndsalikult. Peni paotas paremat rauget silma ja nägi silmanurgast, et tema küljed ja kõht on marlisidemega kõvasti kinni seotud. “Tegite ikka puhta töö, sunnikud,” mõtles ta poolunes, “aga käpas see teil on, tuleb teile au anda.”
“Seal, kus vastu kaljukallast… merelaine lauldes taob,” alustas tema pea kohal valetav ja hajameelne hääl.
Koer imestas, lõi mõlemad silmad lahti ja nägi kahe sammu kaugusel valgel taburetil meesterahva jalga. Püksisäär ja aluspükste serv olid kõrgemale kääritud ning paljas kollane nahk oli kuivanud vere ja joodiga koos.
“Püha vägi!” mõtles peni. “Temale ma siis lõingi hambad säärde. Minu töö. Nüüd saan tappa!”
“Seal, kus haaremis ei väsi raugest ilust musulman! Miks sa, kabajantsik, doktorit hammustasid? Mis? Miks sa klaasid ära lõhkusid? Mis?”
“U-u-u,” niutsus peni haledalt.
“Heakene küll, oled jälle korras ja püsi pikali, sindrinahk.”
“Kuidas teil küll korda läks, Filipp Filippovitš, nii närvilist koera ligi meelitada?” küsis meeldiv mehehääl ja trikoost aluspüksiserv vajus allapoole. Oli tunda tubakalõhna ja kapis kõlksusid klaasanumad.
“Sõbralikkusega, mu härra. See on ainus moodus, mis on võimalik suhtlemises elusolendiga. Terroriga ei saavuta mitte midagi, ükskõik mis arenemisastmel see siis oleks. Olen seda alati öelnud, ütlen praegu ja ütlen ka tulevikus. Nad arvavad ilmaaegu, et terror aitab neid. Ei, mu härra, ei ja veel kord ei, ei aita, ükskõik missugune see ka ei oleks, valge, punane või koguni pruun. Terror halvab täielikult närvisüsteemi. Zina! Ma ostsin sellele prohvusele kraakovi vorsti ühe rubla ja neljakümne kopika eest. Võta vaevaks ja anna talle süüa, kui teda enam oksele ei aja.”
Väljapühitavad klaasikillud krigisesid ja naisterahva hääl tähendas edvistades:
“Kraakovi vorsti! Taevake, talle oleks ju võinud lihuniku käest kahekümne kopika eest raieribasid osta. Ma söön kraakovi vorsti ise ära.”
“Katsu ainult. Küll ma sul söön! Inimese maole on see selge mürk. Täiskasvanud neiu, aga topid igasugust rämpsu suhu just nagu pisike laps. Ära mõtlegi! Ma hoiatan: ei mina ega doktor Bormental ei hakka sinuga tegelema, kui sul kõht korrast ära läheb… Seal mind embas haldjakäsi, milles helkis talisman…”
Mahedaid kilksuvaid kellahelinaid pudenes sellal üle korteri ja eemalt esikust võis ühtelugu kuulda hääli. Tirises telefon. Zina kadus ära.
Filipp Filippovitš viskas suitsuotsa ämbrisse, nööpis kitli kinni, kohendas seinal rippuva peegli ees turris vurre ja hõikas koera:
“Vhüit-vhüit. Pole häda midagi. Lähme vastuvõtule.”
Peni ajas end vankuvatele jalgadele püsti, kõikus ja tudises väheke, kuid kosus üsna kähku ja kõndis Filipp Filippovitši lehvivatele hõlmadele järele. Peni läks jälle läbi kitsa koridori, kuid nägi nüüd, et lakke kinnitatud rosett valgustab seda heledasti. Ja kui avanes lakitud uks, astus peni koos Filipp Filippovitšiga kabinetti, mille sisustus vaest looma lausa pimestas. Kõigepealt oli see muidugi täis lõõmavat valgust: seda jätkus kipskaunistustega lae alla, laua peale, seintele, kapiuste klaasidele. Valgus ujutas üle põhjatuma hulga esemeid ja kõige põnevam nende seas oli hiiglasuur öökull, kes istus seina külge kinnitatud oksal.
“Pikali!” käskis Filipp Filippovitš.
Vastasseinas avanes nikerdatud uks ja sisse astus toosama pureda saanud mees, kes nüüd heleda valguse käes osutus väga ilusaks nooreks teravatipulise habemega isandaks, ta ulatas paberilehe ning ütles:
“Teistkordne…”
Ja kadus kohe hääletult, mille järel Filipp Filippovitš lõi kitlihõlmad laiali, istus hiiglasliku kirjutuslaua taha ja paistis otsekohe hirmus tähtis ja esinduslik.
“Ei, see ei ole ravila, ma olen kuskile mujale sattunud,” mõtles peni nõutult ning jäi lösutama vaibamustriie raske nahkdiivani ees, “aga selle öökulli võtan ma veel ette…”
Uks
