moositriibud kaunilt peale kujundatud. Kolm triipu või neli triipu… Ja mõtteidki tuleks disainida. Täpselt nii, nagu koolivend muigamisi arvas. Ning luuletada. Sest mis see luule muud ongi, kui hästi disainitud mõte.
Veerand tunni pärast ilmus kusejuhade uurimise aparaadi kõrvale taldrik kuumade kookidega ja keedisepurk. Delma määris moosi koogile, keeras selle rulli ja pakkus Gabrielile. See hammustas, masendatud pilk endiselt laual, ja mälus aeglaselt, justkui peaks lõualiigutuste üle arvet.
„Kas ma räägin sulle ühe muinasjutu?”
Gabriel neelas mälutu alla ja paotas siis veidi suud. Nagu turris käopoeg, kes libaemalt suutäit ootab.
„Elas kord naine kahe pojaga. Üks neist oli kaugushüppaja, teine aga kolmikhüppaja. Ema rassis päevad läbi kodus tööd teha, poisid aga muud ei teinud, kui aina treenisid. Noorem poeg, kes oli kolmikhüppaja, tavatses vanemat venda sageli tögada. Mis su seitsmemeetrisest hüppest kasu ka on, lõõpis ta.Vaata mind, kolme hüppega maandun seitsmeteistkümne meetri kaugusel. Vanemale pojale tekitas noorema selline jutt tuska, aga uhkusest hüppas ikka oma kaugushüpet edasi. Eks ta kartis ka, et kui lähebki kolmikhüppe peale üle, siis on oht vennale ikkagi alla jääda – oli ju noorem vend aastate jooksul kolmikhüppes vägagi osavaks muutunud. Alandusest ja pilkamisest oli mõtet targu eemale hoida. Nii nad siis muudkui hüppasid, üks ükshaaval, teine kolmhaaval, kuni ühel päeval ema voodist tõusta ei jaksanud. Oli teine terve elu üksi rüganud, poegadelt abi saamata. Nüüd oli vana naise jõud lihtsalt otsa saanud. Pojad tulid haigevoodi juurde, näod imestusest kohkunud ja kuulasid, mis emal öelda. See teadis, et kaugel, paksu metsa sees kasvab jõujuurikas ja et kui pojad selle talle leiavad, siis saab ta oma kadunud rammu jälle tagasi. Pikemalt mõtlemata asusid vennad teele. Kaua tuli neil rännata hämaras laanes, sombata külmades soodes, tihedast võsastki läbi pugeda. Kuni jõudsid jõe kaldale. Jõgi polnud lai, nii umbes seitse meetrit. Kuid kaldad olid kõrged ning järsud. Mis muud, kui tuli üle hüpata. Vennad võtsid hoogu ja… hüppasid… Vanem vend maandus kuristiku serval, aga nooremast ei kuulnud ta enam midagi…”
Gabriel vaatas Delmale pikalt otsa.
„Ma lähen magama,” ütles ta.
Nooremapoolne mees istus Daisy pakutud diivanile. Ta jäi sinna kuidagi kummaliselt, veidi viltu. Ülikond kortsus, särgirinnal kollakas plekk. Üsna purjus teine, tõdes Daisy ning istus mehe vastu.
„Kas pakun kohvi ka?”
Mees veidi kergitas oma raskevõitu silmalaugusid ja otsis pilguga kohta, millest kinni haarata. Pea käib vist päris kõvasti ringi, arvas Daisy, kui oli mehe silmade ekslikku trajektoori jälginud. Lõpuks jäi nokastanud pilk pidama Daisy kõrgete kontsadega kingadel.
„Ikka,” luksatati vastuseks.
„Ma lähen siis teen,” ütles Daisy ja tõusis.
„Ma siin seni riietun vaikselt lahti, kui lubate.”
Daisy heitis pilgu üle õla. Täis nagu tarakan, aga mis sa teed, välja ka nagu enam ei viska.
Kui ta tassidega tagasi pöördus, istus mees endiselt diivanil. Jalas aluspüksid ning sokid. Ülikond oli püütud korralikult diivani käetoele riputada.
„Kas koort panen?”
„Mida?” tõusid meesterahva rasked silmad.
„Koort?”
„Vabandage, ma ei joo kohvi.”
Millegipärast see Daisyt ei üllatanud.
„Ma lähen võtan riided ära. Mul ei lähe kaua.”
„Arusaadav,” noogutas mees, vahtides jumal teab kuhu.
Varsti oli Daisy tagasi, seljas vaid valge aluspesu, see sobis tema päevitunud kehaga suurepäraselt.
„Kuidas ma teile meeldin?” küsis neiu, võttes sisse ühe missiasenditest.
„Täiesti vastuvõetav,” kõõritas mees.
„Romantik“, mõtles Daisy irooniliselt, kuid välja ei teinud. Ta oli harjunud mitte välja tegema.
„Lähme siis.”
Mees ei liigutanud.
„Mul oleks teile üks palve.”
Daisy pööras ringi. Oli kulmude kergitamise koht, ent seda ta ei teinud. Milleks sihukese mehe peale nägu kortsutada.
„Kas te võiksite need kingakesed, mis te ennist kandsite, tagasi jalga panna?”
Ah, et kontsafetiš? Noh, mis iganes.
„See teeb viissada krooni.”
„Arusaadav,” noogutas mees ja tõusis pisut vaarudes.
Nad läksid hämarasse, spetsiaalselt selleks mõeldud tuppa. Oma päris magamistuppa Daisy kliente kunagi ei toonud.Või noh, peaaegu kunagi. Üks tüüp oli valmis selle lõbu eest kõvasti juurde maksma, nii et temaga vahel seda põhimõtet eirati. Mõne põhimõtte eest lihtsalt maksti nii head hinda, et patt oleks seda sisse kasseerimata jätta. Koolis ka õpetati, et pakkumise ja nõudluse kõverad alati kusagil ikkagi kohtuvad. Varem või hiljem, odavamalt või kallimalt, aga alati. Põhimõtetest seal üldse juttu polnud, nii et need tuli ise välja mõelda, kes viitsis.
Nad heitsid pikali, mees tegi mõned haledad puusaliigutused ning uinus.
Vedas, mõtles Daisy. Isegi püksid jäid jalga. Ka mehel.
Ta lebas veidi aega vaikselt ja proovis siis klienti ettevaatlikult üles ajada. Ei midagi. Tõukas veel korra. Ikka ei midagi. Daisy tõusis, läks teise tuppa, leidis mehe pintsakust rahakoti ja luges endale välja täpselt kokkulepitud summa. Siis riietus ta hommikumantlisse ja heitis diivanile, ühes käes õpik, teises telekapult.
„Inflatsioon on kaupade või teenuste hinnataseme tõus, mis vähendab olemasolevate varade väärtust. Hinnataseme tõus vähendab omakorda olemasoleva raha väärtust. Kaupade väärtus üldjuhul ei halvene. Inimesed üldjuhul mõistavad, et raha väärtus pidevalt väheneb. Raha säästmist see ei soodusta. Saadud raha eest püütakse kiiresti midagi osta…”
Daisy keeras lehekülge ja vahetas samal ajal kanalit.
„Uus, täiustatud tehnoloogiaga kortsudevastane kreem muudab sind tagasi nooreks ja hoiab sind sellisena kogu elu. Määri igal õhtul enne magamaminekut oma nägu. See ei ole sinu tütar, see oled sina ise, kes sulle peeglist vastu vaatab. Nüüd julgen ma jälle naeratada – kortsud ja kurrukused pole enam probleem. Uus kortsudevastane kreem, sest ma olen seda väärt.”
Daisy uinus.
TEINE KIRI
Teie kuulutuse kõrval oli üks uudne tselluliidivastase preparaadi tutvustus. Väga huvitav. Kuigi mul tselluliidiga veel probleeme pole, tahan olla siiski asjadega kursis, ei tea ju, millal vaja võib minna. Üldiselt arvan ma, et kui korralikult trenni teha ja tervislikult süüa ning muidugi õige nahahooldus kindlasti ka, siis võib-olla see tselluliit ei tulegi üldse. Eks paistab. Parem ikka asjaga kursis olla. Aga teie kuulutus on ka omamoodi põnev. Ma ei saa küll täpselt aru, et miks kõik nii rahutud kogu aeg peaksid olema. Ja üldse, kas
