Te olete maag ja võlur, professor,” tähendas ta häbelikult.
“Laske püksid alla, mu sõber,” andis Filipp Filippovitš käsu ja tõusis püsti.
“Taevane arm,” mõtles peni, “on see alles ehmatus!”
Ehmatusel kasvasid peas täiesti rohelised juuksed, mis kukla poole kiskusid roostevarjundiga tubakapruuniks, ehmatuse nägu oli kortse täis, kuid jume roosa just nagu imikul. Vasak jalg ei paindunud, seda lohistas ta mööda vaipa järele, kuid parem hüples reipalt otsekui puunukul. Imeväärse kuue revääril kiiskas kalliskivi nagu silm.
Suure põnevusega läks penil koguni iiveldus üle.
“Auh, auh!” tegi ta korraks häält.
“Vait! Ja kuidas te magate, mu sõber?”
“Häh-häh. Kas me oleme omavahel, professor? See on kirjeldamatu,” alustas külastaja häbelikult. “Parole d’honneur1 – kakskümmend viis aastat pole midagi seesugust olnud,” ta võttis püksinööbist kinni, “kas usute või mitte, professor, iga jumala öö parvlevad neiukesed, ihualasti. Ma olen sõna tõsises mõttes võlutud. Te teete imesid.”
“Hm,” mühatas Filipp Filippovitš murelikult, puurides pilguga külalise silmaterasid.
Too sai lõpuks ometi püksinööpidest jagu ja võttis triibulised püksid jalast. Nende alt tulid nähtavale seninägematud aluspüksid. Need olid kreemi värvi, neile olid siidiga tikitud mustad kassid ja nad olid lõhnastatud lõhnaõliga.
Koer ei suutnud kassidele vastu panna ja haugatas, nii et võõras isik lausa õhku hüppas.
“Aih!”
“Saad naha peale! Ärge kartke, ta ei hammusta.”
“Mina ei hammusta?” – pani koer imeks.
Külaline pillas püksitaskust põrandale väikese ümbriku, mille peal võis näha lahtiste juustega kaunitari. Võõras nõksatas, kummardus, korjas kaunitari üles ja läks näost punaseks.
“Te olge siiski ettevaatlik,” ütles Filipp Filippovitš mornilt ja hoiatavalt ning ähvardas sõrmega, “olge ettevaatlik, ärge minge liiale!”
“Ma ei liial…” pomises võõras kohmetult, jätkates lahtiriietumist, “mina, kallis professor, tahtsin ainult katsetada.”
“Ja kuidas siis oli? Missugused olid tulemused?” uuris Filipp Filippovitš nõudlikult.
Võõras lõi ekstaatiliselt käega.
“Kakskümmend viis aastat, vannun Jumala nimel, professor, pole midagi seesugust olnud. Viimati juhtus see 1899. aastal Pariisis, rue de la Paix’l.”
“Aga miks te roheline olete?”
Võõra nägu läks morniks.
“Neetud Toidurasvatrust! Te ei suuda ette kujutada, professor, mis asja need päevavargad mulle värvi asemel kaela määrisid. Te vaadake ainult,” pomises võõras, otsides pilguga peeglit. “Molu segi lüüa kaabakatel!” lisas ta, üha vihasemaks minnes. “Mida ma nüüd ometi teen, professor?” küsis ta nutuselt.
“Hm, ajage pea paljaks.”
“Professor,” hüüatas patsient haledalt, “siis kasvavad ju uuesti hallid asemele. Ja ma ei või siis tööle nägu näidata, kuigi ma olen sealt juba niikuinii kolm päeva ära olnud. Oh, professor, kui te avastaksite veel ka viisi, kuidas juukseid noorendada!”
“Kõike ei saa korraga, kõike ei saa korraga, mu sõber,” pomises Filipp Filippovitš.
Ta oli kummargil ja uuris põlevi silmi patsiendi paljast kõhtu.
“Noh, ja kõik on kenasti, kõik on kõige paremas korras. Tõtt-öelda ma isegi ei oodanud niisugust tulemust. “Embaja ent ütles mulle… Pange riidesse, mu sõber!”
“Hoia alles talisman…” laulis patsient panni kombel pläriseva häälega kaasa ja asus üleni särades riidesse panema. Kui ta oli end korda teinud, luges ta hüpeldes ja lõhnaõli hõngusid levitades Filipp Filippovitšile paki valgeid rahatähti ning surus õrnalt tema mõlemat kätt.
“Kaks nädalat ei tarvitse te end näitama tulla,” ütles Filipp Filippovitš, “aga ometi palun ma teid: olge ettevaatlik.”
“Professor!” hüüatas hääl ukse tagant ekstaatiliselt. “Te võite olla täiesti rahulik!” Hääl itsitas õndsalt ja kadus.
Läbi korteri kandus kilksuv kellahelin, lakitud uks avanes, pureda saanud mees astus sisse, ulatas Filipp Filippovitšile paberilehe ja lausus:
“Aastad on valesti kirja pandud. Tõenäoliselt viiskümmend neli või viiskümmend viis. Südame toonid on tuhmipoolsed.”
Ta kadus ja tema asemele ilmus kahisev daam, uljalt viltu käänatud äärega kübar peas ja sädelevad kivid närtsinud, otsekui mälutud kaela ümber. Silmade all rippusid tal jubedad mustad kotid, kuid põsed olid roosad nagu nukul. Daam oli hirmsasti ärevil.
“Armuline proua! Kui vana te olete?” küsis Filipp Filippovitš tema käest väga karmilt.
Daam kohkus ja koguni kahvatas põsepunakooriku all.
“Mina, professor, ma vannun, kui te teaksite, missugune draama minuga sünnib!”
“Kui vana te olete, armuline proua?” kordas Filipp Filippovitš veel karmimalt
“Ausõna… Noh, nelikümmend viis…”
“Armuline proua,” hüüdis Filipp Filippovitš, “mind oodatakse. Palun ärge pidage mind kinni. Te pole siin ju üksinda!”
Daami rind voogas tormiliselt.
“Ainult teile üksi kui teaduse suurvaimule. Aga ma vannun – see on nii kohutav…”
“Kui vana te olete?” küsis Filipp Filippovitš raevust kileda häälega ja tema prillid välgatasid.
“Viiskümmend üks,” vastas daam, hirmu käes vääneldes.
“Võtke püksid jalast, armuline proua,” lausus Filipp Filippovitš kergendustundega ja osutas nurgas seisvale kõrgele valgete pukile.
“Ma vannun, professor,” pomises daam, kes sõrmede värisedes oma pihal mingeid trukke lahti päästis, “see Moritz… Ma tunnistan teile nagu pihil…”
“Seal, kus vastu kaljukallast…” laulis Filipp Filippovitš hajameelselt ning vajutas marmorpesunõu pedaalile. Vesi pahises.
“Ma vannun Jumala nimel!” seletas daam ja elusa puna laigud tema põskedel võtsid võimust kunstpuna üle, “ma tean – see on mu viimne kirg. Ta on lurjus mis lurjus. Oo, professor! Ta on valemängija, kogu Moskva teab seda. Ta ei saa vahele jätta mitte ühtegi nurjatut modisti. Ta on ju nii saatanlikult noor.” Daam pomises edasi ja õngitses oma kahisevate seelikute alt välja kortsus pitsipuntra.
Peni vajus hoopiski ära ja tema peas läks kõik uperkuuti.
“Käige
ausõna
