käed vastu rinda surutud, vaatas lootusrikkalt Filipp Filippovitši poole. Too tegi tõsise ja tähtsa näo, istus laua taha ja pani seal midagi kirja.
“Ma poogin teile, armuline proua, ahvi munasarjad,” teatas ta ja vaatas rangel pilgul.
“Ah, professor, kas tõesti peab see olema ahv?”
“Jah,” vastas Filipp Filippovitš kõigutamatult.
“Ja millal on operatsioon?” päris kahvatanud daam nõrgal häälel.
“Seal, kus vastu kaljukallast… Hmm… esmaspäeval. Jääte hommikul kliinikusse. Mu assistent valmistab teid ette.”
“Ah, ma ei taha kliinikusse. Kas ei oleks võimalik teie pool, professor?”
“Lugu on nii, et oma kodus võtan ma ette operatsioone vaid erandjuhtudel. Ja see on väga kallis – viiskümmend tšervoonetsit.”
“Ma olen nõus, professor!”
Jälle mühises vesi, õõtsatas sulgedega kübar, siis ilmus pea, mis oli paljas nagu taldrik, ja embas Filipp Filippovitši. Koer tukkus, iiveldus oli üle läinud, koer nautis oma vaibunud külge ja soojust, ta jõudis koguni näha killukese unenägu: tal oli õnnestunud napsata öökulli sabast terve suletutt… ja siis haugatas ärevil hääl tema pea kohal.
“Ma olen Moskvas liiga tuntud, professor. Mida ma küll teen?”
“Härrased,” karjus Filipp Filippovitš pahaselt. “See on ju lubamatu! Peab ennast ometi vaos hoidma. Kui vana ta on?”
“Neliteist, professor… Saage aru, selle avalikuks tulek hukutab mu. Ma pidin lähemail päevil väliskomandeeringu saama.”
“Mina ei ole ju ometigi jurist, kallis inimene… Eks oodake kaks aastat ja abielluge.”
“Ma olen juba abielus, professor.”
“Oh, härrased, härrased!”
Uks avanes, näod vahetusid, arstiriistad kõlksusid kapis ja Filipp Filippovitš vehkis väsimatult tööd teha.
“Rõve korter,” mõtles peni, “aga küll on siin mõnus olemine! Ei tea ainult, mille pagana jaoks tal mind vaja läks? Jätab äkki tõesti siia elama? On alles naljatilk! Ta pruugiks ju vaid korra silma pilgutada ja võiks saada endale niisuguse koera, et vaata ja imesta! Aga ju ma siis olen ilus. Ja õnn on mulle naeratanud! See öökull on küll risu… Uhkust täis.”
Päriselt tuli peni ärkvele alles hilisõhtul, kui kellad enam ei helisenud, ja just sel silmapilgul, kui uks laskis sisse ühed iseäralikud külastajad. Neid oli tervelt neli. Kõik nad olid noored ja väga tagasihoidlikult rõivastatud.
“Mis nendel siia asja on?” mõtles peni imestades. Hoopis ebasõbralikumalt võttis külalisi vastu Filipp Filippovitš. Ta seisis kirjutuslaua kõrval ja vaatas tulijaid nagu väejuht vaenlasi. Tema kotkanina sõõrmed paisusid. Võõrad tammusid vaiba!
“Me tulime teie juurde, professor,” alustas üks neist, too, kel oli peas vähemasti veerandi arssina kõrgune paks lokkis juuksepahmakas, “järgmises asjas…”
“Teie, härrased, käite täiesti tarbetult sellise ilmaga kalossideta,” katkestas teda manitsevalt Filipp Filippovitš, “esiteks võite külmetuda ja teiseks olete mu vaibad poriseks tallanud ja mul on siin pärsia vaibad.”
Juuksepahmakaga noormees jäi vait ja kõik nad neljakesi vahtisid professorit täielikus jahmatuses. Vaikus kestis mõne sekundi ja selle katkestas vaid Filipp Filippovitši sõrmede klõbin vastu laual seisvat maalitud mustriga puust liuda.
“Esiteks pole me härrased,” lausus lõpuks noorim neljast, värske nagu virsik.
“Esiteks,” katkestas Filipp Filippovitš ka tema jutu, “kas te olete meesterahvas või naisterahvas?”
Nelik jäi taas vait, suu läks kõigil lahti. Seekord kogus end kõigepealt esimene, juuksepahmakaga noormees.
“Mis vahet sellel on, seltsimees?” küsis ta suureliselt.
“Mina olen naisterahvas,” tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras – blond ja papaahaga.
“Sellisel juhul võite teie soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta,” ütles Filipp Filippovitš mõjukalt. “Mina ei ole teile mingi armuline härra,” vastas blond mees järsult ja võttis papaaha peast.
“Me tulime teie juurde,” alustas juuksepahmakaga mustaverd noormees uuesti.
“Kõigepealt – kes need meie?”
“Meie oleme meie maja uus majavalitsus,” seletas mustaverd mees talitsetud raevuga. “Mina olen Švonder, tema nimi on Vjazemskaja, need on seltsimehed Pestruhhin ja Žarovkin. Ja nüüd me…”
“Teid siis majutatigi Fjodor Pavlovitš Sablini korterisse?”
“Jah, meid,” vastas Švonder.
“Oh taevas, siis on Kalabuhhovi majal lõpp!” hüüatas Filipp Filippovitš meeleheites ja lõi käsi kokku.
“Kas te naerate meie üle või, professor?” sai Švonder pahaseks.
“Kuidas ma saan naerda?! Ma olen täielikus meeleheites,” hüüdis Filipp Filippovitš, “mis saab nüüd keskküttest?”
“Teie irvitate meie üle, professor Preobraženski!”
“Mis asjus te minu juurde tulite? Rääkige võimalikult lühidalt, ma lähen kohe lõunat sööma.”
“Meie, majavalitsus,” alustas Švonder vihaga, “tulime teie juurde pärast meie maja elanike üldkoosolekut, kus küsimus seisis maja korterite koondamises…”
“Kes seisis kus?” käratas Filipp Filippovitš. “Võtke vaevaks oma mõtteid selgemini väljendada.”
“Küsimus seisis koondamises.”
“Aitab. Sain teist aru! Kas teile on teada, et käesoleva aasta 12. augusti määrusega on minu korter vabastatud igasugustest koondamistest ja majutamistest?”
“On teada,” vastas Švonder, “kuid üldkoosolek arutas teie küsimust ja tuli järeldusele, et üldkokkuvõttes ja tervikuna kuulub teile liiga suur pind. Silmanähtavalt liiga suur. Te elate üksinda seitsmes toas.”
“Mina üksinda elan ja töötan seitsmes toas,” vastas Filipp Filippovitš, “ja mulle oleks vaja kaheksandat. See on mulle hädavajalik raamatukogu jaoks.”
Nelik jäi tummaks.
“Kaheksandat? Ho-ho-hoo,” ütles ilma peakatteta jäetud blond mees, “on ikka äge lugu küll.”
“See on ju kirjeldamatu!” hüüatas noormees, kes oli osutunud naisterahvaks.
“Mul on ooteruum, kus muide asub ka raamatukogu, söögituba, minu kabinet – kokku kolm. Vaatlustuba – neli. Operatsioonituba – viis. Minu magamistuba – kuus, ja teenijatuba – seitse. Ühesõnaga, kipub kitsaks jääma… Jah,
