kuni lõi pea vastu kraanikaussi.
2
Trobikond inimesi seisis külma tuult trotsides bussipeatuses. Kõigil neil olid pead sügavale õlgade vahele tõmmatud, justkui oleks hetk tagasi peatusest möödunud tank ning selle otsas käre kindral.„Pea-õlgade-vahele-võtt!”
Aeg-ajalt lisandus seltskonda mõni uus külmetav liige ning ei läinud palju aega mööda, kui temagi solidaarselt õlad üles tõstis ning nina sügavale jopekraesse peitis.
Tibutamine muutus ladinaks ning uued tulijad pressisid end kangekaelselt ahta ootepaviljoni klaasist seinte vahele. Ootajad surusid Delma, kes oli eelmisest bussist napilt maha jäänud, aina tihkemalt taganurka. Väikelinnas, kus Delma veel mõni aeg tagasi elas, olnuks ehk pooled seltskonnast tuttavad. Neid inimesi siin aga ei sidunud peale kummalise, külmetavat pingviini meenutava kehaasendi mitte miski. Tihkelt üksteise külge surutud ootajate ükskõiksus ja sissepoole vaatav hall, uudishimutu pilk pakkus Delmale just seda turvalist privaatsust, millest ta aastaid vaid unistada julges. Tegelikult seda ta ju soovinud oligi. Võimalust olla inimeste seas, kartmata seejuures teiste teravaid pilke. Ükskõik, kes ta siis oli või mis ta tegi. Tal oli õigus oma elule, oma õnnele, olgugi veidi ebatavalisele.
Mida tugevamaks vihmavaling muutus, seda vähem Delma välja nägi. Varsti tüdis ta niiskete jopeselgade vahtimisest ning keeras jõudu kokku võttes ringi. Toidukott kippus küll kellegi vahele kinni jääma, kuid veidike nügimist ja mõni hädine häälitsus aitas selle taas vabaks. Ootepaviljoni klaasseinal õilmitses reklaam. Rahulolev, päevitunud vanapaar lebas käsikäes palmide all võrkkiiges, päevitunud jalgu jahutamas laisk ookeanilaine. Oli vaja mingisse kolmandasse sambasse investeerida, et seda kõike endale lubada.
Inimesi litsus juurde, keegi kaotas tasakaalu ning vajus raskelt Delmale selga. Delma jõudis viimasel hetkel põse ette keerata, muidu oleks võinud minna päris haprasti. Poleks olnud meeldiv ninaga vastu klaasseina litsutud saada. Põsk vastu klaasi, märkas Delma reklaamiserval väikest kirja. See teatas, et nimetatud sambaga saab liituda vaid teatud vanuseni. Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha. Buss ahmis kõik endasse, jättes maha vaid ühe vanaduse lävepakule jõudnud, tegelikult veel üsna kena naisterahva, kes õlgu väristades oma sünniaastale mõtles.
Kriginal voltis buss uksed kokku ning möiratas väsinult, justkui aitaks see täislaadungiga kergemini startida. Haisev suitsujuga lehvitas korraks oma räsitud saba ja läinud ta oligi. Naine vaatas õõtsuvale masinale järele. Juba teine buss ilma temata, mis siis. Ta seisis veel veidike peatuses, pea mõtetest tühi, otsekui oleksid mõtted koos teistega bussi peale pagenud. Ladistas endiselt. Delma vaatas teisele poole teed. Halli puitmaja räästa varjus istus kaks turris tuvi tihedalt teineteise vastu surutuna. Paarikesel vajusid vägisi silmad kinni. Lompides lõbusalt lirtsutades jooksid peatusesse kaks koolitüdrukut. Ootepaviljon täitus nende muretust ja õhinal sädistusest. Nagu esimesed kevadekuulutujad. Noorus on ilus aeg. Ükskõik mis ilmaga. Kuid kord peab neilegi sügis saabuma. Delma võttis koti teise kätte ning astus paviljonist välja. Valus oli siutsumist kuulata.
Naise minek kulges aeglaselt, justkui kiirgaks taevas soe päike, mille paistel nii mõnus on mõtiskledes jalutada. Päikest muidugi ei olnud. Ainult unistus, hall ja tihke. Delma kõndis, pea püsti ja vaatas kuhugi. Vastu ruttavad kiirustajad laveerisid naisest osavalt mööda. Päid tõstmata. Delma mantliserva ja sukki tabasid tumehallide poripritsmete valangud.
Aegajalt turukotiga koormatud kätt vahetades jõudis ta ühe hädise majalobudikuni. Hoone oli veidi viltu vajunud, kuid majaelanikke see aastate jooksul sisse võetud poos nähtavasti ei häirinud. Siin puudus absoluutselt igasugune piinlikkus, mis lonkavat või nõtra või lausa puudega isikut sageli vaevab. Selle asemel kiirgas hoonest mingit vallatut groteski ja mõnusat üleolekutunnet. Väikesed vildakad aknad olid salapäraselt punase riidega kaetud, ukse kohal vilkus kerge särina saatel päevinäinud plafoon. Selle kolmest tähest olid alles kaks viimast: E ja X. Naine heitis korra pilgu enda ümber. Tänav, nii elus kui elutu, haigutas ükskõikselt ning andis julgust.
Ta läbis kitsa, hämara koridori ning jõudis poekesse. Raske punane valgus tõi meelde pimiku, milles vanasti fotomeistrid oma pilte ilmutasid. Tol ajal sündisid kõik fotod, alates ontlikest perepiltidest kuni õrnalt siivutu erootikani just nimelt sellises salapärases punasuses. Alles hiljem, kui nad nööril rippudes looteveest kuivatatud said, tihati pilte päevavalgusele tutvustada. Pikk ja intiimne protsess. Delma teadis, et nüüd käib kõik teisiti. Pilt klõpsatakse valmis ja minuti pärast võib pool maailma sellele arvutis punkte anda. Ei mingit salatsemist, ei mingit ettevalmistust, pauh ja valmis.
Kui silm lõpuks vähese valgusega harjus, avanes põneva ruumi kogu lustlik kirjusus. Kõiki nelja seina toetasid põrandast laeni ulatuvad riiulid täis värvilisi videokassette, ajakirju, nappi pitsilist pesu, abivahendeid elu erutava poole rikastamiseks, purgikesi, piitsakesi, kummist kehaosasid – küll suutäit ootavate naisepeade, küll eri mõõdus ja eri värvi ihuliikmetega. Delma teadis, et kõik need asjad kusagil eksisteerivad, aga see, et neid nii lähedalt, vildakile vajunud vallatu näoga majast leida võis, üllatas teda ometi. Ah siin siis ongi teie kodu, mõtles Delma ja puudutas kummist riista arglikult näpuotsaga. Ta oli niivõrd süvenenud, et ei märganud, kuidas üks käsi ilmus toanurgas ukse ees rippuvate sametkardinate vahele ja need aeglaselt eest lükkas.
Hetk hiljem ilmus kardinate vahele süsimustade juustega pea, tugevalt meigitud heleda näoga. Seda heledust märkas kohe ka Delma. Ta käsi tardus kunstriista kohal. Hetk pani punastama. Naise sõbralik nägu, milles puudus igasugune paheline uudishimu, pakkus õnneks kiiret leevendust. Tunne millegi räpasega vahelejäämisest vaibus.
Naine ei öelnud midagi, lihtsalt naeratas. Mõistvalt ja igasuguse irooniata. Ka Delma vaikis. Mõnda aega vaatasid kaks naist tummalt teineteisele otsa. Nagu sõbratarid, kes pool sajandit näinud pole. Jäi mulje, et neil tõesti oli, millest vaikida.
Naine libistas end kardinate tagant tervenisti nähtavale ja toetus, käsi selja taha asetades, riiuli vastu. Ta keeras näo ära ning Delma julges teda veidi lähemalt silmitseda. Üllatunult mõistis Delma, et naine on temaga umbes samavanune. Kuid tema riided! Liibuv, sügava dekolteega sametpluus, mille all rinnahoidjaga oskuslikult kõrgele tõstetud büst, must seelik tihedalt ümber vormika puusa, lõppemas juba käelaba võrra põlvedest kõrgemal, tumedad sukad, mille tikitud kaunistused koos kenade kontsakingadega jalakumerused osavalt esile tõid… Kõik esitles täie veenvusega seda salajast naiselikkust, mida vananev keha juba enda sisse ära peita kavatses. Delma oli valmis kadedusest ohkama, kuid naise lahke ja hooliv pilk ei lasknud negatiivsel emotsioonil tärgata. Hoopis vastupidi. Pikka aega varjus olnud enesekindlus ja intensiivne elujanu puhkesid ootamatult õide. See tunne erutas ja julgustas.
„Soovite midagi uut?” küsis naine. Vaikne, kuid elukogenud hääl.
Delma eest vastasid tema silmad ning naine tuli lähemale.
„Üksildaste hetkede jaoks ehk midagi siit…” Nad seisid dildode väljapaneku ees. Delma astus paar sammu edasi ja naine järgnes talle. Ta seisatas, mõtles, nüüd juba üsna rahulikult, ja liikus edasi, naine varjuna tema kannul. Lõpuks peatusid nad videoriiuli juures. Neid oli nii palju, et võttis silme eest kirjuks. Naine osutas ühele filmile.
„Võib-olla see? See on päris hea.”
Delma võttis karbikese. Keset roosiõisi süleles romantiline paarike. Kehade järgi teine noorus, silmade järgi esimene.
„Jah, võib-olla.”
„Kakssada
